Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest
valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma
otsas.
Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates
postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide
lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.
Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis
tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.
Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!
Jah, rahval on hirmud suured.
Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo
jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa
Eesti inimese elu veel paremaks muuta.
Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega
küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal
on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend
aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.
Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed –
meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks
panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.
Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja
rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal
inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie
tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.
Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet
selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.
Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad
sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi
ega pensionisaammaste ümberkukkumist.
MAALI
PS.
Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis
justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su
südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.
Vaata seda pilti silmi pilgutamata -
kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.
