Lekkis Brüsseli Toriseja ja Eesti peaministri kõne salvestis

“Piis … piiks … piiks …. Hallo! Kas Härra Ansip?”
“Mina-mina. Kust te mu numbri saite?”
“Teid ühendatakse peaministriga.”
“Boris Johnsoniga???”
“Ei-ei, Kaja Kallasega!”
“Hmm, mis mureks?
“Proua peaminister ise räägib.”
“Piiks …”
“Tere, Andrus, kas hommikukohvi juba joodud?”
“Ära keeruta, mis sa tahad?”
“Kuule, see kakarahe, mille sa minu kohta meedias üles keerutasid, on ikka üle mõistuse. Kas sul on paha olla?”
“Miks sa seda arvad? Tunnenen end siin Brüsselis suurepärselt. Just ajasin paarile krõbedale sarvesaiale päkad silma.”
“Uurisin doktor Googlelt sinu sümptomite kohta ja sain aru, et sul on paha olla.”
“Ohoh, siis on meil sama perearst. Poolele Eesti rahval on sama perearst. Mis mul siis sinu arvates viga on?”
“Sul on ussid!”
“Mis ussid. Mis joga sa ajad?”
“Sul on ussid! Need keeravad su soolestikus mikrofloora tuksi ja siis sa muutud tigedaks nagu herilane ning hakkad igasugust jama suust välja ajama. Mina olen väga hea peaminister, võitlen siin iga päev covidiga, panen õla alla, aga sina tuled ja tõmbad mul tooli lihtsalt alt ära.”
“Sa ei saa oma tööga hakkama!”
“Isa ütles, et saan küll.”
“Isa … Tule taevas appi!”
“Nii et hoia oma suumulk kinni!”
“Sa ei sobi erakonna etteotsa ega peaministriks. Varsti on Eesti riik nagu roostes aiakäru kuskil kompostihunnikus kummuli.”
“Aga sul on ussid! Vot! Otsi doctor Googlelt abi, mina ei saa sind kuidagi aidata. Facebookis on ka üks kloori grupp, mis võib sind päästa, hakka liikmeks.”
“Nii sa küll ennast ajalukku ei kirjuta.”
“Printsess hernel läks ajalukku, lähen ka mina.”
“Kuule Kaja …”
“Ei kuule ma midagi. Sina kuradi alfa ei tule mulle ütlema, kui hea või halb ma olen. Kas on selge? Mina, Kaja ja Kallas - me oleme kolmekesi väga head peaministrid!”
“Piis … piiks … piiks.”

Koroonaaegne kõne maale

„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert! On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima. Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune! Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel. Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“