teisipäev, 8. mai 2018

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“
„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“
„Millal see siis juhtub?“
„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“
„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“
„Muidugi,“ lausus linnapea.
„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“
„Ikka selleks.“
„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“
„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.
„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“
„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“
„Teile pole enam midagi püha!“
„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“
Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.


Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

neljapäev, 19. aprill 2018

Rail Baltic

Rästikuile meeldib tammidel peesitada.
Nemad on raudpolt Rail Balticu poolt,
mis siis, et ei sõida isegi Kapa-Kohilasse
ega Riiga,
Varssavist rääkimata.
Mis siis, et raudrattad lõikavad uimasemad pooleks –
mürk ühele, saba teisele poole –
ja poolitavad kogu maa,
ikka pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
lõka-lõka
lõka-lõka
mööda poolikuid rästikuid
ja poolikuid elusid
aegunud tehnoloogiaga Euroopasse.

kolmapäev, 4. aprill 2018

Pildikesi veeuputusaegselt Õismäelt ehk läbilõige Jaak Kilmi filmograafiast

„Enne meid oli veeuputus“
Esietendus 22. märtsil 2018.
Osades NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin jt.
Kaastegevad Tallinna Poistekoor, Tallinna Balletikool, Kaie Kõrbi Balletistuudio.
Autorid ja lavastajad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma
Dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks
Kunstnik Liina Keevallik
Muusikajuht Lydia Rahula
Videokunstnik Alyona Movko
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Filmikunstnik Katrin Sipelgas
Operaator Mait Mäekivi

Käisin Vaba Lava suures saalis vaatamas EV 100 teatrisarja raames etenduvat kommunaaldraamat kaheksakümnendate Õismäest, mille olustikku võib tinglikult üle kanda ka teistele Eesti linnade magalarajoonidele. Kindlasti leiab etendusest midagi tuttavat nii lasnamäelane, mustamäelane kui Tartu Annelinna kodanik. Seega, olustik oli hästi paigas ja toonased argielu nüansid kontrastselt esile toodud. Samuti töötasid hästi visuaalsed efektid.
Etendus algas ühe peategelase kirjeldusega Õismäel elamisest, seejärel esitasid oma lood teised tegelased. Algus venis. Ootasin, kas peale mälestuste heietamise ja olukirjelduste ka mingi pinge laval tekib, aga ei, heietused visuaalefektide saatel jätkusid lõpuni välja ning kogu aeg oli tunne, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Muidugi! Kõik on seda tükki näinud Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuumasõda“, „Tallinna kilud“ ja osaliselt ka mängufilmis „Sangarid“.
Niisiis, üllatusi ei olnud ja minu jaoks ei pääsenud mõjule ka võrdlus piiblist tuntud suure veeuputuse ning Õismäe tee 10 majas toimunud kommunaalkatastroofiga, mis päädis korterite üleujutamisega. Noa laeva lugu on lihtsalt nii võimas ja mitmekihiline, et ühe toru lõhkemisega seda võrrelda ei saa, kuigi ma sain aru lavastajate taotlusest luua paralleele ja näidata, et katastroofid muudavad maailma ja inimeste mõtlemist.
Meeldis Liivika Hanstini esitatud tegelaskuju lugu ja tabasin end isegi mõttelt,  et kirjeldamaks inimhinge kujunemist kaheksakümnendate magalarajooni oludes, oleks piisanud tema monoetendusest.
Kommunaalprobleemid saadavad inimesi igal ajastul. Praegu on päevakorras lihtsalt teised teemad – kortermajade renoveerimine jms. Oleks kunagi huvitav näha näidendit tänaste kortermajade elanike murdest, aga kardan korteriühistu koosolekul nähtu põhjal, et selle nimeks oleks „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Mis oleks see lokaalne katastroof, mis muudaks tänaste egotrippijate ja tarbimishimurate mõttemaailma?
Mida öelda kokkuvõtteks? Võtaks nähtu kokku sõnadega „hea majapidamisteater“. Kindlasti soovitan viia seda vaatama õpilasi, et neile ühest lühikesest ajalooetapist aimu anda ja noh, natuke saab ikka naerda ka!

PS.
Õismäe on muide tänase päevani üks õis magalate seas ja on muutunud aastatega taristu arenedes üha nõutavamaks elupaigaks, mis annab nii mõnelegi uusarendusele silmad ette.


esmaspäev, 26. märts 2018

Kuidas parvlaev Estonia Rootsit hukutas

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk"
Autor: Stefan Torssell
Tõlkija: Allar Sooneste
Kirjastus Tänapäev, 2018

Samal ööl ja umbes samal kellaajal, mil Estonia põhja läks, purunes mu korteri vannitoas veetoru. Uudis suurest laevahukust fikseeris paljude jaoks mälus terve rea mingeid konkreetseid sündmusi, millest osadele on üritatud anda müstilisi tähendusi. Ma ei usu, et ootamatud kommunaalprobleemid võiksid midagi ennustada, aga mul on Estoniaga seotud ka reisimeenutusi ja üks niiöelda väga isiklik südameasi, mis on tänaseks muutunud aeg-ajalt hinge kriipivaks mälestuseks.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.
Stefan Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk“ on õnneks vastand odava populaarsuse püüdmisele, mida teema võimaldab. Kes otsib raamatust südantlõhestavaid reisijate kannatusi, siis neid sealt palju ei leia. Raamat püüab pigem näidata, et süsteem, alates Rootsi laevandusinspektsioonist ja lõpetades valitsusega, oli läbinisti mäda.
Minu jaoks on raamat väga huvitav selle poolest, et avab Rootsi poolse vaate õnnetusele – oli ju hukkunute seas kõige rohkem just rootslasi. Torssell analüüsib toonaste ametnike käitumist ja tegemisi, tehes seda autorina üllatavalt ausalt ning otsekoheselt. Tabasin end isegi mõttelt, kas Eestis julgeks keegi niimoodi sellest sündmusest kirjutada.
„Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud,“ öeldakse raamatu tutvustuses. Vastuseid oma kõigile Estoniaga seotud küsimustele ma ei saanud, aga vaade katastroofi põhjustele avardus küll. Soovitan lugeda.


Parvlaev Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Suletuse õõv ja valu

„Vaik“
Autor: Ane Riel
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus Eesti Raamat, 2017

Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei pidanud pettuma!
Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna siiski.
Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul viisil.
Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp! Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.
Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike oodata.
Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.


Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.