pühapäev, 4. veebruar 2018

Suletuse õõv ja valu

„Vaik“
Autor: Ane Riel
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus Eesti Raamat, 2017

Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei pidanud pettuma!
Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna siiski.
Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul viisil.
Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp! Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.
Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike oodata.
Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.


Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.