esmaspäev, 1. juuli 2019

Fotografiska Tallinn – sügav kummardus ja aplaus maaletoojatele!

Juuni teises pooles avas Tallinnas oma esinduse Stockholmis asuv ülipopulaarne fotokunstimuuseum Fotografiska, tõstes sellega juba legendaarseks muutunud Telliskivi loomelinnakus asutuste ja keskkonna sünergia uuele tasemele.
Tähelepanuväärne on fakt, et tegemist on esimese Fotografiskaga, mis avati väljaspool Rootsit ajal, mil ootelehel on veel London ja New York.
„Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi,“ kirjeldavad tegijad ise oma ettevõtmist.
Mul õnnestus viibida Fotografiska Tallinn avamisel ja nädal hiljem süvenenumalt tutvuda esimeste näituste ning vastavatud restoraniga.
Pean tunnistama, et taoline fotokunstimuuseum oli meie pealinnast just puudu ja sobib Telliskivi loomelinnaku keskkonda nagu rusikas silmaauku.
Hoonesse sisenedes võtab külastajaid vastu avar fuajee, kust leiab kohviku ja muuseumipoe teemakohaste suveniiride, trükiste ja muude külastajaid meelitavate kaupadega.
Näitusesaalid paiknevad kõrgematel korrustel. Avalöögina saab külastaja näha Jimmy Nelsoni fotonäitust „Austusavaldus inimkonnale“. Täiesti omaette klass on tunnustatud Soome fotograafi Pentti Sammallahti näitus „Kauge maa“. Esindatud on veel soomlanna Anja Niemi ja meie varalahkunud Anna-Stina Treumundi fotokunst.
Täiesti lummavalt on lahendatud näituste valgustus – kohati oleks inimesed eksponeeritavatel fotodel justkui elus, kaameraga tabatud hetk näib käeulatuses oleva paralleelmaailmana.
Restoranis, mis panustab kohalikule toorainele ja säästlikule eluviisile, leidus põnevaid maitseid nii toidu kui veinide hulgas, kuid tundus, et menüü ei ole veel paika loksunud. Seda väikest ebakõla kompenseerisid aga omapärase nurga alt vaated Tallinnale.
Üllatav on see, et Fotografiska Tallinn suletakse tööpäeviti alles 23.00 ja nädalavahetusel tund peale südaööd – seega pole võimalik argiaskeldustega kuidagi muuseumi külastamata jätmist välja vabandada. Soovitan külastada!


kolmapäev, 5. juuni 2019

Kõhutäis võikut vanalinna väravast

Värav Coffee and Toast
Väike-Rannavärav 4, Tallinn
Avatud E-R 7.00-17.00

Vahel on väga tore avastada midagi ootamatut ja head nagu näiteks väike kohvik Tallinna vanalinna ühes sadamapoolses väravas. Aus oleks isegi öelda, et nii parkla kui vanalinna väravas, sest söögikoht võitleb ruumi pärast kõrvaloleva autoparklaga.
Viimane asjaolu mind eriti ei häirinud, pigem oli isegi põnev vaadata, kuidas sellistes oludes on võimalik suisa gurmeetoitu pakkuda.
Kohvik positsioneerib end kui hommikusöögi- ja brantšikoht, aga tutvustab oma võimalusi ka smuuti- ja mahlabaarina. Tellisin suure lõhevõileiva (külmsuitsulõhe, avokaado, feta juust, sidrun, oliiviõli, tšillihelbed) ja ei pidanud pettuma – kõik see kokku maitses päikeselises pärastlõunas terrassil istudes suurepäraselt. 


Menüüs olid veel pesto- ja hummuseleivad, mida kavatsen ka kindlasti proovida.
Värskeltpressitud mahlad ja smuutid tundusid ka väga isuäratavad.
Kohvikule on väga hea ligipääs auto ja jalgrattaga. Lubatud on lemmikloomad.

Toit *****
Klienditeenindus *****
Hinnatase ****
Interjöör *****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****


Värav Coffee and Toast - seest väike, maitsetelt suur.

neljapäev, 23. mai 2019

Postkastiajastu lõpp

Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale. Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees, aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas mulle jalge ette värske ajalehe.
„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma oleks veel tunnikese maganud!“
Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin, et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha sattus.
„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.
See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.
„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse kinni ja siirdusin kohvi keetma.
Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.
Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises, ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.
„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.
„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.
Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle, kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse taga ja ma ei saa majast välja.
„Tee ruumi, kolakas!“
Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.
Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt uksest sisse, otse elutuppa.
„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin meelemärkuse.
Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema ja mõtlema robotitega seksimise teemal.
Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.
Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja triipkoodiga etikett peal ja puha.

kolmapäev, 13. märts 2019

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.
Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.
Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.
Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.
Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!
Jah, rahval on hirmud suured.
Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.
Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.
Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.
Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.
Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.
Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.
Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.


Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 
kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

pühapäev, 3. märts 2019

Valimised 2019

Aeg on parafraseerida klassikuid:

Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …




Foto: Alari Teede