reede, 15. veebruar 2019

Avalikustati valdkonnad, milles iga eestlane on kompetentne

Anonüümseks jääda sooviva ülikooli teadlased viisid portaalide kommentaariumite ja arvamusartiklite põhjal läbi uuringu, millest selgus, et eestlased omandavad juba emapiimaga kompetentsi ühiskonnale olulistes valdkondades.
Peamised valdkonnad, mida kõik inimesed isegi asjaosalistest paremini tunnevad, on järgmised:

Poliitika
Medistsiin
Korrakaitse
Meedia
Majandus
Psühholoogia
Kliima

Nii selgub uuringust, et igaühes meist peitub Eesti parim poliitik, kirurg, politseinik, ajakirjanik, ettevõtja, suhtenõustaja või ilmateadustaja. Väga huvitav on uuringu juures veel fakt, et alkoholi tarbimise käigus saavutasid mõningad kompetentsid uuritavatel isikutel lausa briljantse taseme, võimaldades neil kehastuda konkreetselt näiteks presidendiks, politseiameti direktoriks või Taimi Paljakuks.
Järgmiseks on teadlaste ülesanne nimetatud kompetentsid Eesti arengusse kaasata, kuid enne järgmise sammu astumist oodatakse ära uuring kanepi legaliseerimise mõjudest Kanada ühiskonnale.

Iga eestlane on iseenda kompetentsikeskus.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.
„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.
Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.
Istus siis nooruk ohates laua taha.
Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 
Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“
Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.
„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“
„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.
„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“
„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“
„Proovi!“
„Ma ei jõua!“
„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“
„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“
„On sul veel vabandusi?“
„Kõht on tühi!“
„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“
„Jaa!“
Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.
„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“
„Kuidas sa mind aitad?“
„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“
„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“
„Ainult kolm tilka verd …“
„Ja iPhone?“
„Diil!“
Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.
„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

esmaspäev, 11. veebruar 2019

Kaitske oma vanaisasid ja vanaemasid röövmüügi eest

Alati, kui räägitakse pensionide tõstmisest, kerkivad mulle esmalt silmade ette igasugused toidulisandite ja „nii-öelda ravimite“ müüjad, kelle lõa otsas on üle riigi tuhandeid vanainimesi, kes viisakusest on vastanud agressiivsetele müügikõnedele jaatavalt ja saavad nüüd igakuiselt kalli raha eest oma postkastidesse igasugu rämpsu. Nende vanurite pensionitõusud lähevad väga valesse kohta.
Jah, võib öelda ju vastukaaluks, et äri on äri ning vanaemad ja vanaisad on täiskasvanud inimesed, kes teavad ise, mida nad tellivad või tarbivad, aga andke andeks, paljud 70ndate eluaastate taha jäävad mehed ja naised ei adu moodsa maailma riukaid. Nad on heatahtlikud ja viisakad ning seda kasutatakse ära.
Ja kui mõni saabki aru, et on vale otsuse teinud, siis häbeneb ta seda eestlastele nii iseloomulikust tagasihoidlikkusest ligimestele tunnistada.
Seega, olge head, vaadake aeg-ajalt oma memmede ja taatide tegemiste järele, et nad ei oleks röövmüüjate seatud lõksu sattunud. Võimalik, et teete sellega suure heateo.


reede, 8. veebruar 2019

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.
Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?
Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.
Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.
Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.
Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.
Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.
Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?
Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Mida me siis raamatupoest ostame?

Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.
Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.
Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud, helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet kokaraamatute turuosa alla neelanud.
Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut, et silmal oleks osakaale parem haarata.