teisipäev, 19. detsember 2017

Ehku peal sündmuste kalender 2018

Jaanuar

05.01 Skulptor Sealküla Simson vihastab lõplikult majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni peale oma brändi löögi alla sattumise pärast ning patendeerib igaks juhuks ja kindluse mõttes taiese „Sittuv koer“, sest kunagi ei tea, milline jama kerkib valitsuses esile järgmisena.

18.01 Tondiraba Jäähallis avastatakse anomaalia – keegi tööd ei tee, aga raha tuleb. Venemaa on asja uurimiseks valmis toetama KAPO uurimisrühma FSB spetsialistidega.

30.01 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril hinnašokis soomlase, kes ülekuulamisel vaid noogutab ja vastab ametnike rõõmuks küsimustele lühidalt ning arusaadavalt „Joo-joo! Jo-joo!“

Veebruar

01.02 Reformierakonna liikmed avastavad ärgates, et torm on vaibunud ja Kallas on kahel pool. Erakondlik turvatunne saavutab enneolematud mõõtmed.

24.02 Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks korraldatud presidendi vastuvõtul ei suuda Vene suursaadik oma rõõmu tagasi hoida, sest ta on aastaid igatsenud kätelda oma lemmikmuinasjutu „Kuldvõtmeke“ peakangelasega.

29.02 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril soomlase, kelle autoga on eestlastest sõbrad korduvalt käinud Alko 1000 poest kangemat kraami ostmas. Protokoll jääb vormistamata, kuna selgub, et 2018. aasta veebruaris on ainult 28 päeva.

Märts

05.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti elanike Lätis käimise maksustamist, aga põrkab vastu karmi isakätt.

08.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti rahvusvahelise naistepäeva tühistamist, aga ei leia selles küsimuses emaarmu.

15.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb oma sünnipäeval alkoholi müügi piiramist, aga ühendministeeriumi puhvetis vahetatakse taas vaid veiniriiuli asukohta.

30.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb suure reede tühistamist, aga põrkab vastu Taevase Isa tahet.

31.03 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski, kellele korraldatakse Ikla piiripunktis profülaktiline loeng teemal „Väikesed valed, suured valed ja statistika“.

Aprill

01.04 Jüri Ratas räägib Saksa kantslerile Angela Merkelile kolmelauselise anekdoodi, mille jooksul kantsler jõuab end välja magada ja Unter der Lindenil kebabi süüa ning USA presidendile telefonitsi meelde tuletada, kust on pärit tema juured.

18.04 Mihheil Šaaksvili palub Eestilt poliitilist varjupaika ja Tartu linnapea kohta.

30.04 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril veel ühe soomlase, seejärel veel ühe ja siis veel ühe, kes kinnitavad nagu ühest suust, et kõik Lätist kaasaostetu on vaid oma tarbeks. Karistuseks näidatakse neile Tallinna ostukeskuste reklaame.

Mai
09.05 Aastatega vettinud põllumaa sülgab seemnekartuli välja. Minister Kadri Simsoni eestvedamisel jagatakse põllumeestele kartuli panemata jätmise toetust. Kõige perspektiivsemaks kartulimaaks hindab maaeluminister Tarmo Tamm Pärnu lennuvälja.

13.05 Sünoptik Taimi Paljak ei usu enam imedesse, aga näe, üks soe ja päikeseline päev aastas ikkagi on.

30.05 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie soomlasi, kes ajavad kõik oma ostud bussijuhi kaela. Soome bussijuhi palgast ei piisa Eesti riigieelarve täitmiseks ja nii teeb rahandusministeerium eelarvelaekumiste kohta jälle uue prognoosi.

Juuni

01.06 – 22.06 Lätti suunduvatel maanteedel on liiklusummikud.

23.06 Jaanilaupäev. Liiklusvood Lätti peatuvad ööpäevaks.

25.06 Eesti jäätmekäitlejad löövad kokku maksumärkideta taarast saadavaid kasumeid.

30.06 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie lätlasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et Eesti sõpradele ei vii nad mitte kui midagi – kõik on oma tarbeks. Siiski paluvad ametnikud viisakalt Läti valitsusele edasi öelda, et aeg oleks naabrite seljas liualskmine lõpetada.

Juuli

01.07 Maale on saabunud tasuta transport. Esimesed Lõuna-Eesti entusiastid üritavad priipääsmetega maakonnaliine kasutades Tallinna jõuda. Kuigi maakondade piirid tuleb ületada jalgsi, jõuavad võimekamad pealinna kahe ja poole päevaga.

16.07 Teist kuud sajab vihma. Riikliku ilmateenistuse töötajatele palgatakse appi psühholoog.

28.07 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril Toomas Hendrik Ilvese, kelle küberturvalisus on tagatud.

August

03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt elab Eestis kaks eestlast ja kolm leevikest, kes ei ole kunagi käinud Soomes.

17.08 Kolmandat kuud sajab vihma. Sünoptikud loobuvad suveilma ennustamisest ja hakkavad koostama ilmaprognoose talveks. „Selgeltnägijate tuleproov“ asendatakse „Ilmaennustajate vereprooviga“.

21.08 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks Soome kodanikku, kes väidavad, et läksid ainult korraks Pärnus Tervise spaa taha jalutama ja sattusid ootamatult alkoparadiisi. Ametnikud toovad põhjanaabrid trahvidega pilvedelt alla.

September

01.09 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps kiidab vigast eesti keelt, mis võimaldab noortel paremini aru saada raamatute sisust ja soovitab kõigil lugeda Osgar Ludzu „Gabzabead“.

30.09 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril alkoholi. Uurimise käigus selgub, et see on vahelejäämise hirmus imbunud sügavale maasse, kuid osal on ünnestunud siiski minema aurata.

Oktoober

08.10 Rahvusraamatukogus toimub ajalookonverents „Kas keegi mäletab veel Edgar Savisaart?“

03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt ei ela Eestis enam kedagi, kes poleks Lätist midagi kuulnud. Läti turismiamet korraldab Jevgeni Ossinovskile suurepärase turunduskampaania eest rikkaliku vastuvõtu Valmieramuiza õlleköögis.

November

01.11 Eesti poliitikasse pole jäänud ühtegi seakasvatajat ega inimest kes tunneks kedagi, kes tunneks seakasvatajat.

20.11 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks kahtlaselt käituvat Eesti kodanikku, kes on otsustanud oma tarbimiseks lubatud alkoholi kogused viia üle piiri maos ja veresoontes.

Detsember

03.12 Tallinna linnapea Taavi Aas teatab viitega eelolevatele Riigikogu valimistele, et Tallinn on lõplikult valmis. Tänavapildis jääb edaspidi teha vaid nipet-näpet kosmeetilisi parandusi ja püstitada roheliste eestvedamisel Vabaduse väljakule Tauno Kangro pronksist ökoskulptuur-viadukt „Reidi tee“.

15.12 Eestlased on ummistanud Läti suunalise liikluse. Jevgeni Ossinovski tunnistab, et alkoholiralli organiseeriti valitsuse poolt elanike liikumisharjumuste muutmiseks Rail Balticu projekti huvides. Emajõe kaldale tselluloositehase rajamise vajalikkuse tõendamiseks on valitsusel kavas 2019. aastal korraldada tualettpaberi defitsiit.

31.12 Maksu- ja Tolliamet peab Läti piiril kinni kõik, kelle suu on joomiseks.



teisipäev, 5. september 2017

Merivälja on Eesti uinamuina pealinn?

Põnevusseriaal „Merivälja“
Stsenarist - Indrek Hargla
Režissöör - Triin Ruumet
Operaator - Madis Reimund
Helilooja - Taavi Aavik  
Produtsen t- Ken Saan 
Osades: Lauli Otsar, Merle Palmiste, Andres Lepik, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Theodor Tabor, Lee Trei, Kärt Kross, Tõnn Lamp, Kristo Viiding, Tarvo Krall, Kait Kall, Olav Osolin, Maria Avdjushko, Rain Tolk, Indrek Hargla jpt.  
Esilinastus TV3, 4. september 2017

Kardan, et varsti hakkavad Merivälja rikkurid protesteerima nagu Tartu Madruse tänava omad, sest eile TV3-s näidatud põnevusseriaali „Merivälja“ esimene osa maalis asumist vananeva elanikkonnaga, uimase, väsinud ning vaimuvaese pildi, mis ei vasta kindlasti rohelise linnaosa jõukamate inimeste ootustele.
Asusin seriaali vaatama suure elevusega, osalt reklaami mõjul, teisalt aga lootsin tegijate nimesid vaadates – eriti Hargla ja Ruumet – et nüüd näeb üle pika aja head kodumaist põnevusseriaali, aga võta näpust. Nähtu tempo oli nii aeglane ja dialoogid nii „Õnne 13“-le sarnased, et lõppu ma ei suutnudki ära vaadata. Aga see on paraku paljude kodumaiste seriaalide viga, et reklaamid on köitvamad ja sageli ka pikemad kui seeriafilmide sisu.  
Samas on lisaks end varem korduvalt tõestanud stsenaristile ja režissöörile seriaali kaasatud väga head näitlejad – miks siis nende etteaste teleekraanil vaatajaid ei köida?
Minu meelest on peamine probleem seriaali tempos ja vähemalt esimeses osas oli sündmuste kulgemises liiga vähe ootamatuid pöördeid või olid need liiga pehmelt välja mängitud.
Samuti oleks pidanud müstikat muusika ja valguse abil kontrastsemalt esile tooma – moodne digitehnoloogia võimaldab seda ju suhteliselt lihtsasti.
Kuna seriaali tegevus toimub 90ndatel, siis ma mõistan, miks on olnud kiusatus režissööriks palgata Triin Ruumet, aga tundub, et selles formaadis, mis on pealegi reklaamipausidega hakitud, ei suuda ta tollast esteetikat piisavalt veenvalt esitada, millest on muidugi kahju.
Heas põnevusseriaalis peab olema mõrvu, raju seksi ja huumorit. Viimast natuke oli, sest väikest teenet paluvad porgandihäälsed telefonikõned meenutasid lapsepõlves kuuldud õuduslugu „Kollased käed“ – kohe tulevad tuppa ja kägistavad su ära.
Üldiselt olen segaduses, aga ootan teise osa ära, äkki läheb elu Meriväljal veel põnevaks, muidu kinnistub televaatajale küll aedlinnast kuvand kui Eesti uinamuina pealinnast.



Kaader põnevusseriaalist "Merivälja". Foto: TV3.

laupäev, 20. mai 2017

Ungru Resto & Külalismaja – kala tuleb otse merest ja toit hingest

„Siin elas vanasti see mõisnikust mereröövel ja nõukaajal oli laevastik metsa alla välja …“ – Kergelt svipsis ja rõõmsameelne kohalik külamees.

Hiiumaad väisates õnnestus linnupetet võtta sellises kohas nagu Ungru Resto & Külalismaja. Suuresadama vanas tollimajas asuvat restorani peavad noored väge täis mehed, kes ise on pärit küll mandrilt, kuid on võimelised kohaliku toidu eest iga kell võitlusesse astuma. Vähemasti tõestavad nad seda oma kokakunsti kaudu kaunis veenvalt.
Sõin hooajalist toitu – suitsutatud tuulehaug, karulaugupestoga maitsestatud pasta ja proovisin ka kohalikust kitsejuustust valmistatud kreemiga röstitud peeti. Kõik see maitses suurepäraselt.
Muidugi käis toidu juurde kohalik külm hiiu õlu, mida pruulitakse Kärdlas Hiiumaa pruulikojas. Valisin pilsneri ja seegi mekkis suurepäraselt.
Pärast einestamist võib ümbruskonnas teha väikese jalutuskäigu. Ajalooline paik on täis kontraste, alates nõukogude aegsetest sadamaehitistest ja lõpetades uhke kivist aidaga.
Kokkuvõtteks: Soovitan!

Toit *****
Klienditeenindus ****
Hinnatase ****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****


esmaspäev, 8. mai 2017

RIP Statoil

Uuenenud tanklas seisavad leti taga kaks klienditeenindajat.

KT 1: Kas meil on midagi muutunud?
KT 2: Mina küll pole märganud.
KT 1: Palk on sama väike.
KT 2: Jah! Ülemused on ka samad.
KT 1: Ja bensiin 95E voolab ikka voolikust.
KT 2: Ja diiselkütust väljutatakse endiselt D-tähega torust.
KT 1: Sularaha tuleb ikka seina seest.
KT 2: Ja kohvimasin teeb samasugust kohvi.
KT 1: Tõepoolest, kõik on sama!
KT 2: Mis see meie tankla nimi nüüd oligi?
KT 1: Oota, ma jooksen välja ja vaatan!
KT 2: Oh, pole vaja, niikuinii on kõik sama.
KT 1: Ma ikka igaks juhuks üle ukse vaatan! … Tse … Tsi .. Tsö .. Kuule hoopis teine nimi on kui möödunud suvel!
KT 2: Ah, mida sa ajad! Ma ei ole küll märganud!
KT 1: Võib-olla mulle ainult tundus nii …
KT 2: Muidugi! Sul on hallutsinatsioonid. Oled end lolliks töötanud! Koosolekul öeldi, et uue omanikuga mitte midagi ei muutu.
KT 1: Ei muutu, siis ei muutu, nii ongi parem! Aga nimi oli ikka nagu teistsugune …
KT 2: Ära hakka! Vaata, klient tuleb! Tuttav lõust, ostab igal hommikul oma koerale ühe frankfurteri.
KT 1: Kui teeks nii, et täna ei müüks. Teeks teisiti! Kui kütust ei tangi, siis vorsti ei saa!
KT 2: Ah, jäta! Pole vaja midagi muuta!
KT 1: Hea küll, ma olen vist tõesti üle töötanud. Selline loll rahutus on peal nagu oleks midagi muutunud. Pean laskma perearstil rahusteid välja kirjutada.
KT 2: Oleks ka viimane aeg! Midagi ei muutu!

neljapäev, 20. aprill 2017

Kelle ema on rohkem ema?

Emadepäeva eel on avanenud järjekordne mädapaise ja moraliseerivad tädid on saanud tuule tiibadesse, korrates mantrat, et üks õige ema on see ja ainult see, kes on teinud ühe mehega palju lapsi ja need koos sama mehega palehigis puuduse ja kannatuste kiuste abielurannal üles kasvatanud.
Ühesõnaga, üksikemadele on koht kätte näidatud, pingutage palju tahate, olge kui head emad tahate, püüne peale te niikuinii ei saa.
Ma ei tea, kuidas on ikka ja jälle võimalik, et kunagised paadunud kommunistidel ja üleöö padurahvuslasteks muutunud inimestel lastakse valimatute sõnadega ühiskonda lõhestada ja teisi alavääristada. Kui Siiri Oviiri väljaütlemised emaduse teemal pole vihakõne üksikemade vastu, siis mis see on? Lihtsalt kahepalgelisus?
Ühelt poolt räägime eesti rahva väljasuremisest ja teiselt poolt saadame avalikult kümned tuhanded emad lihtsalt pikalt? Kõngege oma hallis argipäevas, sest te pole täisväärtuslikud?
Päris kole on vaadata, kuhu me oma sallivusega üksteise suhtes oleme välja jõudnud.
Ometi on iga laps ime ja iga ema vääriks tunnustust, kes on oma lapsed üles kasvatanud. Pelgalt peremudeli järgi inimesi headeks ja halbadeks lahterdama hakata pole küll kuigi tark tegu, aga jah, kust seda tarkust võtta, kui mõistus isegi eurosaadikuid kipub maha jätma.

esmaspäev, 17. aprill 2017

Euroopa Liidu üks väravatest ei tööta enam puldiga

Eile toimus Türgis referendum, kus napi võidu 51,3 protsendiga noppis põhiseaduste muutmist toetav leer. Nii napp võit tähendab sellise „kuumaverelise“ riigi jaoks muidugi alustuseks sisepoliitilisi probleeme, aga nagu president Recep Tayyip Erdoğan on näidanud, suudab ta vajadusel jõudu kasutades opositsiooni nurka suruda ja võimalikud mässud aitavad seda ainult jõhkramalt teha.
Referendumi tulemusel laienevad Türgi riigipea võimu piirid ja tal on võimalik kogu riigi ametnikkond endale allutada, jäädes võimule teatud kombinatsioonis isegi 2029. aastani.
Euroopa Liidu riikidest kostub küll hääli, et nii ikka ei kõlba demaokraatiast taganeda, kuid paraku pole Türgi ladvikul sellest sooja ega külma – eks nendelgi ole oma Osmani impeeriumi ihalus veres.
Kõige suurem probleem on aga see, et Türgi pole viimaste arengute valguses enam Euroliidu täisliikmeks saamiseks kõlbulik ja autoritaarsusele kalduv Erdoğan ei ole enam Brüsselist juhitav. Moslemimaailma üks suurimaid väravaid Euroopasse hakkab nüüd päris kindlasti avanema ja sulguma Erdoğani suva järgi ja see saab olema ühtlasi veel suuremaks argumendiks miljardite eurode väljapressimiseks EL-i maksumaksja taskust.
Teisalt ootavad ees põnevad ajad, sest oleme oma liidu piirile saanud ühe põikpäise isevalitseja, kelle tegelikke ambitsioone me veel ei tea. Seniks aga kena puhkust neile, kes seda veel Türgi kuurortites veedavad.

Loe ka "Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikka mõni idioot".

laupäev, 1. aprill 2017

Mõned lõbusad värsid naljapäeva puhuks (alla 12 pole soovitav)

Kadriorus elab Kai,
ta ei tunne Marti,
Mart-poiss elab Haaberstis,
sõidab tihti karti.

Vanalinnas elab Tom,
Kaist ei tea ta miskit,
aga Voldemariga
rüüpab vahel viskit.

Mart ei Voltsi tunnista,
võõras on ka Toomas,
aga möödund suvel ta
Pillega käis Roomas.

Pille Kaiga polegi
elus üksteist näinud,
Voldemari, Toomaga
ühes kõrtsis käinud.

Küll on tore elada
suures Eesti linnas,
kus on aukus tänavail
anonüümsus hinnas.

***

Jänes näris kohviube,
ei ta tahtnud salatit,
tahtis vaid, et tema j*****
pruuniks jääksid alati.

Orav elas pätielu,
pätsas köögist küpsiseid,
müütas künnivarestele,
hinnaga veel lüpsis neid.

Siil ei teinud pikka juttu,
aga valjult p*******,
puges põõsastesse ruttu
ja end seentel veeretas.

Kureema, sääred paljad,
strippi tegi põllu peal,
vanal konnal ujupõis läks
erutusest lõhki seal.



Sõnajalad tärkavad Ida-Eestis.

pühapäev, 26. märts 2017

Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikkagi mõni idioot

„1939. Viimased rahupäevad“
Autor: Richard Overy
Kirjastaja: Äripäev, 2014

Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all. 1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.
Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine, meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.
Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.
Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?“
Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah, katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.

esmaspäev, 20. märts 2017

"Nõiatants" sai kaaned ümber

Osalesin möödunud aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel, et oma loomingulisemale poolele natuke tagasisidet saada. Teenisin oma käsikirjaga välja auhinnalise kolmanda koha ja nüüd on raamat kirjastaja armust kenasti kaante vahel.
Tegemist on ajaloolise romaaniga, mille tegelased tegutsevad 17. sajandi lõpuaastatel, vahetult enne Põhjasõda.
Kui keegi satub lugema, siis on igasugune tagasiside teretulnud.




reede, 17. märts 2017

IRL 3.0 – Viimane vaatus

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab sellest, kuidas Isamaa ja Respublica liit on enne kohalikke valimisi sattunud krahhi äärele, kuna jääb viimaste küsitluste põhjal suuremates linnades alla valimiskünnise.
IRL-i puhul pole paraku küsimus enam selles, kas leidub mõnda imerohtu, mis võimu nimel oma põhimõtted porri tallanud erakonnale elujõu tagasi tooks. Taolist rohtu pole olemas, kuna erakond on nakatunud usalduskriisi viirusesse, pettes korduvalt oma valijaid ja määrides iga hinna eest koalitsiooni kuulumise himus oma nime.
Küsimus on nüüd ainult selles, kas erakond hääbub vaikselt või ulatab organisatsioonile keegi eutanaasiaks abikäe, sest surmakrambid on juba silmnähtavad. Võtame või justiitsminister Reinsalu kinnisidee kolida Sisekaitseakadeemia Narva või Juhan Partsi haleda teekonna Euroopa Kontrollikotta.
Sel aastal, hiljemalt peale kohalikke valimisi, saame näha IRL-i peiesid. Aga ärge arvake, et see saab olema üldrahavalik ja kurb sündmus – need erakonnad, kes püsivad tervise juures ja valimisvõitluses konte ei murra, tähistavad IRL-i kadumist kindlasti ilutulestikuga.
Vahepeal oli mul isiklikult isegi natuke kahju, et IRL-i saatus selliseks õnnetuks kujunes, sest sellel erakonnal oli õilsaid põhimõtteid ja toredaid liikmeid. Aga elu läheb edasi, tekivad uued valikud ja punased ning Kremli trollid minu häält ikkagi ei saa.

esmaspäev, 13. märts 2017

Kust leida viktoriini jaoks küsimusi?

Vahel on ikka vaja natuke ajusid ragistades aega parajaks teha, olgu siis tegemist mõne firmaürituse või sünnipäeva või juubeliga. Väike mälumäng on neutraalne ja intelligentne viis inimesi koos tegutsema panna ja sellest võidavad kõik, sest teadmised ei voola kellelgi mööda külgi alla.
Kui tahad igapäevast ajugümnastikat teha või lihtsalt mobiili taskust võtta ning teistele küsimusi esitama hakata, siis leiab neid erinevas raskusastmes siit: https://www.facebook.com/malumang/
Vajalik on muidugi Facebooki konto olemasolu, aga olen aastatega märganud, et ka kõige paadunumad FB vastased on lõpuks tee sinna leidnud.


Millises pealinnas asub fotol nähtav taies?

kolmapäev, 8. märts 2017

Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)

See oli kaugel nõuka aal, kui naisi peeti meie maal
vaid meeles aastas korra.
Ei hinnatud siis emadust, ei naiselikku kaunidust,
vaid lugu peeti korrast,
kus naine elas nagu mees – ta metsas ehitas raudteed
või oli tegev traktorist või hoopis lüpsimasinist
ehk pehmelt öeldes oma vunts, kes mehed jättis jäiseks,
sest reeglites ei eksitud ja sõbraga ei seksitud,
vaid jäädi jäärapäiseks.

Siis naise elu valdavalt meil kulges kittelkleidis
ja Kommunaari kingadega enamik õnne leidis.
Ei tulnud seepi telekast, vaid seda tõid talongid,
Ja korterid – need olid justkui väiksed vangikongid,
kus sooja vett ei olnud suvel, külma aga talvel,
kus naaber rahvamalevast võis olla tihti valvel.
Seal naabrimehestki ei olnud kuigi palju tolku,
kui selgus tõsiasi, et oma mees on molkus.

Siis naise ridikülis oli üsna vähe keemiat,
sest bodyshoppe ju ei olnud ja harva anti preemiat.
Ent ühte sorti kurginäovett leidus peeglil alati
ja Orto kreemi krohvimiseks kilodega valati.
Ja huulepuna sügiseti keldritesse veeti –
kui häda käes, siis loomulikult kasutati peeti.

Eks muret oli kõigega, mis pääl- ja allpool vööd.
Ei olnud saada sisepesu enam peale tööd,
Ei olnud miskit toppida ka sisepesu alla,
kui kuu tuli ihu puhastuseks taevaservalt alla.
Siis hädaorust pääsemiseks kasutati vatti,
ja riidest taskurätikuisse puristati tatti.

Eks olnud nõuka ajal sekski kindel tabu,
see paljudele koju jõudis avameelses raamatus,
kuid tollal lihtsalt nautimine tundus täitsa jabur
ja kõikjal võimust võttis üleriiklik saamatus.
Kui siiski vahel õnnestuski voodis teha pulli,
siis enne juustest tuli eemaldada rullid.

Kuid polnud halba ilma heata meil ka siis
kui defitsiidi saabumine öösel une viis.
Ei olnud vaja nõnda kramplikult raseerida,
kui säärtel taeva poole turritasid karvad
või ujukate vahelt paistis puhmakaid –
see oli loomulik ja silma häiris harva.

Ei olnud kuskil kaanepildil näha pornostaare,
vaid noorte naiste unelmates püsis Juhan Aare
ja vanematel alatihti tundus üsna küütlev
üks hallipäine kommunist, kel nimeks Arnold Rüütel.

Jah, nõukaaja naise elu oli päris võigas,
see vahel nutma ajas nagu mädarõigas,
kuid ärgem unustagem – hullem oli meestel,
kes pidid nõukaajal täitma naiste soove –
see oli olukord, mis külvas suisa õudu,
seepärast mehed, naistepäeval,


 Naistepäeva tradistsioonile maailmas panid XX sajandi algul aluse naiskommunistid Roza Luxemburg ja Clara Zetkin. Kõige tänulikumad on neile lillemüüjad.

teisipäev, 7. märts 2017

Püha Jüri võitlused: Juba 100 päeva teel (15)

„Ära viska mind ära, mul on palju veel sees,“ ümises Riimi-Marko üht tuntud poplaulukest. Püha Jüri seltskond oli juba sada päeva teel olnud ja Markol sai vaikselt marssimisest villand.
„Ütle Jüri, millal ma saan hakata metsi maha võtma ja fosforiiti kaevandama?“ küsis ta.
„Kuule, sa ei ole mingi päkapikk, et kogu aeg midagi kaevandama pead,“ hurjutas Musta-Kadri. „Lööme lohe Reffil pead maha ja alles siis teeme, mida tahame.“
„Tõesti-tõesti, me peaks juba midagi tegema, mulle ikka see hundijalavee teema ei anna asu, terve öö ei saanud sõba silmale. Ja miks kõik minu vastu on?“ kurtis Lihtsalt Jevgeni.
„Sest sa hammustad kätt, mis sind toidab,“ ühmas Kauka-Sven. „Kui sa võtad lambilt kütuse, kuidas ta siis põleb? Inimene on ju nagu sajavatine pirn.“
„Kuidas saab inimene pirn olla?“ ei saanud Praami-Urve aru.
„See oli kujundlikult öeldud,“ ütles Saare-Ints. „Kujundlikkus on oskus mõelda asjadest nii nagu nad võiksid eksisteerida, mitte nagu nad on.“
„Jube keeruline!“ arvas Keskmaa-Kaia. „Aga ikkagi, me oleme sada päeva teel olnud ja pole veel oma eesmärki saavutanud. Rahvas ootab meilt heategusid!“
„Ma olen terve elu inimestele head teinud ja vaadake, kus ma nüüd omadega olen,“ ütles võlur Savihall oma käruga kannakaid tehes. „Raiuge endale pähe, et ükski heategu ei jää karistamata.“
„Eks ta nii on jah,“ sekkus Irli-Margus. „Näiteks mina olen headusest punnis, aga keegi ei pea seda millekski.“
„Punnita aga edasi,“ irvitas Mendi-Andres. „Elu läheb alle siis heaks, kui saab igale kõrtsile ja öömajale jälgimisvahendid külge. Siis on kõik kontrolli all!“
„Sa oled maniakk,“ pahandas Ema Mailis. „Kas sa tahad, et meie rahvas päris välja sureks?“
„Miks ta peaks surema?“ küsis Tamme-Tarts. „Jälgimisseadmed aitaks vältida juhuslikku viljastumist ja liigi areng toimuks plaanipäraselt.“
„Aga armastus?“ päris Musta-Kadri. „Romantikaks ei jääks siis ju üldse võimalust, kui võõrad silmad kogu aeg kuklas.“
„Kuulge, teie jutt läheb vales suunas lappama, olge asjalikud,“ pahandas Püha Jüri. „Rääkige, mida te olete saja päevaga korda saatnud?“
„Mida me oleme siin saatnud? Midagi ei saa ju teha, peame kogu aeg kuskile minema, igal pool käima, mul on sokkides juba suured augud,“ virises Taibu-Sven. „Mina olen ainult lõugu laksutanud.“
„Mina mõtlesin jällegi seda, et paneme kõik külad ühte punti ja riigi nimeks saaks Eestikandivallamaarajoon. Vajadusel võiks lisada veel „oblasti“,“ pakkus Korbi-Miša.
„See juba läheb!“ kiitis Püha Jüri. „Mina mängisin korvpalli ja õppisin brittide keelt. „In-out, in-out, in-out … shit … Brexit.“
„Heh, see on nagu vana mentide anekdoot,“ naeris Mendi-Andres. „Kaks miilitsat sõidavad autos, üks ütleb teisele, et pista pea aknast välja ja vaata, kas plafoon põleb? Teine pistis pea välja ja karjus põleb-ei põle, põleb-ei põle, põleb ei põle …“
„Jälle mingi nõme valgustinali, millest ma aru ei saa,“ nähvas Praami-Urve. „Neiu sirgub naiseks aastaid, aga te tahate, et saja päevaga midagi juhtuks. Mul ei juhtunud midagi!“
„Minu ajaukäärud on küll kogu aeg töös olnud nagu Vändra saekaater,“ rääkis Paragrahvi-Ummi. „Mul on plaan, kuidas lohe Reffist vangidele sülti keeta.“
Äkitselt tõusis taevasse purpurpunane kuma, milles avanes silmakujuline, värelevate servadega auk. Seltskond tardus.
„Vahi ilmastikunähtust,“ imestas Riimi-Marko.
„Psst!“ sundis võlur Savihall kõiki vaikima. „See on Punase võluri kolmas silm.“
„Said nüüd oma jälitusseadmeid,“ virutas Kauka-Sven küünarnukiga Mendi-Andresele ribidesse.
Taevasilm jõllitas Püha-Jüri seltskonda tükk aega, kuni sellest ilmus välja sputnik.

neljapäev, 2. märts 2017

Viini ajaloo mustad plekid kuldsel pinnal

„Daam kullas“
Autor: Anne-Marie O'connor
Ilmumisaasta: 2016
Kirjastaja: VARRAK

Anne-Marie O'connori raamat „Daam kullas“ pajatab meile ühe harukordse loo Gustav Klimti maalist ja selle taustal ka kunstniku ning Viini juutide elust ja saatusest Teise maailmasõja eel ja ajal.
Pean tunnistama, et Viini filharmoonikute uhkeid uusaastakontserte vaadates ei ole mul kunagi tekkinud mõtet Austria ajaloos kaevama hakata, aga tundub, et asjata. Raamat avas taas silmad selles suhtes, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab.
Rohkem kui Gutav Klimtist, räägib raamat Viini juudi seltskonnategelasest Adele Bloch-Bauerist, keda kunstibürokraatide põlatud Klimt oma maalil „Daam kullas“ kujutas.
Adele Bloch-Baueri isiku kaudu avatakse jõukate viinlaste külluslik elu, aga ka nende naiivsus seoses Hitleri võimuletulekuga tekkinud protsesside, muuseas ka ulatuslike kunstiröövide suhtes, mis paljude juutide jaoks lõppes elu ja vara kaotamisega.
Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel, mis tegi Klimti maalist ühe maailma tuntuima kunstiteose, mille müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini.
Minu jaoks oli väga huvitav raamatu esimesed kaks kolmandikku. Raamatu lõpuosa, mis paljastab maali väljanõudmise ja kohtudetaile, ei olegi ehk nii huvitav.
Tahe lugemine igatahes, eriti kunstiajaloo- ja Euroopa ajaloo huvilistele.


Anne-Marie O'connori raamatu "Daam kullas" esikaas.

teisipäev, 21. veebruar 2017

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Püha Jüri enesekindlust kogunud kamp jõudis üksiku mäe – Toompea – suunas teha vaid tosin sammu, kui võlur Savihall oma käruga kõige ette kihutas, järsult pidurdades kannaka tegi ja hüüdis: „Kuulge, nii ei lähe see mitte! Peaksime meeskonnavaimu turgutamiseks ja tänutäheks aumärke jagama, sest me kõik oleme juba eos kangelased. Pealegi on kohe-kohe saabumas kodumaa pidulik aastapäev.“
„Kus sinusuguste posijate kodumaa on?“ päris Irli-Margus altkulmu põrnitsedes.
„Võlurid on kosmopoliidid, mis kodumaast sa räägid?“ külvas umbusku ka Musta-Kadri.
„Ma räägin sellest maast, kus me elame ja kus elu muutub maapealseks paradiisiks, kui me lohe Reffist jagu saame,“ kinnitas Savihall.
„Hea küll, räägi, mis teema nende aumärkidega on?“ küsis Korbi-Miša kibeledes.
„Kas Georgi linti ka on?“ uuris Lihtsalt Jevgeni.
„Kõike on! Minu võimuses on kogu maailma rahvaste ja riikide aumärke jagada, aga teie jaoks olen varunud terve hunniku väga põnevaid märke, millega saaksite pidulikel söömingutel ja joomingutel uhkustada ning kaaslasi pimestada.“
„Issand kui põnev!“ kilkas Keskmaa-Kaia.
„Seiske ritta,“ kamandas võlur Savihall ja koukis oma käru seljatoe küljes olevast kastist välja suure pauna.
„Kas salmi peab ka lugema?“ uuris Riimi-Marko. „Mul praegu just hakkab üks tulema …“
„Ära hakka aega viitma, vaata kui palju aumärke on vaja laiali jagada,“ kutsus Praami-Urve viimast korrale. „Meil luuletamise eest medaleid ei anta.“
„No nii,“ jätkas maag: „Kelle nime ütlen, astub ette ja ajab rinna punni.“
„Aga kui kõht segab?“ täpsustas Tamme-Tarts.
„Siin on kraami nii palju, et jagub ka kõhule ja kubemele,“ itsitas Savihall. „Pange nüüd suud kinni, läheb jagamiseks.“
Maag pistis aeg-ajalt käe oma pauna, koukis sealt kamaluga autasusid, nimetas kordamööda igaühe nime ja aumärgi nimetuse ning pobises õnnesoove.
Püha Jüri – orden „English grammar for beginners“, III järk.
Praami-Urve – orden „Kapteni rooliratta hõbelaager“, I järk; pidulik tekstiilitoode „Sukapael“, I sort.
Ema Mailis – orden „Emalõvi“, I järk; orden „Sputnik“, III järk.
Paragarahvi-Ummi – vesimärk-tätoveering „Tallinna vangla“, III järk.
Mendi-Andres – orden „Inspektor Japp“, III järk; orden „Hercule Poirot“, II järk; orden „Wallander“, II järk; orden „Kättemaksukontor“ I järk.
Taibu-Sven – NATO vihmavari Marek Strandbergi nähtamatust kangast.
Irli-Margus – orden „2.0“, II järk, tavanditoode „Mälestustahvel „IRL 2.0““, I sort (marmor).
Riimi-Marko – orden „Rändrahn“, I järk.
Saare-Ints – orden „Rakvere raibe“, III järk; Nihilist.fm audioraamatud.
Tamme-Tarts – foto „Tori hobune vankrit vedamas“, mustvalge.
Musta-Kadri – orden „Rist ja viletsus“, II järk, seriaal „Simpsonid“ 283. osa.
Korbi-Miša – orden „Kehtnakandi“, I järk; juveelitoode „Haldusreformi pärlid“.
Keskmaa-Kaia – Töösinimustvalgelipu orden; pühendusega tööraamat.
Lihtsalt Jevgeni – ordenid „Taara“, I järk; „Karskusrist“, II järk, „Prieka!“, I järk.
Kui aumärgid olid jagatud, hakkasid kõik end nendega ehtima ja üksteisele head kodumaa aastapäeva soovima.
„Aga mina ei saanud midagi,“ mossitas Kauka-Sven. „Ma olen siin nagu mingi vaene sugulane …“.
Võlur savihall raputas seepeale oma märssi ja nähes, et see on tühi, toetas oma tagumiku ühele kannikale, koukis taskust välja eurose mündi ja viskas selle mossitaja suunas „Säh, võta, pane oma rahakoti vahele ja olgu see sulle edaspidi seemneks miljonite teenimisel.“


kolmapäev, 15. veebruar 2017

Kolimispokazuhha võtab hullumeelsed mõõtmed

Kolm korda kolida on niisamma hää kui üks kord põleda. – Eesti vanasõna.

Nõukogude ajal oli täiesti tavaline rahvamajanduse arendamise egiidi all inimesi tuhandete kaupa ühest liidu otsast teise küüditada. Ikka selleks, et viisaastaku plaanid saaks täidetud ja kommunism kiiremini saabuks.
Keskerakondliku valitsuse plaanid asutuste massiliseks ümberkolimiseks meenutavad väga peatükke toonastest ajaloo ja geograafiaõpikutest. Midagi pole parata, eks suurem osa ajaosalistest on nende tarkuste peal ka üles kasvanud.
Kui toonase poliitika tulemuseks olid kuuendikul planeedist tuhanded Lasnamäed, siis nüüd taandub kohalik eksperiment sellele, et rikkuda tahaetakse mitmete tuhandete Eesti inimeste elu – paljud istuvad aastaid nagu sütel, sest nad ei tea, mis saama hakkab, paljud koondatakse ja jäävad sissetulekuteta. Peredraamadest ma ei räägigi.
Ja tulemus? Kolimispokazuhha eestvedajate sõnul tekib maakondadesse tuhat töökohta. Naeruväärne! Seda on ainult ühe suure tehase jagu ja see ei pidurda ääremaastumist.
Tegelik tulem on see, et metsikud summad valatakse jälle betooni ja inimesed peavad hakkama asju ajades mööda riiki ringi tuuseldama, millega kaasneb suur ressursside raiskamine.
Äkki heidaks eemale nõukogude hariduspärlid ja hukutava praktika! Kas me pole tõesti veel aru saanud, et Eesti on esiteks e-riik, kus asutuste kolimine ei tohiks üldse olla teema, vaid need peaks olema suuremas osas „pilves“ ja igale kodanikule üle neti kättesaadav. Ja milleks meie mehed Skype`i leiutasid?
Teiseks, tehke suured magistraalid ja raudteed korda ning Narva, Tartu ja Pärnu on maailma mastaape arvesse võttes juba peaaegu Tallinna eeslinnas. 
Tehke midagi asjalikku ja ägedat, midagi erilist ja tulevikku vaatavat, aga ärge varjake oma ebapädevust kolimispokazuhha taha.

teisipäev, 7. veebruar 2017

Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna

"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige kaunim ilma peal?" – Lumivalgekese võõrasema.

Sattusin Eesti Päevalehest lugema Mari Peegli repliiki teemal meeste rüütellikkus või õigemini selle puudumine. Midagi sisuliselt uut ma sellest kirjatükist ei avastanud, sest meedias üritatakse ikka naissoo poolt kive meeste kapsaaeda visata ja vastupidi.
Kusjuures mulle tundub, et Eesti meeste kapsaaed on juba kivihunnikuks muutunud, nii et seal pole võimalik enam peale maltsa midagi kasvatada.
Tänapäeval loetakse rüütellikuks peaasjalikult mehe austusväärset käitumist naise ees, teatab Vikipeedia ehk siis argipäeval tähendab rüütellikkus lihtsalt hoolimist.
Eelnimetatud repliigi autor on aga sattunud tõelisele mühakate maale. Lubage tsiteerida: „Eriti puudutab heade kommete ja galantsuse puudumine Eesti mehi.“ ja „Nii mõnelegi mehele aga tundub normaalne hüpata sinust ette nii poejärjekorras kui ka bussis, näpata kohvikus sinu käe alt viimane vaba ajaleht ja ukse enda järel lahti hoidmise asemel sel hoopis sulle vastu nägu sulguda lasta.“
Kas tõesti on olukord meil nõnda jubedaks muutunud, et iga naine puutub selliste ilmingutega regulaarselt iga päev kokku? Mina ei usu! Pigem kumab siit läbi ikka see legendaarne soov kohata printsi valgel hobusel ehk ideaalmeest, keda tegelikult ei eksisteeri.
Jõhkraid ning mühakaid mehi on läbi ajaloo alti olnud ja kõikidel maadel. Ei ole Eesti mehed siin mingiks erandiks, aga soov kõike ühte patta panna näitab ilmselget mingisugust frustratsiooni.
Ma ei ole pädev täpseid diagnoose panema, aga soovitaksin õrnemale soole paari asja.
Esiteks, kõiki mehi ei saa ühe mütsiga lüüa – meeste hulgas on nii matse kui rüütleid nagu naiste hulgas on printsesse ja rämedamaid isiksusi. Kui tundub, et kuskil on matside kontsentratsioon liiga kõrge, tuleb valida parem seltskond või teine koht elamiseks.
Teiseks, ei saa ära unustada, et enamikel nendest nii-öelda matsidest, kes ust lahti ei hoia ja kohvikus nina alt lehe pihta panevad, on emad, kes neid on kasvatanud. (Et sõimamiseks ei läheks, siis ütlen kohe ära, et isa roll on ka väga tähtis.)
Ehk siis selline vastassoo materdamine ja oma hädades süüdistamine on tegelikult üsna mõttetu. Äkki peaks hoopis koos peeglisse vaatama?
Üldiselt on meestele looduse poolt kaasa pandud surve naistest hoolida ja nende suurim unistus on lugeda naiste mõtteid. Paraku ühe mehe elueast ei piisa selleks, et naisest või naistest aru saada, kuna me oleme lihtsalt nii erinevad.

PS. Palun juba ette vabandust, kui ma kohvikus hajameelsusest mõne daami eest ajalehe ära napsan!

pühapäev, 5. veebruar 2017

Mister Bean ei ajanudki naerma

"Maigret seab lõksu"
Tootja: BBC
Esilinastus ETV-s 4. veebruaril

Inglise krimisarjad meeldivad mulle eelkõige sellepärast, et nad on ajastutruud. Selge see, et raha mängib nende tootmisel originaalilähedase olustiku kujutamiseks suurt rolli, aga õppida on sealt nendelgi filmimeistritel, kellel suurte summadega kiidelda pole võimalik.
Igatahes ei tahaks kunagi enam kodumaistel teleekraanidel näha seriaale, kus miss Marple tuuakse sündmuskohale vene autotööstuse Ladaga või kusagil teise maailmasõja eelses olustikus vilksatab Tallinna teletorn.
Aga see selleks, krimifilmi "Maigret seab lõksu" meelitas mind vaatama hoopis legendaarse komissari osa mängiv Rowan Atkinson alias mister Bean, kes tegi nimetatud rollis elu kõige tõsisema ülesastumise kinolinal.
Minu mõte oli kogu filmi jälgides, et kas ta tõesti suudab Maigret osa mängida nii, et vaataja kordagi muiata ei saa. Et kas on võimalik, et mees, kes kogu elu on teinud niinimetatud banaanikoorenalju, suudab end ümber kehastada mõtlikuks ja juurdlevaks politseinikuks.
Kogu aeg oli selline tunne, et ühel hetkel tema tõsine mask siiski langeb ja ta saadab teisele poole ekraani oma kohtlase irve. Kuid ei saatnud, vastu pidas!
Samas, Georges Simenoni raamatuid lugedes ei kujutanud ma komissar Maigret sugugi nii tõsise karakterina ette nagu Atkinson teda esitles. Ma mõtlesin, et Maigret on selline pontsakas, natuke torssis ja seetõttu ka pisut koomiline. Ilmselt ei olnud Atkinsonil valikut, kuidas komissari mängida, sest balansseerinuna huumori ja traagilisuse vahel, oleks tema varasemate rollide mõju krimifilmi liiga kerglaseks muutnud.
Igatahes, 50ndate Pariisi olustikku viiv film oli korralik ajaviide ja jääme "Maigret' surnud meest" ootama, äkki reedab seal Atkinson vana hea mister Beani ikkagi vaatajale välja.


"Maigret seab lõksu". Kommissar Maigret osas Rowan Atkinson (keskel). 
Kuvatõmmis ERR portaalist.

reede, 3. veebruar 2017

Suud puhtaks 1.02.2017

Hirmul sel on suured silmad –
liviko, liviko.
Need on Ossinovski silmad –
liviko, liviko.
Eestimaal on ropud ilmad –
liviko, liviko.
Mitte ei saa olla ilma –
liviko, liviko.
Aga miks joob rahvas Soomes? –
liviko, liviko.
Sealgi karm on ilmalooloome –
liviko, liviko.
Aga miks on joojaid Lätis? –
liviko, liviko.
Ilmajaamas tööl on pätid? –
liviko, liviko.
Ei saa looja loodut muuta –
liviko, liviko.
Inimene pole suuta –
liviko, liviko.
Kui me jääme viinast kaineks –
liviko, liviko.
Teevad kurja aseained –
liviko, liviko.

neljapäev, 2. veebruar 2017

Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks (13)

Vaevalt oli seltskond ooperimajast ja Kitse-Martini ahistavast külalislahkusest pääsenud ning üksiku mäe – Toompea – poole jälle teele asunud, kui kuskilt nurga tagant tuhises oma kärul välja võlur Savihall, kes karjus: „Pidage kinni! Oodake! Kuulake! Mulle tuli kõik meelde!“
„Mis sulle siis nüüd nii äkitselt meenus?“ küsis üllatunud Püha Jüri.
„Kõik! Absoluutselt kõik! Alates aegade algusest kuni tänase päevani! Nii hallivati- kui ka hallipassimehed! Kõik!“
„See on küll pauk!“ lausus Saare-Ints. „Ajaloolise mälu taastamine on meie kultuuri jaoks väga oluline protsess.“
„Mis ajast sinu ajaarvamine siis algab, enne või peale Jeesus Kristust?“ küsis irooniliselt Musta-Kadri.
„Oi, palju varasemast ajast, ma mäletan, mis oli veel enne seda, mis oli enne,“ kinnitas maag.
„Uskumatu! Milline mees!“ kilkas Keskmaa-Kaia.
„Olgu, siis on mul üks kontrollküsimus,“ sekkus Taibu-Sven: „Millal tekkis Maa?“
„Ee-ee …,“ kogeles Savihall ja luges midagi sõrmedel kokku.
„Noh?“
„4,6 miljardit aastat tagasi!“
„Õige!“
„Aga siis pidid sa ka nägema, kes oli eelmises elus Praami-Urve,“ uuris Ema Mailis.
„Muidugi ma nägin, ta oli toonekurg ja tõi kõigile lapsi,“ vastas võlur: „Mõnda peresse vedas ta neid nii palju, et inimesed hakkasid kurgesid kartma, põgenesid maalt linna ja jätsid majapidamised maha.“
„Kas siia mitte ei olegi meie rahva iibeprobleemi lahendus maetud?“ uuris Irli-Margus erutunult. „Muudaks Praami-Urve jälle toonekureks ja laseks tal kogu riigi lastega täita.
„Hakka ise toonekureks!“ solvus Urve. „Ma kavatsen järgmises elus olla Taani printsess.“
„Printsess too ei tahtnud muud, kui anada konnadele suud,“ deklameeris Riimi-Marko.
„Jätame nüüd selle lora,“ käratas Püha Jüri. „Kas te ei mõista, et meile on vaja sellist meest, khmm, vabandust võlurit, kes kõike mäletab. Mõelge, et kui keegi ütleb „Seda pole olnud!“, astub nurgast esile Savihall ja vastab „Aga oli ikka küll!“. See on lihtsalt suurepärane!“
„Jaa, kui sellise mäluga mehed saaks organitesse tööle,“ unistas Paragrahvi-Ummi.
„Ausalt öeldes mõtlesin ma juba, et vanast võlurist ei ole meile mitte essugi kasu – tuleb ja kaob, millal heaks arvab, aastavahetusel jootis meid purju … Aga nüüd ma näen, et temas on varjatud voorusi,“ kommenteeris Kauka-Sven.
Kõik vaatasid üksteisele küsivalt otsa.
„Mis me siis selle kõiketeadjaga teeme?“ päris Korbi-Miša. „Kuna ta kõike teab, ei saa teda niisama minema lasta.“
„Temast saab minu parem käsi!“ teatas Püha Jüri. „Võitluses lohe Reffiga on Savihall ideaalne partner.“
„Mis partner,“ itsitas Keskmaa-Kaia: „Partner on nii kahemõtteline sõna.“
„On jah,“ ühmas Tamme-Tarts. „Partner on ju saag.“
„Ja saag oli eelmises elus raikala,“ pilgutas vana võlur kavalalt silma.
Kõik naeratasid, sest kõiketeadja läheduses oli hea ja kerge olla.

Loe algusest peale.

teisipäev, 31. jaanuar 2017

Palju õnne, Toomas Hendrik Ilves!

Jää kestma, Kalevite kange presku*,
ja seisa kaljuna, me Ilves sa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi kitsikusest murdsid taas,
ja päästsid talu EAS-i naal,
et päikene su päevadesse paista saaks.
Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Me riigis elu tuksub võimsa hooga,
toob õnne sinule me tubli töö!

Palavad õnnesoovid Eesti maksumaksjatelt, kes tunnevad ENSV naasmist, mida sa kunagi väga põlgasid.

*Presku – rahva lugupidamise kaotanud president.

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Jumal tänatud, Setumaa on päästetud!

„Meremäe, Mikitämäe ja Verska valla ni Luhamaa nulga inemise inämbüisi toetasõ Setomaa valla luumist, näütäse perräküsümise tulõmi. Selle pand riigihaldusõ ministri Mihhail Korb valitsusõlõ ette luvva Setomaa vald.“

Ma ise setu ei ole, aga kauni ja omapärase Setumaa käekäik on mulle ikka ja alati korda läinud. Sellepärast tegid vahepeal väga murelikuks teated, nagu jaguneks ajalooline Setumaa pärast haldusreformi ikkagi vähemalt kaheks vallaks.
Nüüd on rahvaküsitlus näidanud, et inimesed pooldavad valdavalt ühtset Setumaad ja see on siseturisti jaoks puhas rõõm. Päris kummaline oleks olnud nii-öelda Suur-Setu ja Väike-Setu variant.
Ühesõnaga, palju õnne meile kõigile, et saab olema ühtne Setumaa ja loodame, et kohapealsed vastalised ka leebuvad.

reede, 27. jaanuar 2017

Trump ei tohi aedu ehitada, aga meie tohime?

USA presidendi Donald Trumpi plaan Mehhiko piirile tara välja ehitada ajab paljusid inimesi siin Eestis ohkima, et näe, kus mölakas, ei mõista vaba maailma reegleid.
Sellisest ärevusest on raske aru saada, sest me ise ju ka püstitame naabritega tarasid. Tuletagem meelde Eston Kohveri juhtumit, mille järel hakati Eesti idapiirile üle sajakilomeetrist ja 2,5 meetri kõrgusega piiret rajama. Kui see pole tarastamine, siis mis see on? Kui arvutusi tegema hakata (per kilomeeter ja per capita), siis oleme isegi kangemad tarastajad, kui USA.
Samuti on Leedu lubanud end taraga Kaliningradist ära lõigata ja ka see ei tundu kellelegi peale Moskva võimurite imelik. Õigemini on Kreml baltlaste tarastamistuhina peale lihtsalt irvitanud ja pidanud seda kalliteks lastemängudeks rahva raha eest.
Julgeolekuolukord Vene ja Balti riikide ning USA ja Mehhiko vahel pole võrreldav, kuulen kõlamas vastuväiteid. Kõik on suhteline – kui meil oleks narkokartellid Läti piiri taga, küll siis võrdlusi tekiks. Vähemealt sisejulgeoleku osas.
Miks meie võime, aga Trump ei või tarasid ehitada, kui ta oma nõunikega arvab, et nõnda saab oma riiki kaitsta?

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Ilmselt näeme ka sel aastal valitsuse vahetumist

Pole vaja kuigi palju informatsiooni läbi töödelda, et saada aru – võimulolev koalitsioon kaua ei kesta.
Lubatud uute innovaatiliste tuulte asemel, mis peaks majanduskasvu kehitama ja kodanike heaolule kaasa aitama, näeme hoopis Keski püüdu kõik oma vanad ja hapuks läinud ideed realiseerida, mis aastate pikkuse vimmaga vürtsitatuna olid paisu taha kogunenud.
Seadusandlikul tasemel toimub metsik rapsimine. Imekspandava kiirusega muudetakse kõike, kasutades täiesti häbenemata eelkäijate ehk Reformierakonna väljamõeldud kobardamist ja ajades ettevõtjatel meele mõruks. Head tavad osapooltega nõu pidada ja seadusemuudatustega harjumiseks aega anda on saadetud kuradile.
Koalitsioonipartnerid IRL ja sotsid on seejuures kaotanud täiesti pea – rahandusminister Sester sahmib vasakule ja paremale ning sotsidel pole muud lauale panna kui Ossinovski oma nõukogude traditsioone täis variserliku alkoholipoliitikaga.
IRL on seejuures kaotamas kõike ja pärast järgmisi valimisi neil enam suure laua taha asja ei ole.
Peaminister Jüri Ratas on imelise innukusega astunud Edgar Savisaare saabastesse, tehes halli passi omanikele kniksu, aga kulla mees, need saapad on sulle ju suured! Ja sa ei saa neid enam ära ka võtta, sest Yana Toom napsab need endale.
Kõige kurvem on tekkinud olukorras see, et polegi enam poliitilist jõudu, keda tahaks riigitüüri juurde valida, aga uut hingamist oleks väga vaja. 

teisipäev, 24. jaanuar 2017

Andke meie pühad tagasi!

Ma ei tunne töötavat inimest, kes ei võtaks uue aasta algul väikese hasardiga kalendrit ette, et uurida, kuidas eeloleva kaheteistkümne kuu jooksul pühadega ehk ihaldatud vabade lisapäevadega asjalood on.
Enamasti selgub, et pühi torpedeerivad kas täielikult või osaliselt nädalavahetused, mis oleks niikuinii vabad. Käesoleval aastal langeb nädalavahetusele kas tervenisti või osaliselt viis püha, mis teeb muidugi paljudel meele kurvaks. Kas me siis tõesti oleme oma riiki nii kehvasti üles ehitanud, et ei vääri kodanikena isegi täisväärtuslikke pühi?
Eriti mõtlikuks muutub meel siis, kui oled tööl, aga sinu kolleegid naabermaades veel pikalt puhkavad.
Valitsusliidust kostub praegu arglikke hääli, et võiks võtta vastu otsuse nädalavahetusele langeva püha eest riigialamatele esmaspäeva vabaks anda. Lubatakse mõõta ja uurida mõju majandusele ning inimeste tervisele. Milleks?
Kodanikud, kes tunnevad, et neid on pühade osas nii Gregoriuse kalendri kui seadusandja poolt petetud, ei ole niikuinii kuigi produktiivsed päevadel, mis on neilt tegelikult röövitud.
Leian, et pikemad pühad mõjuvad perspektiivis rahvale pigem positiivselt. Kui siia lisada veel kodanikupalk ning Ossinovski võitlus joomatõvega, võime jõuda päris elamisväärse komboni.

Sarnasel teemal: Kolmepäevane nädalavahetus on kasulik.

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

e-Eestist on saamas Ehee-Eesti ehk jälle on vaja tõestada, et ma pole kaamel

Sotsiaalkindlustusamet kutsub inimesi, kes ei saa veel pensioni ja on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatud sotsiaalkindlustusametisse.
Esimene emotsioon on selline, et ametnikud pole jälle asju läbi mõelnud. Tegemist on ebameeldiva üllatusega kümnetele tuhandetele inimestele.
Mina kahjuks ei tea, kus või kelle käes mu tööraamat on ja ma ei oska ka öelda, kas need inimesed, kellega kunagi koos töötasin, üldse elavad, et saaksin nad käeotsas tunnistajatena Sotsiaalkindlsutusametisse tarida.
Ja kui nad enam elus ei ole, kas peaksin nende hauakivide fotod Sotsiaalkindlsutusametisse viima?
Tööraamat oli nõukogude sotsialistliku vabariigi igand ja ma tõesti ei ole osanud selle säilitamist või jälitamist tähtsustada, aga ilmselt oleks pidanud tagavaraks ostma ja tallel hoidma ka ENSV lipu. Selgelt on näha, et nõukogude ihalus on paljudes valdkondades maad võtmas.
Tõsisem küsimus on see, et miks meil ei ole oma vinges e-riigis juba ammu platvormi, kus iga töötaja saaks üle veebi näha ka neid tööaastaid, mis jäävad 1999. aasta eelsesse aega. Arhiivid on meil ju olemas.
Selle segase loo lõppu üks veidi naljakam asi ka. Olen kunagi näinud ühe inimese tööraamatus ametit „tupsutaja“. Pakkuge, mis tööd see mees tegi? Õige vastuse leiate foto alt.


Tupsutaja ametikohal töötaja pidi mööblivabrikus vati- või õlemadratseid kohevaks soputama, enne kui need müüki läksid.

neljapäev, 19. jaanuar 2017

Püha Jüri võitlused: „Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!“ (12)

Mööda Lasnamäe kanalit ooperisse jõudmine ei võtnudki väga palju aega. Seltskond tatsus kannatlikult Kitse-Martinil sabas, sest too oli lubanud kaaslasi kindlustada kõigi mugavustega, mis ooperimajast leida võib. „Puhvetis on konjakit, tualettruumides vesiklosetid, rekvisiitide ruumist leiab sooje rõivaid,“ loetles ta.
„Ma hakkan juba peaaegu arvama, et igas kanalis ei peagi laev sõitma,“ hingeldas Praami-Urve hallidest seintest mööda kõmpides.
„Sellest nõukogudeaegsest armist siin maa sees saab veel kunagi meie riigi sümbol,“ ütles Irli-Margus: „Kindlasti paneme kuskile siia üles pronksist mälestustahvli kirjaga „Siitkaudu liikus maailma kõige pöördelisematel hetkedel läbi Lasnamäe ja otse lohe Reffi palge ette Püha Jüri võidukas salk“.
Lihtsalt Jevgeni turtsatas.
„Oli midagi öelda või?“ küsis Irli-Margus ja surus käed rusikasse.
„Niisama, nohu …“
„Ei-ei, ütle välja, ütle välja nagu mees mehele – mis sulle ei meeldi?“
„Jätke poisid oma kukepoks!“ sekkus Püha Jüri. „Õppige viisakalt käituma! Me läheme ikkagi ooperisse!“
„Ongi!“ toetas eelkõnelejat Keskmaa-Kaia. „Ooperis ei tohi kakelda ega etenduse ajal kommipaberitega krõbistada.“
„Tõepoolest, te olete nii ebakultuursed,“ nentis Saare-Ints. „Ma panin omal ajal selliseid teatrikülastajaid fuajeesse etenduse ajaks karistuseks hernestele põlvitama, et nad taipaksid lavakunsti tõelist olemust – erineval moel kannatamist.“
„Hakkame jõudma!“ kiirendas Kitse-Martin sammu. „Mökitamist on juba kuulda!“
„Mina mõtlesin, et ooperis ikka lauldakse,“ üllatus Ema Mailis ja hakkas ümisema:
„When will I love you?
My Lord, I don't know.
Maybe never, maybe tomorrow.
But not today, that's for sure.“
„Oo, Carmen!“ elavnes Taibu-Sven: „Ma poleks arvanudki, et sul sellised teadmised on.“
„Jõuluvana jaoks sai üht-teist selgeks õpitud,“ vastas Ema Mailis häbelikult.
„No nii, olemegi vist kohal!“ teatas Musta-Kadri. „Mine Martin sina ees ja näita meile, mida sa siin teed.“
„Ma olen siin nagu majavaim,“ ütles Kitse-Martin ja osutas ühele suurele heledapäisele mehele garderoobis: „Andres-poss, riputa külaliste mantlid nagisse!“
Kui saabujad olid end pisut sättinud, tutvustas Kitse-Martin oma valdusi. „Garderoobi te juba nägite, see siin on külmkamber.“
„Milleks ooperis külmkamber, kas reumaraviks?“ imestas Kauka-Sven.
„Oh ei, minu idee on see, et iga külaline saaks ooperist lahkudes tüki liha või liitri kitsepiima koju kaasa.“
„Aga repertuaari osas? Kas on ka mõtteid?“ küsis Saare-Ints.
„„Seitse kitsetalle“ juba jookseb. „Kits kärneriks“ käivad proovid … Siis tuleb ühe Madalmaa lavastajaga veel „Kitsejuust“.“
„Aga klassikat? Midagi, mille peale rahvas tormi jookseks,“ uuris Mendi-Andres.
„Muidugi, klassikat on ka, näiteks „Kalevipoeg ja kits“.“
„Püha Jumal!“ ohkas Püha Jüri. „Läheks nüüd puhvetisse saiakesi sööma.“
„Just, meie kitsejuustusaiakesed on väga head!“ rõõmustas Kitse-Martin. „Kõik minu kulul!“

Loe algusest peale.

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)
Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

 Püha Jüri võitlused

kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Värviliste autonumbrite aegu (Uute Eesti autonumbrite kategooriate loetelu esmaesitlus)

Kui ma mõtlen viimase aja kohalikele uudistele nagu ettevõtjate autonumbrite värvimine, siis jääb vägisi mulje, et meie ametnikud ja poliitikud on jõudnud oma kompetentsuse kõrgeimale astmele, kust edasi saab tulla ainult taandareng.
Aga kuna ma Eestist ära kolida siiski ei kavatse ja üritan siin hakkama saada iga riigikorra ajal, siis pakun välja oma versiooni autode riiklikust märgistamisest:

Tumeroheline taust valgete numbrite ja tähtede ning tükikese graniidiga paremas nurgas – EASi töötajad.
Exceli õrnroheline ruudustik pruunide tähtedega – Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti töötajad.
Hall taust kollaste tähtede ja numbritega – Vabariigi valitsus.
Helesinine taust kuldsete tähtede ja numbritega – Eesti Evangeelne Luteri kirik.
Koobaltsinine taust tähtede ja numbriteta – Eesti Vabariigi president.
Õrnroheline taust roosade numbritega – ülejäänud ametnikkond.
Kollane taust punaste tähtede ja numbritega – ettevõtjad.
Kuldne taust vääriskividest tähtede ja numbritega – Eesti allilmaliider.
Salatiroheline taust valgete numbrite ja kollaste tähtedega – süütud mehed.
Tumepunane taust valgete tähtede ja numbritega – Valeri Kirss.
Sebratriibuline taust tähtede ja numbriteta – Tallinna Loomaaia töötajad.
Valge taust valgete tähtede ja numbritega – miinimumpalga saajad.
Oranž taust roheliste tähtede ja numbritega – kõik, kes on pärit Tartust, aga eelnimetatud kategooriate alla ei mahu.
Kaitsevägi ja Kaitseliit võivad jääda eelarveliste vahendite kokkuhoiu mõttes praegu kehtiva märgistuse juurde.