teisipäev, 5. september 2017

Merivälja on Eesti uinamuina pealinn?

Põnevusseriaal „Merivälja“
Stsenarist - Indrek Hargla
Režissöör - Triin Ruumet
Operaator - Madis Reimund
Helilooja - Taavi Aavik  
Produtsen t- Ken Saan 
Osades: Lauli Otsar, Merle Palmiste, Andres Lepik, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Theodor Tabor, Lee Trei, Kärt Kross, Tõnn Lamp, Kristo Viiding, Tarvo Krall, Kait Kall, Olav Osolin, Maria Avdjushko, Rain Tolk, Indrek Hargla jpt.  
Esilinastus TV3, 4. september 2017

Kardan, et varsti hakkavad Merivälja rikkurid protesteerima nagu Tartu Madruse tänava omad, sest eile TV3-s näidatud põnevusseriaali „Merivälja“ esimene osa maalis asumist vananeva elanikkonnaga, uimase, väsinud ning vaimuvaese pildi, mis ei vasta kindlasti rohelise linnaosa jõukamate inimeste ootustele.
Asusin seriaali vaatama suure elevusega, osalt reklaami mõjul, teisalt aga lootsin tegijate nimesid vaadates – eriti Hargla ja Ruumet – et nüüd näeb üle pika aja head kodumaist põnevusseriaali, aga võta näpust. Nähtu tempo oli nii aeglane ja dialoogid nii „Õnne 13“-le sarnased, et lõppu ma ei suutnudki ära vaadata. Aga see on paraku paljude kodumaiste seriaalide viga, et reklaamid on köitvamad ja sageli ka pikemad kui seeriafilmide sisu.  
Samas on lisaks end varem korduvalt tõestanud stsenaristile ja režissöörile seriaali kaasatud väga head näitlejad – miks siis nende etteaste teleekraanil vaatajaid ei köida?
Minu meelest on peamine probleem seriaali tempos ja vähemalt esimeses osas oli sündmuste kulgemises liiga vähe ootamatuid pöördeid või olid need liiga pehmelt välja mängitud.
Samuti oleks pidanud müstikat muusika ja valguse abil kontrastsemalt esile tooma – moodne digitehnoloogia võimaldab seda ju suhteliselt lihtsasti.
Kuna seriaali tegevus toimub 90ndatel, siis ma mõistan, miks on olnud kiusatus režissööriks palgata Triin Ruumet, aga tundub, et selles formaadis, mis on pealegi reklaamipausidega hakitud, ei suuda ta tollast esteetikat piisavalt veenvalt esitada, millest on muidugi kahju.
Heas põnevusseriaalis peab olema mõrvu, raju seksi ja huumorit. Viimast natuke oli, sest väikest teenet paluvad porgandihäälsed telefonikõned meenutasid lapsepõlves kuuldud õuduslugu „Kollased käed“ – kohe tulevad tuppa ja kägistavad su ära.
Üldiselt olen segaduses, aga ootan teise osa ära, äkki läheb elu Meriväljal veel põnevaks, muidu kinnistub televaatajale küll aedlinnast kuvand kui Eesti uinamuina pealinnast.



Kaader põnevusseriaalist "Merivälja". Foto: TV3.

3 kommentaari:

  1. Ma ütlen kohe, et pole seda veel vaadanud, aga kindlasti kavatsen. Lihtsalt tõmbasin kohe paralleele hiljuti vaadatud teleseriaaliga, mis vändatud J.K.Rowlingu krimiloo alusel. Võiks öelda, et see oli ka väga aeglane ja õieti justkui midagi ei toimunud. Aga sellised filmid ongi väga euroopalikud. Ning mulle meeldivad. Olen ammu tüdinenud ameerikalikest priuh-prauh lugudest, mis peale vaatamist hinge tühjaks jätavad. Minust on kaugel elades saanud täielik Eesti loomingu ja näitlejate fänn ☺️ Mitte, et ma just kõike valimata ka vaaraksin 😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma saan sellest isegi aru, mille poole püüeldi, aga paraku seeria reklaamidega hakkimine ei lasknud vaataja jaoks alltekstidel ja valitud tempol mõjule pääseda. Kui saaks reklaamipausideta asja üle vaadata, siis oleks tulemus ilmselt parem.

      Kustuta

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!