teisipäev, 5. veebruar 2019

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“
Autor: Jan Stocklassa
Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“
„Ei tea.“
„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.
Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.
Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.
Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.
Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.
Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.
Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.
Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!