Meil on nüüd oma dopingudünastia

Olen terve elu olnud suusatamise fänn ja rõõmustanud meie tippsportlaste edu üle suurvõistlustel. Medal MM-ilt või olümpiamängudelt on ühest küljest küll sportlase ja tema treeneri isiklik suursaavutus, kuid väga oluline võit ka Eesti taolise väikeriigi jaoks nii tuntuse kui rahva eneseteadvuse ja -väärikuse seisukohalt.

Just viimast – rahva eneseväärikust – tahaks eriti rõhutada.

Paraku on mitmed meie suusasportlased, -treenerid ja -ametnikud tegelenud viimased aastad üksnes sellega, et hägustada avalikus ruumis aususe, väärikuse ja sõnapidamise mõisteid. Eelmisest suusakoondise dopinguskandaalist saime teada, et kõike on võimalik kõigega õigustada ja JOKK-skeemid töötavad hästi ka selles valdkonnas. Vahele pole jäänud, järelikult pole varas ja võib isegi Riigikokku kandideerida.

Raske on uskuda, et seekord läheb teisiti.

Mul oleks täiesti ükskõik, kui isa ja poeg kuskil Nuustaku saunas üksteist süstiksid ja pärast suusarajal mõõtu võtaksid, et kumb on parem.

Aga mul ei ole ükskõik, kui nad sponsorite ja maksumaksjate raha eest avalikult rahva hinge roojavad ja Eestit maailma silmis jalge alla trambivad.

Kas puhast sporti ongi enam olemas? Kas ideaalidel on tänases maailmas kohta? Usk sellesse, et inimvõimeid saab moodsal ajal spordis proovile panna šarlatanide ja keemikute abita, jääb üha väiksemaks, aga loodan siiski, võib-olla liiga naiivselt, et kuskil teeb trenni üks väike poiss või tüdruk, kes toob tulevastel suurvõistlustel eesti rahvale kastanid tulest välja ausal moel.

#ma ei usu Veerpalu #ma ei usu Alaveri 

#ma ei usu Kristiina Šmigun-Vähit #dopingudünastia