Sotsiaalkindlustusamet kutsub inimesi, kes ei saa veel
pensioni ja on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatud
sotsiaalkindlustusametisse.
Esimene emotsioon on selline, et ametnikud pole jälle asju läbi mõelnud. Tegemist on ebameeldiva üllatusega kümnetele tuhandetele inimestele.
Mina kahjuks ei tea, kus või kelle käes mu tööraamat on ja
ma ei oska ka öelda, kas need inimesed, kellega kunagi koos töötasin, üldse
elavad, et saaksin nad käeotsas tunnistajatena Sotsiaalkindlsutusametisse
tarida.
Ja kui nad enam elus ei ole, kas peaksin nende hauakivide
fotod Sotsiaalkindlsutusametisse viima?
Tööraamat oli nõukogude sotsialistliku vabariigi igand ja ma
tõesti ei ole osanud selle säilitamist või jälitamist tähtsustada, aga ilmselt
oleks pidanud tagavaraks ostma ja tallel hoidma ka ENSV lipu. Selgelt on näha,
et nõukogude ihalus on paljudes valdkondades maad võtmas.
Tõsisem küsimus on see, et miks meil ei ole oma vinges
e-riigis juba ammu platvormi, kus iga töötaja saaks üle veebi näha ka neid
tööaastaid, mis jäävad 1999. aasta eelsesse aega. Arhiivid on meil ju olemas.
Selle segase loo lõppu üks veidi naljakam asi ka. Olen
kunagi näinud ühe inimese tööraamatus ametit „tupsutaja“. Pakkuge, mis tööd see
mees tegi? Õige vastuse leiate foto alt.
Tupsutaja ametikohal töötaja pidi mööblivabrikus vati- või õlemadratseid kohevaks soputama, enne kui need müüki läksid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!