„Vaik“
Autor: Ane Riel
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus Eesti Raamat, 2017
Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest
villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest
midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud
ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma
valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade
kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei
pidanud pettuma!
Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole
raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna
siiski.
Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad
saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse
sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik
ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus
ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul
viisil.
Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp!
Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on
suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning
terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.
Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja
õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike
oodata.
Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus
ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.
Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.
