Merivälja on Eesti uinamuina pealinn?

Põnevusseriaal „Merivälja“

Stsenarist - Indrek Hargla

Režissöör - Triin Ruumet

Operaator - Madis Reimund

Helilooja - Taavi Aavik  

Produtsen t- Ken Saan 

Osades: Lauli Otsar, Merle Palmiste, Andres Lepik, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Theodor Tabor, Lee Trei, Kärt Kross, Tõnn Lamp, Kristo Viiding, Tarvo Krall, Kait Kall, Olav Osolin, Maria Avdjushko, Rain Tolk, Indrek Hargla jpt.  

Esilinastus TV3, 4. september 2017

Kardan, et varsti hakkavad Merivälja rikkurid protesteerima nagu Tartu Madruse tänava omad, sest eile TV3-s näidatud põnevusseriaali „Merivälja“ esimene osa maalis asumist vananeva elanikkonnaga, uimase, väsinud ning vaimuvaese pildi, mis ei vasta kindlasti rohelise linnaosa jõukamate inimeste ootustele.

Asusin seriaali vaatama suure elevusega, osalt reklaami mõjul, teisalt aga lootsin tegijate nimesid vaadates – eriti Hargla ja Ruumet – et nüüd näeb üle pika aja head kodumaist põnevusseriaali, aga võta näpust. Nähtu tempo oli nii aeglane ja dialoogid nii „Õnne 13“-le sarnased, et lõppu ma ei suutnudki ära vaadata. Aga see on paraku paljude kodumaiste seriaalide viga, et reklaamid on köitvamad ja sageli ka pikemad kui seeriafilmide sisu.  

Samas on lisaks end varem korduvalt tõestanud stsenaristile ja režissöörile seriaali kaasatud väga head näitlejad – miks siis nende etteaste teleekraanil vaatajaid ei köida?

Minu meelest on peamine probleem seriaali tempos ja vähemalt esimeses osas oli sündmuste kulgemises liiga vähe ootamatuid pöördeid või olid need liiga pehmelt välja mängitud.

Samuti oleks pidanud müstikat muusika ja valguse abil kontrastsemalt esile tooma – moodne digitehnoloogia võimaldab seda ju suhteliselt lihtsasti.

Kuna seriaali tegevus toimub 90ndatel, siis ma mõistan, miks on olnud kiusatus režissööriks palgata Triin Ruumet, aga tundub, et selles formaadis, mis on pealegi reklaamipausidega hakitud, ei suuda ta tollast esteetikat piisavalt veenvalt esitada, millest on muidugi kahju.

Heas põnevusseriaalis peab olema mõrvu, raju seksi ja huumorit. Viimast natuke oli, sest väikest teenet paluvad porgandihäälsed telefonikõned meenutasid lapsepõlves kuuldud õuduslugu „Kollased käed“ – kohe tulevad tuppa ja kägistavad su ära.

Üldiselt olen segaduses, aga ootan teise osa ära, äkki läheb elu Meriväljal veel põnevaks, muidu kinnistub televaatajale küll aedlinnast kuvand kui Eesti uinamuina pealinnast.

Loe veel: „Palju õnne! Need olid tõesti väga segased päevad“

Kaader põnevusseriaalist "Merivälja". Foto: TV3.

Kes lekitavad isikuandmeid?

Eestis on isikuandmete kaitsega nii kehvad lood, et Riigikogu õiguskomisjon peab hakkama isegi peaprokuröri üle kuulama, et aimu saada, miks või kelle kaudu tundlikud andmed avalikkusesse lekivad.

Ja see pole ju sugugi esimene kord, kui prokuratuuri menetluses olevate kriminaal- või haldusasjadega seotud isikute terviseandmed jms avalikuks saavad, enne kui isikud kohtusse jõuavad ja seal kas õigeks või siis süüdi mõistetakse.

Mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kas kellelgi kurikaeltest on hemorroidid, kusepeetus või lihtsalt vinnid. Murelikuks teeb hoopis see, et ühiskonnas on karjade kaupa tüüpe, kes on valmis kohtusüsteemile sülitades au- ja häbitundeta igast asendist ligimestele käkki keerama. Kahjuks puudutab see ka osasid ajakirjanikke.

Väita, et delikaatsete isikuandmete avaldamine on vajalik korruptsiooni jms protsesside tausta mõistmiseks on pehmelt öeldes perversne.

Teine murekoht on see, et isikuandmete avaldamise ja paljundamisega püütakse hukkamõist saavutada enne kohtuotsust või siis vähemalt manipuleerida avaliku arvamusega kas siis kättemaksuks või omale materiaalsete hüvede saamiseks.

Lekitajad ei ole alati õigel poolel, väga paljud neist on lihtsalt lurjused või siis Rein Raua sõnu kasutades – moraalsed värdjad.

Raadiolainete jälitamine omal vastutusel

Eesti Ringhäälingumuuseum

Vabriku pst. 11, Türi

Direktor Juhan Sihver

Kui sa just paadunud aiandushuviline ei ole, siis naljalt sellisesse väikelinna nagu Türi uitama ei satu. Tallinnast Tartu poole sõites jääb ta suurest trassist liiga paremale, Tartust pealinna poole sõites jällegi liiga vasakule. Need, kes Lääne-Eestist Tartu poole sõidavad, satuvad Türile muidugi tihedamini, aga seal peatumiseks peab olema omaette põhjus.

Leidsin sellise põhjuse tänu ühele privaatsemat sorti üritusele, mis peeti Eesti Ringhäälingumuuseumis.

Olin sellest asutusest muidugi varem lugenud ja kuulnud, ning igasugu vanu eetripille näinud, aga nüüd kohapeal käies avanes hoopis teine maailm meie raadio ja televisiooni arengu tehnilisest poolest.

Põhiline oli muidugi äratundmisrõõm nagu „Oi, mu vanaemal oli ka selline raadio!“ või siis „Naabritel oli samasugune televiisor!“

Ja muidugi tekib ka hea võrdlus möödunud aegade ja tänapäevase tehnoloogiaga vahel. Pealevaadates tundub, et areneme valguse kiirusel, aga muuseumi direktor veenis meid selles, et meie elus võib olla palju näilist – 50ndate raadiod edastasid palju kvaliteetsemat heli kui tänapäevased krapid.

Ekspositsioon ei ole ainus, mida seal muuseumis kogeda võid – kui on aega ja tahtmist, võib proovida ka kuuldemängu teha jms.

Üldiselt on tegemist ühe väga hea isa-poja külastusobjektiga. Astuge läbi ja te ei kahetse isegi siis, kui otseselt tehnikahuviline ei ole. Kui veab, räägib muuseumi direktor vidinatele väga põnevaid lugusid ka juurde.

Ringhäälingumuuseumisse on väga lihtne sõita Tallinnast rongiga, aga muidugi ka autoga. Muuseum asub Türi peatänaval, raudteeülesõidu läheduses.

Meedianõuanne: Kuidas Evelin Ilves saaks oma jutusaate reitingute tippu?

Presidendi eksproua Evelin Ilvese jutusaate reitingud kipuvad laperdama küll üles, küll alla ja see võib murelikuks teha nii TV3 programmijuhi kui reklaamiandjad.

Saatejuht ise sooviks ilmselt, et töö televisioonis tooks leiva lauale pikemaks kui üheks telehooajaks. Seega tuleks teha midagi erakorralist.

Kui mina oleksin Evelin, siis püüaksin end ületada ja teeksin ettepaneku saatesse tulla oma järgmisel eksmehel Toomas Hendrik Ilvesel ning klaarida avalikult see Ärma talu rahastamise asi algusest peale ausalt ära.

Kui THI ei soovi saatesse tulla, siis võiks saatejuht esitada ühepoolselt selgitava monoloogi Ärma talu ülesvõtete taustal.

Mõlemal juhul oleks vaatajaedu garanteeritud.

Ja mis peamine, päästetud saakas ka saatejuhi usaldusväärsus, sest susserdaja imidžiga jääbki saate reiting laperdama.

Pekske Kadasikku, Kadastik oli päälik!

Mart Kadastik

Nüüd ma siis kirjutan

ELUTÖÖRAAMAT

Kirjastus Varrak, 2016

Poleks iial arvanud, et Postimehe endist peatoimetajat ja endist Eesti Meedia juhti Mart Kadastikku tabab pärast mälestusteraamatu avaldamist laviinina suhteliselt räme kriitika ja osati suisa mahategemine.

Vastased on Kadastiku suhtes olnud kohati nii armutud, et mulle kerkis võrdlusena silme ette 1881. aastal ajalehe „Oleviku“ asutanud ajakirjanik Ado Grenzstein, keda materdati täiega selle eest, et ta justkui loobus rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Grenszteinile läksid süüdistused omal ajal nii hinge, et ta asus elama Prantsusmaale, kus temast sai väidetavalt antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Postimehe peatoimetaja ja hilisem omanik Jaan Tõnisson (sic!).

Ajalugu justkui korduks. Vähemalt osaliselt.

Mina kuulsin esimest korda elus Mart Kadastiku nime Tartus, ühes Liiva tänava eramaja köögis. Õppisin siis vist kaheksandas klassis.

Vanaonu Julius, keda olin külastamas vanaisa Leopoldiga ja kes oli varjanud end peale sõda nõukogude võimu eest Laeva kandi metsades, kasutas Staadioni tänava hullumaja – nii seda rahva suus kutsuti – et imbuda tagasi inimeste sekka ja normaalse elu juurde. Ta töötas seal sanitarina, et nõukogude organitele mitte silma torgata.

Juliuse kõige tähtsam ülemus oli Mart kadastiku isa Heiti Kadastik, kellesse vanaonu suhtus suure aupaklikkusega – sõda näinud Julius ei olnud lömitaja, sellel aupaklikkusel oli muu põhjus. Ja vanaonu käest ma siis kuulsingi, et tema ülemuse poeg on „Edasi“ toimetaja.

Aga nüüd raamatu juurde!

Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et raamat kubiseb kibestumisest. Võib-olla oleks pidanud autor kogetud sündmustega pisut suuremat ajalist distantsi hoidma ja laskma mälestustel ning emotsioonidel settida, sest suur osa inimesi, keda Kadastik raamatus esile toob on hea tervise juures ja jätkuvalt meediamaastikku kündmas. Nii mõnigi neist võib tunda end solvatuna.

Pealegi ei ole usutav, et ajakirjandustegelase elutöö lõppes käesoleva raamatuga. Või on see ühtlasi ka hüvastijätukiri?

Teisalt on tegemist väga otsekohese ja kirgliku teosega, mida lugedes võib aru saada, et autor tõesti armastab ajakirjandust ja on teinud selle arendamiseks rasket tööd.

Kibestumist ja kirge saadab aga tume minevikuvari, võiks isegi öelda Kadastiku teine mina, nimega Jaak Kaljo – naiivsevõitu ajakirjanik, nõukogude propagandamasina tööriist.

(Milline suurepärane näidendi teema selles paaris kätkeb!)

Mina ei tea, kui paljudele Kadastik oma artiklitega liiga on teinud, aga tundes meedia omapära, siis on ikkagi nii, et ajakirjanik loob artiklitega avalikkusele oma subjektist mingisuguse kuvandi ja Kadastik on loonud päris mitmele dissidendile vinge kuvandi ajal, kui ühiskonda suukorvistas totaalne tsensuur ja teisitimõtlejail oli leheveergudele peaaegu võimatu saada.

Aga see väike pluss ei rahusta kindlasti südametunnistust ja nii püüabki autor raamatus leida põhjendusi ja õigustusi, miks just nii läks, et tema KGB-ga seotud minevik on kõigil hambus. Liiga segased selgitused! Meie ühiskond, kus paljude inimeste peamiseks emakeelseks sõnaks on saanud „jep“, ei vaja keerulist mis-miks-kuidas psühhoanalüüsi, vaid selget ülestunnistust ja vabandust.

Elu jagab meile igal hommikul uued kaardid välja ja alati ei ole need võidukaardid.

Autor on üsna värvikalt kirjeldanud Eesti meediamaastiku telgitaguseid – väljaannete arengut, müüke, ülevõtmisi. Väga põnev on raamatus jälgida Postimehe muutumisi ja selles osas aitab kirglik kirjeldusviis muidugi kaasa – kohati on tegemist lausa põnevikuga!

Raamatu nõrkuseks, aga samas heaks õppetunniks pean seda, et kunagi ei tohi taolisi tekste kirjutama asuda nii-öelda kibestunud peaga ja kättemaksuhimus.

Aga Kadastik on kahtlemata vastuoluline isiksus ja töötamine juhtpositsioonil kahe erineva riigikorra ajal on aidanud sellele tublisti kaasa. Sellepärast saab tema elutööle hinnangu anda ainult aeg, kaasteelised saavad praegu vaid osatada, parastada või moka otsast ka kiitust avaldada, nagu paljud ka häbelikult on teinud.

Muide, Ado Grenzteini vaadatakse nüüd, rohkem kui sada aastat hiljem hoopsi positiivsemas valguses. Arvan, et nii läheb ka Mart Kadastikuga.