Suletuse õõv ja valu

„Vaik“

Autor: Ane Riel

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus Eesti Raamat, 2017

Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei pidanud pettuma!

Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna siiski.

Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul viisil.

Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp! Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.

Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike oodata.

Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.

Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.

Kas kurikas on auto lisavarustus või autojuhi ajuripats?

Aastaid tagasi, kuskil 90ndate lõpul nägin Tallinna kaubamajast mööda sõites sellist pilti, kus Lexuse džiibist kargas välja üks kurikaga jõmmkärakas ja virutas väikese Peugeoti juhipoolse küljeklaasi kildudeks. Väikeautos oli vanem mees, kes vajutas hirmunult gaasi ja kadus oma neljarattalisega kaubamaja nurga taha. Jõmm omakorda kihutas Tartu maantee poole. Osapooled haihtusid, nutitelefone siis veel ei olnud ja filmida seda konflikti ei saanud ning ilmselt sellesse seisu see kõik jäigi.

Vahepeal hakkas tunduma, et karmid üheksakümnendad oleks justkui möödas, aga võta näpust. Viimasel ajal kuuleb päris sagedasti liikluses kurikatega oma õigusi kehtestavatest nõrga närvikavaga jõllidest. Paljud neist meedia ja politsei huviorbiiti ei jõua, sest konflikte ei märgata filmida või siis ei soovi ohvrid juhtunust rääkida.

Mida siis nende ajukääbikutega ette võtta?

Nõuda nendelt lubade taotlemisel hulluarsti tõendit on ebareaalne.

Viharavi? Välismaistest kogemustest võib lugeda, et viharavi annab harva häid tulemusi, aga kohtud võiks kurikamehi vaimuhaiglate vahet profülaktika mõttes siiski jooksutada. Ehk ei peksa nad sel ajal vähemalt kodus naist ja lapsi.

Kinni panna? Alati pole võimalik.

Kahjuks on ainuke variant sellistele mõistus pähe panna täiega vastu anda. Ma üldse ei imesta, kui varsti kuuleme loost, kus agressiivne kurikamees lasti enesekaitseks maha. Seni on neil lihtsalt vedanud.