Eile toimus Türgis referendum, kus napi võidu 51,3
protsendiga noppis põhiseaduste muutmist toetav leer. Nii napp võit tähendab
sellise „kuumaverelise“ riigi jaoks muidugi alustuseks sisepoliitilisi
probleeme, aga nagu president Recep Tayyip Erdoğan on näidanud, suudab ta
vajadusel jõudu kasutades opositsiooni nurka suruda ja võimalikud mässud
aitavad seda ainult jõhkramalt teha.
Referendumi tulemusel laienevad Türgi riigipea võimu piirid
ja tal on võimalik kogu riigi ametnikkond endale allutada, jäädes võimule
teatud kombinatsioonis isegi 2029. aastani.
Euroopa Liidu riikidest kostub küll hääli, et nii ikka ei kõlba
demaokraatiast taganeda, kuid paraku pole Türgi ladvikul sellest sooja ega
külma – eks nendelgi ole oma Osmani impeeriumi ihalus veres.
Kõige suurem probleem on aga see, et Türgi pole viimaste
arengute valguses enam Euroliidu täisliikmeks saamiseks kõlbulik ja autoritaarsusele
kalduv Erdoğan ei ole enam Brüsselist juhitav. Moslemimaailma üks suurimaid
väravaid Euroopasse hakkab nüüd päris kindlasti avanema ja sulguma Erdoğani suva
järgi ja see saab olema ühtlasi veel suuremaks argumendiks miljardite eurode
väljapressimiseks EL-i maksumaksja taskust.
Teisalt ootavad ees põnevad ajad, sest oleme oma liidu piirile saanud ühe põikpäise isevalitseja, kelle tegelikke ambitsioone me veel ei tea. Seniks aga kena puhkust neile, kes seda veel Türgi kuurortites veedavad.
Loe ka "Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikka mõni idioot".
Teisalt ootavad ees põnevad ajad, sest oleme oma liidu piirile saanud ühe põikpäise isevalitseja, kelle tegelikke ambitsioone me veel ei tea. Seniks aga kena puhkust neile, kes seda veel Türgi kuurortites veedavad.
Loe ka "Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikka mõni idioot".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!