PANK – üheksakümnendad, mis ei ajanud segadusse

"Pank"

Teleseriaal

Autorid: Eero Epner ja Tarmo Jüristo

Produtsent: Paul Aguraiuja

Osades: Sergo Vares, Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Gert Raudsep jt.

Teleesilinastus ETV-s 18. oktoobril 2018

Uut teleseriaali „Pank“ hakati tutvustama varakult ja loomulikult sõnumiga, et tegemist on millegi enneolematuga Eesti telemaastikul. Kahtlemata kergitasid huvi ka teated, et seriaali ostsid näitamiseks põhjanaabrid ja see jõuab USA televaatajateni. Ühesõnaga, turundusõhupall puhuti korralikult täis ja seetõttu oleks eeldanud, et seriaali esimene osa on tõeline avapauk, mis paneb isuga järgmist ootama, nagu see nii mõnegi Põhjamaade või Suurbritannia seriaalide puhul on olnud.

Paraku on mul millegipärast selline tunne, et kui ma järgmisi osasid ei näe, siis ma midagi ei kaota. Siin võib muidugi tegemist olla ealise iseärasusega, sest üheksakümnendad oli minu põlvkonna jaoks suhteliselt raju aeg ja seepärast on „Panka“ vaadates raske on üllatuda. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis võiks vabalt teha sarmase seriaali nimega „Toimetus“ või „Paberivabrik“ või „Kaubamaja“ – ühiskonnas toimusid tohutud muutused ju igal alal.

Seega loodan ma, et vähemalt nooremal põlvkonnal on põnev vaadata, kuidas nende vanemad kapitalismiga kiirkohanesid või siis ei kohanenud. Nii mõnigi kaotas selles segaduses ja seadusetuses orientiiri ning tagatipuks veel elugi.

Kuigi seriaali loojad on öelnud, et reaalse elu ja reaalsete tegelastega pole seriaalil mingit pistmist, tundsin Toomas Pisukese näol ära Erkki Raasukese ja Gert Raudsepa mängitud Mati Iisaku tegelaskuju matkis väga täpselt Olari Taali – seega võis teadlik televaataja noppida ridamisi vihjeid Hansapanga algusaastatele. Gert Raudsepalt muide suurepärane esitus!

Pildikeeles häiris natuke see vahepalade kasutamine – Toomas Pisuke paadis oma Valhalla poole liikumas ja siis kiiresti vilksatavad dokumentaalkaadrid toonasest elust, mis manas silme ette ühe teise seriaali, nimelt „ENSV“. Minu arvates oleks piisanud Pisukese „meditatsioonist“, dokumentaalkaadrid jätsid mulje tegijate ebakindlusest – igal juhul oleks nagu vaja tõestada, et tegemist on üheksakümnendatega.

Kõige rohkem tekitas minus küsimusi Eesti Panga tegelaste kujutamine kivinägudena – olustik meenutas pigem pätsiaegset keskpanka, mitte üheksakümnendate Eesti rahanduseliidi kogunemiskohta. Emotsioone oli ebareaalselt vähe, arvestades, et üheksakümnendatel oli keskpanka ja selle ümber kogunenud palju elukunstnikke, rehepappe ja lihtsalt odava laenu ning muude hüvede nautijaid. Tuletagem meelde – 10 miljoni dollari afäär ja Siim Kallas, VEB fond, ridamisi väikepankade moratooriume – kõike seda ei tehtud kindlasti kivistunud nägudega, mõnele tõi see susserdamine palju tulu ning rõõmu.

Seriaali loojate sõnul tahtsid nad kohe algusest peale teha „välismaa seriaali“. Ma ei tea, mida nad täpselt selle mõiste all mõtlesid, aga püüaks ikka teha väga head seriaali. Esimene osa selleks lootust ei anna ja Triin Ruumeti debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ üheksakümnendate esteetikat see seriaal ilmselt ei ületa.

Aga pangandus pakub iga päev uut ainest, nii et alati on võimalik paremini teha - seriaalid "Eesti Pank" ja "Danske" ootavad tegemist.

Ahjaa, Nordpank on ka tegelikult aastatel 1992-1993 tegutsenud finantsasutus.

Vaata ka:

Pankade kadumine Eesti pangandusturult.

Kaader seriaalist "Pank": Sergo Vares alias toomas Pisuke alias Erkki Raasuke.

Pangaorjuse järgmine grimass

Väljavõte 1. märtsist kehtima hakkavatest SEB kasutustingimustest:

50. Kliendi andmete hulka kuuluvad kliendi ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontonumber, mobiilinumber, samuti kliendi mobiiltelefoni kontaktandmete loetelus olevad andmed, sealhulgas kontaktandmete loetelus olevate isikute mobiilinumbrid, aadressid, e-posti aadressid jne.

Ei kujuta ette, kui paljud inimesed mõtlevad sellele, mis asi on moodne orjus. Arvatavasti mitte väga paljud ja need vähesed, kes sellele mõtlevad, ei julge piiksatada, sest kardavad kõigevägevamaga ehk pangandussüsteemiga suhted ära rikkuda – hakkad vastu, ei saa laenu, krediitkaarte jne.

Moodne orjus on „The Matrix“-i eelne periood, mis ei ole tehnoloogiliselt nii arenenud, kui ulmefilmis kujutletakse, kuid kus pankade omanike kitsas ringkond kontrollib ja suunab läbi pangandussüsteemi kogu meie elu ning tegevust. Tänaseks on kogu Eesti rahvas Rootsi pankade kontrolli all ja vabadus, mille poole iseseisvuse taastamisel püüeldi, on tegelikult näiline. Vaba kodanik, kelleks me end kipume pidama, elab ja tegutseb väga piiratud ja kontrollitud ruumis.

Ka meie eliit on näiline – vaitsust ja Riigikogu on vaja vaid selleks, et siinne rahvakilluke kontrolli all hoida ja lahustada.

Meil ei ole tegelikult enam ei majandusvabadust ega tõelisi isikuvabadusi. Lähiajal oleme kaotamas kõige tähtsamat – sõnavabadust.

Ma ei tea, mida tahab teha SEB minu sugulaste ja sõprade andmetega, aga nüüd tunnen küll, et on mindud üle piiri.

Hakkame vastu või orjame edasi?

Kodanikupalk – kas kõlbab ikka raha lihtsalt niisama vastu võtta?

Soomes algab uue aasta esimesel päeval kodanikupalga kaheaastane eksperiment. 2000 juhuslikult valitud inimest saab iga kuu 560 eurot palka, sõltumata sellest, palju sa ühiskonda oled panustanud või kavatsed panustada. Kodanikupalga eksperimendiga soovitakse uurida, kas palk soodustab kodaniku eneseleidmist tööturul, innustab töötamist, lihtsustab sotsiaaltoetuste süsteemi, vähendab bürokraatiat jms.

Põhjanaabrite eksperiment võib olla epohhiloov ja kahju on sellest, et Eestis kodanikupalga teema rohkem humoristidele kui valitsusele ja majandusringkondadele huvi pakub.

Meil on peamine vastuväide, et rahvas on nii vaene, et kui iga inimene hakkab 560 eurot niisama kätte saama, ei viitsi keegi end enam liigutada ja saabub allakäik.

Teisalt kõlab võltshäbelikkus – kas ikka kõlbab raha niisama vastu võtta, kui pole midagi teinud?

Äkki tuleks kapist välja või roniks mätta otsast alla, ajaks selja sirgeks ja teeks endale Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks selgeks, et kodanikud, see tähendab meie, ongi tegelikult riik. Ja uhke on olla oma riigi kodanik ning panustada selle riigi jaoks võimete kohaselt. Siis poleks kodanikupalk mingi häbiasi, vaid annaks paljudele kindlustunde ning võimaluse avaneda oma parimatest külgedest, selle asemel et hambad ristis igapäevast leiba ja toasooja välja teenida. 

Kas meil on neid auke siia Eestisse veel juurde vaja?

„Ülejärgmisest aastast alustab suure tõenäosusega tööd uus riigiasutus, mis hakkab muu hulgas analüüsima praegu mittekaevandatavate maavarade, näiteks fosforiidi kasutuselevõtmist.“ – Eesti Rahvsringhääling 9. detsember 2016.

Eesti pindala on 45 339 km², läbimõõt läänest itta on 350 kilomeetrit ja põhjast lõunasse 240 kilomeetrit. Pole just eriti suur maalahmakas ega ka kuigi pikad vahemaad. Oleme väikeriik, mille territooriumi pole ollagi, mis siis, et rahvast ka vähe ja asustus hõre.

Ometi kripeldab paaris kitsas ringkonnas kange soov see väike maalapp paljaks koorida ja see vähene, mis meil maavaradena olemas on, kiiresti huugama panna. Saaks ju nii üsna lühikese ajaga keegi jälle veelgi rikkamaks.

Ja noh, eks Rail Balticu ehitamist ja hilisemat ekspluateerimist peab ka ju millegagi õigustama – kõigepealt paneme sedamööda Lääne poole teele oma metsad, siis fosforiidi ja muu ihaldusväärse, mida reichsführerid ja genossed eluks vajavad.

Töösturid hõõruvad praegu suurest heameelest käsi, sest meie rahvas on tänaseks tarbimistuhinaga nii ära lollitatud ning vaimselt killustunud, et ei see enam röövlite vastu mässama hakka nagu oli see möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus.

Seega, röövkapitalistide jaoks on saabunud suurepärane aeg oma eesmärgid lõpuks täide viia.

Ise mõtlen, et aitab sellest küll, kui Ida-Virumaa on altpoolt tühjaks õõnestatud. On meil siis vaja veel oma väikese riigi näole arme Rail Balticu tammi ehitamiseks rajatavate karjääride ja uute fosforiidi-, raptoliitargilliidi-, kvartsmagnetiidi- ja rauamaakide kaevanduste näol?

Eestis on vaeseid on nii palju, et hakka või ulguma!

Täna avaldatud Eurostati andmetest selgub, et eesti on Euroliidus madalapalgaliste töötajate osakaalult 5. kohal.

Liidus loetakse madalapalgalisteks töötajateks neid inimesi, kes teenivad kaks kolmandikku või vähem riigi mediaanpalgast. Meie arvestuses on see siis 3,3 eurot tunnis.

Kui Eesti töötajatest on 22,8 protsenti madalapalgalised, siis Rootsis on ainult 2,6 protsenti madalapalgalisi.

Vaesus ruulib ja meie unistame siin toredast elust ning vingest majanduskasvust. Äkki vaataks vähemalt jõulude ajal peeglisse?

Mis oleks kui maksustaks hoopis säilitusaineid?

Tekkiva koalitsiooni suureks unistuseks näikse olevat käsi maiasmokkade taskusse pista ja seeläbi riigieelarvet turgutada.

Jutt rahva tervise eest hoolitsemisest on seejuures äärmiselt variserlik, sest magusamaks pole kuskil, kus seda on kehtestatud, magusatarbimist vähendanud. Küll aga on valitsus saanud riigieelarvesse juurde raha, millega valimislubadusi täita. Nii on see olnud näiteks meie põhjanaabrite juures, kus magusa maksustamine alul vähendas lühikeseks ajaks tarbimist, kuid siis kasvas see taas.

Mis kõige hullem, tootjad hakkasid isegi Soomes magusamaksust kõrvale hiilimise nimel kasutama igasugu toidukeemiat, et suhkrut asendada, tekitades sellega olukorra, kus inimeste tervis võib olla veel suuremas ohus.

Peale selle on väga raske maksustada tooteid, mida ei müüda pudelis – seetõttu on mitmetes riikides piirdutud kas imporditava suhkru või limonaadide maksustamisega.

Mõtlen, kas rahva tervise huvides ei oleks targem hoopis maksustada sünteetilisi säilitusaineid ja maitsetugevdajaid? Mõnes tootes polegi enam ehedat toorainet, vaid on üksnes igasugu E-d.

Säilitusainete maksustamine paneks tootjad mõtlema, enne kui saasta karpi ajama hakkavad. Tarbijad pöörduksid aga naturaalsema ja tervislikuma toidu poole.

Seejuures võib ju maksustada mõõdukalt ka suhkrut. Kui ikka tuleb isu limpsi luristada, siis leiab selleks raha, kui pudel on ka paarkümmend senti kallim.

Naatriumglutamaadi müük ühes Vietnami kaubanduskeskuses.

Iseteeninduskassad: Astu aga ligi ja mõnita end ise!

Ma ei ole eriline närvihaige, aga paari poeketi nagu Prisma ja Rimi iseteeninduskassad on mind viimasel ajal korralikult välja vihastanud.

Esiteks ei anna nende kassade kasutamine tipptunnil erilist ajavõitu – sabad on ikkagi pikad ja kitsal alal tunglemine pole üldse tore, eriti kui kõik ostjad on kärudega ning nende vahel sebib veel umbkeelne müüja, kes jookseb küll ühe, küll teise ostja juurde probleeme lahendama.

Teiseks on kassade kasutamine suhteliselt tülikas – kõigepealt piiksuta kaup ükshaaval skännerist läbi, lao alusele (kaalule) ja siis oota, millal võid selle kotti pakkida. Kui on rohkem kaupa, siis on ikka väga kitsas triipkoodi skännimise ja pakkimisega toimetada ning selle tulemusena kuvatakse ekraanile rohkelt kõikvõimalikke veateateid a la „Aseta kaup alusele tagasi!“ jms.

Ma saan aru, et müüjatest on puudus, keegi ei taha näruse palga eest kassades istuda ja mis saab olla poepidajale magusam, kui säästa töötajate palgaraha, aga siiski, kuskil on piir. Hindan ja pean vajalikuks iga ametit, aga lihtsalt ei taha väsinuna peale pikka tööpäeva veel müüjate tööd teha.

Kui midagi automatiseerida, peaks see ikka ennekõike kliendi huvides töötama, kes oma raha poodi jätab.
Õnneks on veel võimalik jalgadega hääletada.

Rail Baltic – Surm punanahkadele (loe: eestimaalastele)!

„Meil on seda raudteed kindlasti vaja.“ – Kersti Kaljulaid

Uus Eesti Vabariigi president teab, milleks meile Rail Balticut kindlasti vaja on, aga enamik meist ei saa üldse pihta, milleks ja kelle huvides mäng käib.

Tegemist oleks nagu mõne vana vesterni haleda uuslavastusega, kus raudteekompanii tüübid üritavad iga hinna eest farmeritelt maa kätte saada ja tüütud pärismaalastest punanahad lastakse lihtsalt maha.

Selge on see, et juba ootavad hingevärinal ja hüppevalmis oma noosi teatud kitsad informeeritud ringkonnad, kes näevad projektist harukordset majanduslikku tulu tõusvat. Lauale käiakse ju miljardid ja ootamatuteks kuludeks veel mõni miljard lisaks. Ahnuse aururull hakkab veerema Tallinnast Varssavi poole – hävineb maa, hävineb loodus, hävinevad inimeste eluasemed, nende harjumuspärane elustiil ja elud.

„See on progressi hind,“ tahaks mõni kindlasti vastukaaluks öelda.

„Kas sina siis ei tahagi kiiresti Euroopasse? Või Riiga?“ küsib teine.

„Majanduskasv! Majanduskasv! Majanduskasv!“ skandeerib kolmas.

„Uued rongid on ägedad …“

Täna ei ole olemas ühtegi vettpidavat põhjendust, miks me peame väikese Eesti pooleks jagama ja armistama. Miks me peame niigi ääremaastuva Ida- ja Lõuna-Eesti koos Tartuga ülejäänud riigist eraldama raudteetammiga, kust ei pääse normaalsel moel üle ei loomad ega inimesed?

„Transiit, kaupade liikumine ja jälle majanduskasv,“ väidavad magnaadid.

No kuulge! Kui Eesti oleks nii vinge transiidimaa, siis meil oleks ammu kõik sadamad kaupade alla maetud, aga ei ole.

Reisijaid meil ka ei jagu, isegi kui viimane Lapimaa ukki koos oma mummiga tahaks rongiga Varssavisse sõita.

Tõde on ilmselt kusagil olemas ja fakt on see, et Euroopa kurnatud põllud ja hiigelkasvuhooned vajavad meie fosforiiti nagu hingeõnnistust. See teeb rahutuks.

Seni, kuni pole selgeid vastuseid, miks Rail Balticut rajada soovitakse ja just taolisele trassile rajada soovitakse, ütlen kindla EI.