Fotografiska Tallinn – sügav kummardus ja aplaus maaletoojatele!

Juuni teises pooles avas Tallinnas oma esinduse Stockholmis asuv ülipopulaarne fotokunstimuuseum Fotografiska, tõstes sellega juba legendaarseks muutunud Telliskivi loomelinnakus asutuste ja keskkonna sünergia uuele tasemele.

Tähelepanuväärne on fakt, et tegemist on esimese Fotografiskaga, mis avati väljaspool Rootsit ajal, mil ootelehel on veel London ja New York.

„Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi,“ kirjeldavad tegijad ise oma ettevõtmist.

Mul õnnestus viibida Fotografiska Tallinn avamisel ja nädal hiljem süvenenumalt tutvuda esimeste näituste ning vastavatud restoraniga.

Pean tunnistama, et taoline fotokunstimuuseum oli meie pealinnast just puudu ja sobib Telliskivi loomelinnaku keskkonda nagu rusikas silmaauku.

Hoonesse sisenedes võtab külastajaid vastu avar fuajee, kust leiab kohviku ja muuseumipoe teemakohaste suveniiride, trükiste ja muude külastajaid meelitavate kaupadega.

Näitusesaalid paiknevad kõrgematel korrustel. Avalöögina saab külastaja näha Jimmy Nelsoni fotonäitust „Austusavaldus inimkonnale“. Täiesti omaette klass on tunnustatud Soome fotograafi Pentti Sammallahti näitus „Kauge maa“. Esindatud on veel soomlanna Anja Niemi ja meie varalahkunud Anna-Stina Treumundi fotokunst.

Täiesti lummavalt on lahendatud näituste valgustus – kohati oleks inimesed eksponeeritavatel fotodel justkui elus, kaameraga tabatud hetk näib käeulatuses oleva paralleelmaailmana.

Restoranis, mis panustab kohalikule toorainele ja säästlikule eluviisile, leidus põnevaid maitseid nii toidu kui veinide hulgas, kuid tundus, et menüü ei ole veel paika loksunud. Seda väikest ebakõla kompenseerisid aga omapärase nurga alt vaated Tallinnale.

Üllatav on see, et Fotografiska Tallinn suletakse tööpäeviti alles 23.00 ja nädalavahetusel tund peale südaööd – seega pole võimalik argiaskeldustega kuidagi muuseumi külastamata jätmist välja vabandada. Soovitan külastada!

Kõhutäis võikut vanalinna väravast

Värav Coffee and Toast

Väike-Rannavärav 4, Tallinn

Avatud E-R 7.00-17.00

Vahel on väga tore avastada midagi ootamatut ja head nagu näiteks väike kohvik Tallinna vanalinna ühes sadamapoolses väravas. Aus oleks isegi öelda, et nii parkla kui vanalinna väravas, sest söögikoht võitleb ruumi pärast kõrvaloleva autoparklaga.

Viimane asjaolu mind eriti ei häirinud, pigem oli isegi põnev vaadata, kuidas sellistes oludes on võimalik suisa gurmeetoitu pakkuda.

Kohvik positsioneerib end kui hommikusöögi- ja brantšikoht, aga tutvustab oma võimalusi ka smuuti- ja mahlabaarina. Tellisin suure lõhevõileiva (külmsuitsulõhe, avokaado, feta juust, sidrun, oliiviõli, tšillihelbed) ja ei pidanud pettuma – kõik see kokku maitses päikeselises pärastlõunas terrassil istudes suurepäraselt. 

Menüüs olid veel pesto- ja hummuseleivad, mida kavatsen ka kindlasti proovida.

Värskeltpressitud mahlad ja smuutid tundusid ka väga isuäratavad.

Kohvikule on väga hea ligipääs auto ja jalgrattaga. Lubatud on lemmikloomad.

Toit *****
Klienditeenindus *****
Hinnatase ****

Interjöör *****
Asukoht ****
Vaatamisväärsused ****

Värav Coffee and Toast - seest väike, maitsetelt suur.

Kus saab Kärdlas kõige paremat kohvi?

Kärdlast kaovad turistid suve lõpuks koos sääskedega ja tundub, et toitlustuskohtades käib maha ka soov klientidele tasemel teenust pakkuda. Nii on mõni toitlustuskoht end augusti lõpuks kas kevadeni või ajutiselt sulgenud nagu näiteks peaväljaku kõrval asuv pitsarestoran Mamma Mia, mille uksel ilutses silt, et tegijad on sügiseni puhkusel.

On ka selliseid kohti, kus lahtiolekuaegu lühendatakse ja nii on väikelinna külalised suure dilemma ees, et kust saaks ühe korraliku kõhutäie ja tassi head kohvi.

Korduvalt Kärdlat väisanuna pean kahjuks tunnistama, et mõnusat kõhutäit, sooja toitu, mis paitaks maitse- ja ilumeelt, ei ole mina selles linnas kunagi saanud. Ilmselt on paremad kokad leidnud tööd saare muudes osades või olen ma olnud valel ajal vales kohas.

Küll aga on lohutuseks võimalik hilisejatel ärkajatel leida täitsa korralikku kohvi kesklinnas asuvast kohvikust Gahwa ja varajastel tõusjatel ööpäevaringselt linna servas asuvast Olerex Kärdla tanklast.

Tervitus siinkohal kütusemüüjatele, kes ei lase saartel ja ääremaadel elu päris välja surra.

Gurmeetäpp Läti maastikul

Restorans Terase

Pūre, Pūre vald, Läti

Peakokk Nauris Hauka

Hiljuti õnnestus mul ühe seltskonnaga külastada Lätis Pūres asuvat restorani Terase, mis on nädalas harva avatud ja mille road valmivad Riia ühe tuntuima koka Nauris Hauka valvsa pilgu all.

Kõigepeal üllatas restorani asukoht – ühel pool kõpitsemist vajavad tööstushooned, teisel pool aga avar vaade Läti põllumajandusmaastikule, mida õhtusel ajal kuldas päikeseloojang. Kui keegi küsiks minu käest, et kas tasub sellisesse kohta eliitsöögikohta teha, siis oleksin väga kõhklev. Peakokk Nauris Hauka aga tegi ja kuuldavasti läheb tal selle projektiga väga hästi.

Mida siis süüa pakuti? Õhtusöök oli viiekäiguline. 

Esimeseks eelroaks serveeriti merekarbis sojakastmes marineeritud tuunikala merevetika ja wasabi aioli kastmega – see oli super!

Teisena pakuti veiseliha tartari traditsiooniliste lisanditega – kõik see oli pakendatud konservikarpi, mis tuli igal sööjal enda avada. Tartar üllatust ei pakkunud, aga kvaliteet oli priima.

Pearoogadest saime maitsta tuunisteiki ja pardirinda. Steik serveeriti pastinaagipüree ja metsiku broccoli ning soja-koriandri kastmega. Kala ei olnud üleküpsetatud ja maitsekooslus sobis.

Pardirinnale olid lisanditeks asparaagus, kukeseened, aedoad ja viigimarjapüree.

Tuleb öelda, et pearoad olid väga maitsvad ja korrektselt valmistatud, kuid erilisi üllatusi ei pakkunud. Aga eks kindel kvaliteetki ole suur asi!

Desserdiks pakuti suvemarjadega Pavlovat. Kui arvestada eelnenud menüüd, siis tundus see olevat liiga lihtne valik, aga jällegi kindla peale minek. Samas oleks eestlasena, kes võib Pavlovat nautida pea igas teises Pärnu kohvikus, soovinud i-le täpi panna millegi ainulaadsemaga.

Aga nagu öeldakse, et kes toidu kallal vingub, saab nälga näha, nii et paneme siia punkti.

Toit *****
Klienditeenindus ****
Hinnatase ****
Asukoht ***
Vaatamisväärsused ***

Muuseas, sealsamas Pūres Terase restorani kõrval asub ka väike šokolaadivabrik koos vabrikupoe ja šokolaadimuuseumiga, nii et kokku saab täiesti külastamist vääriva turismiobjekti.

Restorans Terase menüü

Ungru Resto & Külalismaja – kala tuleb otse merest ja toit hingest

„Siin elas vanasti see mõisnikust mereröövel ja nõukaajal oli laevastik metsa alla välja …“ – Kergelt svipsis ja rõõmsameelne kohalik külamees.

Hiiumaad väisates õnnestus linnupetet võtta sellises kohas nagu Ungru Resto & Külalismaja. Suuresadama vanas tollimajas asuvat restorani peavad noored väge täis mehed, kes ise on pärit küll mandrilt, kuid on võimelised kohaliku toidu eest iga kell võitlusesse astuma. Vähemasti tõestavad nad seda oma kokakunsti kaudu kaunis veenvalt.

Sõin hooajalist toitu – suitsutatud tuulehaug, karulaugupestoga maitsestatud pasta ja proovisin ka kohalikust kitsejuustust valmistatud kreemiga röstitud peeti. Kõik see maitses suurepäraselt.

Muidugi käis toidu juurde kohalik külm hiiu õlu, mida pruulitakse Kärdlas Hiiumaa pruulikojas. Valisin pilsneri ja seegi mekkis suurepäraselt.

Pärast einestamist võib ümbruskonnas teha väikese jalutuskäigu. Ajalooline paik on täis kontraste, alates nõukogude aegsetest sadamaehitistest ja lõpetades uhke kivist aidaga.

Kokkuvõtteks: Soovitan!

Toit *****

Klienditeenindus ****

Hinnatase ****

Asukoht ****

Vaatamisväärsused ****

Piparküpsiste aeg ehk mida mu haistmismeel pühade ajal tunneb

Ei tea, kuidas teiste inimestega on, aga mina enne jõulutunnet sisse ei saa, kui kodus piparkoogid valmis. Siis hõljub tubades see õige jõululõhn ja igasugusel pühadebutafoorial nagu elektriküünlad jms ei olegi nii suurt tähtsust.

Piparkookidega on muidugi see häda, et iial ei tea, millise taina otsa kaubandusvõrgus satud, sest kvaliteet on väga kõikuv. Minu põhiline etteheide on see, et vürtse pannakse liiga vähe ja siis tuleb neid tainasse kas lisaks sisse sõtkuda või kogu tainategu ise ette võtta. Muidu seda õiget jõululõhna sõõrmeisse ei saa.

Tõsi, on veel lõhnu, mis tulevad pühademeelolu loomisele kasuks. Ka päris kuusk, eriti kui ta on veel sulalumest niiske ja mõnest murdunud või ärasaetud okstüükast vaiku välja ajav, annab jõululõhnadele oma aksendi.

Ja päris jõululaupäeval muidugi seaprae-, verivorsti- ja hapukapsalõhna sümbioos – midagi ei ole teha, kui oled kodumaise köögi peal üles kasvanud, siis ei saa sellest mööda nuusutada.

Mida ma lõhnatekitajaest jõuluajal ei soovita, on lõhnaküünlad ja vängemat sorti kosmeetika. Igasugused deodorandid ja odekolonnid võiks sellel ajal üldse ära unustada – peske end seebiga puhtaks ja laske jõululõhnad endale ligi. Häid jõule!

Ööbiku gastronoomiatalu saab minult 10 punkti

„Eesti uuem köök on justkui pasteedi lakkumine põllukividelt.“ – anonüümseks jääda sooviv toiduhuviline.

Eile õhtul õnnestus ühe jõuluürituse käigus väisata Raplamaal Kuimetsa külas tegutsevat Ööbiku gastronoomiatalu, mille hing on peakokk ja peremees Ants Uustalu, keda laiemalt ka mitmete kokandussaadete kaudu tuntakse.

Kuigi Tallinnast ca tunniajalise autosõidu kaugusele jääv talu asub Kesk-Eestis, on tegemist tõelise ääremaaga soode ja metsade keskel, mille läheduses elavad karud ja peremehe sõnul ka mõnikümmend hunti.

Asukoht on hea kontrast sellele, mis avaneb külastajale renoveeritud talumajas, mille kunagisest jõukusest annavad aimu kõrged laed ja suured ruumid.

Interjöör oli lihtne, hubane ja maalähedane, peremees innustunud ning sõbralik.

Mekkida pakuti viiekäigulist õhtusööki: õuna ja selleri remulaad, kala-püreesupp, puravikuorsotto, aeglaselt küpsetatud lambaliha aedviljadega ja magustoiduks kookose-pohla jäätis iirisekreemi jms lisanditega. Jookidest domineerisid väga head valged ja punased veinid ning kohalik pohla-kadaka-džinninaps, mis pani õhtusöögile jõulumaitselise punkti.

Minu vaieldamatuks lemmikuks osutusid kalasupp ja magustoit, aga ka teised road olid väga head.

Toitude juures meeldis eriti, et kokk ei olnud allunud aastalõpupainele kasutada traditsioonilisi jõuluaegseid toiduaineid a la verivorst ja hapukapsad, vaid pakkus oma parimat nägemust sellest, mida kohalikust toorainest valmistada saab.

Kokkuvõtteks annan toiduelamuse eest 10 punkti skaalal 10 ja kui on aega ning võimalust, siis soovitan kindlasti Ööbiku gastronoomiatalu külastada.

Igaks juhuks märgin ära, et peakokk tõmbab köögi käima, kui õhtusöögile laekub vähemalt 7 inimest, aga siis saate ka ekstra teeninduse. Head isu!

Kas kaalu langetamine õigustab tujutsemist teiste kallal?

Olen moodsal ajal, kus igapäevaseks teemaks on pidev salenemine, teinud mõned häirivad tähelepanekud.

Esiteks, inimesed, kes on asunud järsu kaalulangetuse teele, muutuvad organismis toimuvate protsesside tõttu ümbritseva suhtes pahuraks, tigedaks ja õelaks. Nende tujutsemine kandub edasi nende tegudesse ja otsustesse, mis võivad olla ligimestele väga tüütud, väljakannatamatud, aga ka ohtlikud. Hoidku jumal, kui midagi sellist juhtub ministritega või teiste riigi käekäiku juhtivate tegelastega.

Teiseks, paljud kaalulangetajad kipuvad targutama ja halvustama kaaslaste söömisharjumusi, mis sarnaneb piltlikult öeldes sellega, et keegi tuleb ja songib lõuna ajal oma kahvliga sinu prae sees.

Esimese ilmingu kohta tahaks öelda, et vähemalt töötavad inimesed, kes soovivad järsult kaalus alla võtta, peaksid võtma terviselehe ja hoidma sellel perioodil end teistest eemale. Tegemist on ju raviga, haiglase seisundiga ja miks peaks haige siis tööl käima ja teiste närvidel trampima?

Teise ilmingu suhtes tahaks öelda, et pole kellegi asi, mida keegi sööb. Minu pärast joogu inimene iga päev kas või sularasva, kui see talle meeldib. Võib-olla ei ole see tõesti vastutustundlik, aga me elame vabal maal. Totalitarismi ei ole vaja meie rahvale toiduga sisse ajada, nagu mitmed institutsioonid seda teha üritavad.

Kuidas ma ühest pardist kaks rooga sain

Kõige parem part on mahlane grillkana.

Käisin Selveris jahil ja tulistasin endale ühe madala hinnaga lehvitava pardi. Pean tunnistama, et kuigi olen keskmisest kõvem kodukokk, ei ole ma ise tervet parti kunagi küpsetada proovinud ja kuigi lähenen kokkamisele loominguliselt, ei saanud seekord oma vaistu usaldada. Sellepärast tuulasin Google põhjatus kokaraamatus ja tegin mõned tähelepanekud.

Esiteks, part on üks vintske tiivuline, mis tahab tervena kaua küpsetamist ja temaga on parasjagu mängimist, kuna küpsemise ajal peab teda kastma ja aeg-ajalt sularasva eemaldama.

Teiseks, isegi kui olete lindu korralikult küpsetanud, võib ta jääda vintskeks ja te ei saa peale rinnafilee ning koibade linnust suurt midagi kätte.

Sellepärast eelistavad paljud parti hoopis koos aedviljadega suures haudepotis hautada – lükkad ahju ja võtad välja, kui liha on luude küljest lahti.

Otsustasin siiski küpsetamise kasuks. Alustuseks valasin linnu keeva veega üle – see tõmbab naha selliseks tihkeks. Seejärel torkasin naha sisse väikeseid augukesi (et rasv paremini välja pääseks), toppisin kõhtu tükeldatud õunad, mis olid maitsestatud mee, vähese soola ja rosmariiniga.

Siis sulgesin tikkudega avad ja hõõrusin parti üleni vähese õli, meresoola, pipra ja rosmariini seguga ning panin selle kõik 180-kraadisesse praeahju.

Ca 40 minuti pärast võtsin linnu ahjust ja eemaldasin rasva, mida oli tekkinud väike kausitäis. Samal ajal kastsin parti sellesama kuuma rasvaga.

Kordasin sama operatsiooni veel umbes poole tunni pärast.

Kokku oli lind ahjus kaks ja pool tundi. Tulemuseks väga kena kuldpruuni väljanägemisega linnuke, aga süües vintske ja terve suur rümp jäi järele.

Mõtlesin siis, et mida kuradit, milleks selline raiskamine? Ja siis meenus üks Jamie Oliveri kokasaade, kus ta ütles, et küpsetatud linnu rümbast saab väga hea puljongi.

Lükkasin siis kondid koos ülejäänud kraamiga potti. Minu stammpuljongi keetmiseks läheb alati vaja veel loorberit, terapipart, porgandit, sellerivart või juursellerit, sibulat, paar küüslauguküünt, peterselli, pisut soola ja suhkrut.

Lasin sellel värgil siis paar tundi podiseda ja järgmisel päeval keetsin saadud puljongiga valmis enam-vähem traditsioonilise borši.

Selline oli siis pardi saatus, aga saadud õppetunni võib kokku võtta mõttega, et kõige parem part on üks mahlane grillkana.

Mis oleks kui maksustaks hoopis säilitusaineid?

Tekkiva koalitsiooni suureks unistuseks näikse olevat käsi maiasmokkade taskusse pista ja seeläbi riigieelarvet turgutada.

Jutt rahva tervise eest hoolitsemisest on seejuures äärmiselt variserlik, sest magusamaks pole kuskil, kus seda on kehtestatud, magusatarbimist vähendanud. Küll aga on valitsus saanud riigieelarvesse juurde raha, millega valimislubadusi täita. Nii on see olnud näiteks meie põhjanaabrite juures, kus magusa maksustamine alul vähendas lühikeseks ajaks tarbimist, kuid siis kasvas see taas.

Mis kõige hullem, tootjad hakkasid isegi Soomes magusamaksust kõrvale hiilimise nimel kasutama igasugu toidukeemiat, et suhkrut asendada, tekitades sellega olukorra, kus inimeste tervis võib olla veel suuremas ohus.

Peale selle on väga raske maksustada tooteid, mida ei müüda pudelis – seetõttu on mitmetes riikides piirdutud kas imporditava suhkru või limonaadide maksustamisega.

Mõtlen, kas rahva tervise huvides ei oleks targem hoopis maksustada sünteetilisi säilitusaineid ja maitsetugevdajaid? Mõnes tootes polegi enam ehedat toorainet, vaid on üksnes igasugu E-d.

Säilitusainete maksustamine paneks tootjad mõtlema, enne kui saasta karpi ajama hakkavad. Tarbijad pöörduksid aga naturaalsema ja tervislikuma toidu poole.

Seejuures võib ju maksustada mõõdukalt ka suhkrut. Kui ikka tuleb isu limpsi luristada, siis leiab selleks raha, kui pudel on ka paarkümmend senti kallim.

Naatriumglutamaadi müük ühes Vietnami kaubanduskeskuses.

Särtsakas kalasupp kaamose peletamiseks

Pakun välja ühe särtsaka kalasupi, mida ma pimedal ajal aeg-ajalt teen, et peletada külmatunnet, masendust ja panna veri kiiremini käima.

Vaja läheb:

Lõhe- või forelli supikogu (kõhuääred, luud, saba, pea)

2 porgandit

2 sibulat

1 tšillipipra kaun

Terapipart

Loorebrilehte

Ingverit

1 laim

1 teelusikas mett

Paar küüslauguküünt

Varssellerit

Peterselli

Koriandrit

Peotäis riisinuudleid

1 väike purk kikerherneid

Pipart, soola

Keedan alustuseks valmis puljongi. Panen kõigepealt paari liitri veega keema kala ja riisun pinnalt vahu. NB! Kala lõpused peab kindlasti korralikult eemaldama! Seejärel lisan natuke soola, ühe sibula, porgandi, tšillipipra kauna, ca 10 pipratera, loorberit, sellerivarre ja peterselli jämedamad varreosad.

Keedan seda kupatust ca tunni ja kurnan siis vedeliku teise potti.

Puljongi keemise ajal hautan pannil ühe sibula klaasjaks, puhastan küüslaugu ja pöidlasuuruse tüki ingverit ning hakin peeneks petersellilehed ja koriandri.

Puljongi kurnamisest alles jäänud porgandi ja varsselleri tükeldan ning puhastan ka kalaluudelt söödava osa.

Lasen puljongi uuesti keema tõusta, lisades pannil hautatud sibula, ühe laimi mahla, mee, küüslaugu ja ingveri – viimased lasen läbi küüslaugupressi.

Seejärel lisan kikerherned, riisinuudlid ja siis puljongi keetmisest „päästetud“ porgandi, varsselleri ja kala. Rikkalikuma supi saamiseks võib lisada krevette või valge kala tükikesi.
Kõige viimasena läheb potti hakitud petersell ja koriander. Maitsestan pipra ja soolaga.

Paari-kolme minuti pärast on supp serveerimisvalmis.

See vana hea keedumoos

Hommikuti peab sööma midagi, mis annab terveks päevaks vähemalt ühe mõnusa emotsiooni argirähklemisega toimetulekuks kaasa. Minu jaoks on see keedumoos. Olgu maasika-, õuna-, või kirsimoos, vahet pole, aga peab olema vanaemade kombel kokku keedetud ja suhteliselt paks.

Seda moosi ma panen siis lusikaga törtsu pudru või röstsaia peale, et oleks selline mõnus magus nups, mis tuletab lapsepõlvest ja üldse suvedest igasugu toredaid asju meelde.

Keedumoos on nagu kontsentraat elu helgemast poolest.

Kõige selle kõrval on mul täitsa suva, et toitumisteadlased ei pea keedumoosi enam miskiks ja paljud topivad suvel oma külmikud triiki toormoosi täis.

Olgu peale, võib-olla säilib niimoodi isegi mõni vitamiin, aga nende jääplönnidega majandada – tänan ei! Tulemuseks on ju magus vesine lörts.

Nii et keedumoos – see on ikka ehtne!

Varsti läheb hirmsaks kõrvitsapuurimiseks

Globaliseerumise vastu on üksikisikul väga raske astuda. Kui ikka eestlastele kangesti meeldivad zombid ja Halloween, siis Mardi ja Kadriusku inimestel pole muud parata, kui päästa vähemalt kõrvitsate sisu, mis paljudes peredes lihtsalt prügikasti lendab.

Pakun sellepärast välja ühe lihtsa, hästi kõrvitsase kõrvitsarisoto retsepti:

50 g võid (olen asendanud ka oliiviõliga)

1 hästi peeneks hakitud keskmine sibul

Paar-kolm küüslauguküünt

300 g risotoriisi

500 g tükeldatud kõrvitsat (ca 0,5 cm läbimõõduga tükid)

2 dl kuiva valget veini

Ca 1 liiter kuuma kana- või aedviljapuljongit

Hakitud peterselli

100 g parmesani (sobib ka mõni muu kõvem juust)

Soola

Musta pipart

Muskaatpähklit (kui juhtub olema)

Hauta madalal kuumusel mõned minutid sibulat võis/õlis, lisa küüslauk ja hauta veel mõni minut, kuni sibul on klaasjas.

Lisa riis ja kuumuta paar minutit rahulikult segades.

Lisa tükeldatud kõrvits, sega ja kuumuta kõike samuti mõned minutid.

Seejärel lisa vein ja lase segul keema tõusta.

Nüüd lisa kulbiga aeg-ajalt puljongit, sega ja lase riisil paisuda, kuni maitstes avaldab riis hambale veel kerget vastupanu.

Siis lisa juust, hakitud petersell ja maitseained. Sega kõik korralikult läbi ja kanna lauale.

Söö ruttu, et zombid jaole ei saaks.