Peaminister helistab Pühajürile

 „Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik. Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest, mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk. Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta, panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“ ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei ikka Kaja oli, Vikerraadiost.

Lekkis Brüsseli Toriseja ja Eesti peaministri kõne salvestis

“Piis … piiks … piiks …. Hallo! Kas Härra Ansip?”
“Mina-mina. Kust te mu numbri saite?”
“Teid ühendatakse peaministriga.”
“Boris Johnsoniga???”
“Ei-ei, Kaja Kallasega!”
“Hmm, mis mureks?
“Proua peaminister ise räägib.”
“Piiks …”
“Tere, Andrus, kas hommikukohvi juba joodud?”
“Ära keeruta, mis sa tahad?”
“Kuule, see kakarahe, mille sa minu kohta meedias üles keerutasid, on ikka üle mõistuse. Kas sul on paha olla?”
“Miks sa seda arvad? Tunnenen end siin Brüsselis suurepärselt. Just ajasin paarile krõbedale sarvesaiale päkad silma.”
“Uurisin doktor Googlelt sinu sümptomite kohta ja sain aru, et sul on paha olla.”
“Ohoh, siis on meil sama perearst. Poolele Eesti rahval on sama perearst. Mis mul siis sinu arvates viga on?”
“Sul on ussid!”
“Mis ussid. Mis joga sa ajad?”
“Sul on ussid! Need keeravad su soolestikus mikrofloora tuksi ja siis sa muutud tigedaks nagu herilane ning hakkad igasugust jama suust välja ajama. Mina olen väga hea peaminister, võitlen siin iga päev covidiga, panen õla alla, aga sina tuled ja tõmbad mul tooli lihtsalt alt ära.”
“Sa ei saa oma tööga hakkama!”
“Isa ütles, et saan küll.”
“Isa … Tule taevas appi!”
“Nii et hoia oma suumulk kinni!”
“Sa ei sobi erakonna etteotsa ega peaministriks. Varsti on Eesti riik nagu roostes aiakäru kuskil kompostihunnikus kummuli.”
“Aga sul on ussid! Vot! Otsi doctor Googlelt abi, mina ei saa sind kuidagi aidata. Facebookis on ka üks kloori grupp, mis võib sind päästa, hakka liikmeks.”
“Nii sa küll ennast ajalukku ei kirjuta.”
“Printsess hernel läks ajalukku, lähen ka mina.”
“Kuule Kaja …”
“Ei kuule ma midagi. Sina kuradi alfa ei tule mulle ütlema, kui hea või halb ma olen. Kas on selge? Mina, Kaja ja Kallas - me oleme kolmekesi väga head peaministrid!”
“Piis … piiks … piiks.”

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.

Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.

Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.

Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.

Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!

Jah, rahval on hirmud suured.

Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.

Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.

Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.

Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.

Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.

Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.

Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.

Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 

kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

Meil on nüüd oma dopingudünastia

Olen terve elu olnud suusatamise fänn ja rõõmustanud meie tippsportlaste edu üle suurvõistlustel. Medal MM-ilt või olümpiamängudelt on ühest küljest küll sportlase ja tema treeneri isiklik suursaavutus, kuid väga oluline võit ka Eesti taolise väikeriigi jaoks nii tuntuse kui rahva eneseteadvuse ja -väärikuse seisukohalt.

Just viimast – rahva eneseväärikust – tahaks eriti rõhutada.

Paraku on mitmed meie suusasportlased, -treenerid ja -ametnikud tegelenud viimased aastad üksnes sellega, et hägustada avalikus ruumis aususe, väärikuse ja sõnapidamise mõisteid. Eelmisest suusakoondise dopinguskandaalist saime teada, et kõike on võimalik kõigega õigustada ja JOKK-skeemid töötavad hästi ka selles valdkonnas. Vahele pole jäänud, järelikult pole varas ja võib isegi Riigikokku kandideerida.

Raske on uskuda, et seekord läheb teisiti.

Mul oleks täiesti ükskõik, kui isa ja poeg kuskil Nuustaku saunas üksteist süstiksid ja pärast suusarajal mõõtu võtaksid, et kumb on parem.

Aga mul ei ole ükskõik, kui nad sponsorite ja maksumaksjate raha eest avalikult rahva hinge roojavad ja Eestit maailma silmis jalge alla trambivad.

Kas puhast sporti ongi enam olemas? Kas ideaalidel on tänases maailmas kohta? Usk sellesse, et inimvõimeid saab moodsal ajal spordis proovile panna šarlatanide ja keemikute abita, jääb üha väiksemaks, aga loodan siiski, võib-olla liiga naiivselt, et kuskil teeb trenni üks väike poiss või tüdruk, kes toob tulevastel suurvõistlustel eesti rahvale kastanid tulest välja ausal moel.

#ma ei usu Veerpalu #ma ei usu Alaveri 

#ma ei usu Kristiina Šmigun-Vähit #dopingudünastia

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“

Autor: Jan Stocklassa

Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“

„Ei tea.“

„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.

Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.

Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.

Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.

Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.

Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.

Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.

Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"

PANK – üheksakümnendad, mis ei ajanud segadusse

"Pank"

Teleseriaal

Autorid: Eero Epner ja Tarmo Jüristo

Produtsent: Paul Aguraiuja

Osades: Sergo Vares, Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Gert Raudsep jt.

Teleesilinastus ETV-s 18. oktoobril 2018

Uut teleseriaali „Pank“ hakati tutvustama varakult ja loomulikult sõnumiga, et tegemist on millegi enneolematuga Eesti telemaastikul. Kahtlemata kergitasid huvi ka teated, et seriaali ostsid näitamiseks põhjanaabrid ja see jõuab USA televaatajateni. Ühesõnaga, turundusõhupall puhuti korralikult täis ja seetõttu oleks eeldanud, et seriaali esimene osa on tõeline avapauk, mis paneb isuga järgmist ootama, nagu see nii mõnegi Põhjamaade või Suurbritannia seriaalide puhul on olnud.

Paraku on mul millegipärast selline tunne, et kui ma järgmisi osasid ei näe, siis ma midagi ei kaota. Siin võib muidugi tegemist olla ealise iseärasusega, sest üheksakümnendad oli minu põlvkonna jaoks suhteliselt raju aeg ja seepärast on „Panka“ vaadates raske on üllatuda. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis võiks vabalt teha sarmase seriaali nimega „Toimetus“ või „Paberivabrik“ või „Kaubamaja“ – ühiskonnas toimusid tohutud muutused ju igal alal.

Seega loodan ma, et vähemalt nooremal põlvkonnal on põnev vaadata, kuidas nende vanemad kapitalismiga kiirkohanesid või siis ei kohanenud. Nii mõnigi kaotas selles segaduses ja seadusetuses orientiiri ning tagatipuks veel elugi.

Kuigi seriaali loojad on öelnud, et reaalse elu ja reaalsete tegelastega pole seriaalil mingit pistmist, tundsin Toomas Pisukese näol ära Erkki Raasukese ja Gert Raudsepa mängitud Mati Iisaku tegelaskuju matkis väga täpselt Olari Taali – seega võis teadlik televaataja noppida ridamisi vihjeid Hansapanga algusaastatele. Gert Raudsepalt muide suurepärane esitus!

Pildikeeles häiris natuke see vahepalade kasutamine – Toomas Pisuke paadis oma Valhalla poole liikumas ja siis kiiresti vilksatavad dokumentaalkaadrid toonasest elust, mis manas silme ette ühe teise seriaali, nimelt „ENSV“. Minu arvates oleks piisanud Pisukese „meditatsioonist“, dokumentaalkaadrid jätsid mulje tegijate ebakindlusest – igal juhul oleks nagu vaja tõestada, et tegemist on üheksakümnendatega.

Kõige rohkem tekitas minus küsimusi Eesti Panga tegelaste kujutamine kivinägudena – olustik meenutas pigem pätsiaegset keskpanka, mitte üheksakümnendate Eesti rahanduseliidi kogunemiskohta. Emotsioone oli ebareaalselt vähe, arvestades, et üheksakümnendatel oli keskpanka ja selle ümber kogunenud palju elukunstnikke, rehepappe ja lihtsalt odava laenu ning muude hüvede nautijaid. Tuletagem meelde – 10 miljoni dollari afäär ja Siim Kallas, VEB fond, ridamisi väikepankade moratooriume – kõike seda ei tehtud kindlasti kivistunud nägudega, mõnele tõi see susserdamine palju tulu ning rõõmu.

Seriaali loojate sõnul tahtsid nad kohe algusest peale teha „välismaa seriaali“. Ma ei tea, mida nad täpselt selle mõiste all mõtlesid, aga püüaks ikka teha väga head seriaali. Esimene osa selleks lootust ei anna ja Triin Ruumeti debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ üheksakümnendate esteetikat see seriaal ilmselt ei ületa.

Aga pangandus pakub iga päev uut ainest, nii et alati on võimalik paremini teha - seriaalid "Eesti Pank" ja "Danske" ootavad tegemist.

Ahjaa, Nordpank on ka tegelikult aastatel 1992-1993 tegutsenud finantsasutus.

Vaata ka:

Pankade kadumine Eesti pangandusturult.

Kaader seriaalist "Pank": Sergo Vares alias toomas Pisuke alias Erkki Raasuke.

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“

„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“

„Millal see siis juhtub?“

„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“

„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“

„Muidugi,“ lausus linnapea.

„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“

„Ikka selleks.“

„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“

„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.

„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“

„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“

„Teile pole enam midagi püha!“

„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“

Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Seaduste ostmise hinnatase paigas – ca 100 000 eurot per nägu

„Karli Lambot, Jaan Tallinn, Heldur Meerits, Margus Linnamäe, Aivar Berzin, Priit Alamäe, Parvel Pruunsild ja Vahur Voll annetasid igaüks Keskerakonnale, IRL-ile ja SDE-le 28 000 eurot ning Reformierakonnale 16 000 eurot.“ – EPL, 11.01.2017

Mitmed annetajad on kinnitanud, et raha anti erakondadele kolmanda lapse toetuse kehtestamise eest, mis on iseenesest üllas ja vajalik tegu.

Paraku tekib küsimus, et kui ärimehed poleks erakondadele raha lubanud, kas siis oleks seadus kehtestamata jäänud?

Ja veel üks küsimus: Millised teised seadused on kehtestatud annetuste eest?

Lihtkodanikuga hakkab natuke kõhe, et meil on võimalik Eestis siiski raha eest seadusandlust mõjutada, kusjuures summad pole ärivaldkonna mõõtmeid arvestades märkimisväärsed. Aga hinnakiri on nüüd laual – 100 000 eurot nägu ja poliitikud teevad, mida soovid.

Kas meie erakonnad on tõesti omadega nii põhja käinud ja vaesed, et selliseid kombinatsioone peab lastetoetuse sildi taha pugedes tegema? Väga piinlik!

Palju õnne! Need olid tõesti väga segased päevad!

“Päevad, mis ajasid segadusse”

Režissöör Triin Ruumet

Esilinastus aprillis 2016

Täna kuulutati kinos Sõprus välja Eesti Filmiajakirjanike Ühingu (EFÜ) aastapreemia Neitsi Maali laureaat. Pronkskuju ja Olympic Casino välja pandud auhinnaraha 2016. aasta parima Eesti filmi eest läks Triin Ruumeti debüütfilmile “Päevad, mis ajasid segadusse”.

Aplodeerin noorele naisrežisöörile, kelle käe all valmis stiilne, 90ndate nostalgiat täis draama, mis ei jäta külmaks kedagi, kes tollel ajal vähegi aktiivne oli.

Filmis toimuva kohta võin öelda, et see on veel üsna leebe kirjeldus sellest, mis taastärkava kapitalismi viljastavates tingimustes inimeste ja inimeludega juhtus.

Mulle meeldib kõige rohkem, et režissöör on superhästi suutnud ekraanile tuua tollase esteetika, alates toonaste väikeasulate kortermajade nurgatagustest pesunööride ning pinkidega ja lõpetades uusrikaste „mina olengi maailm“ käitumisega.

Mul tekkis filmi vaadates ka selline õõvastav tunne, et paljudes Eestimaa külades ongi elu 90ndatesse kinni jäänud.

Aga palju õnne veelkord!

Marjustini sajand ja Lauristini majand

„Marjustini sajand“

Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast

Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap

Kirjastus: Hea Lugu, 2016

Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti iseseisvusega.

„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.

„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt ära, kui seda kuulis.

Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.

Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“, siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos, mida oleks tüütu lugeda.

Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga, mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime puuslike kummardamine võib välja viia.

Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav üheksakümnendate aastate alguses.

Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane, sest on ju elu liiga lühike, et unustada.

Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.

Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.

Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda! Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.

Püha Jüri võitlused: Kloostri start-up (5)

Järgmisel hommikul asus seltskond taas teele üksiku mäe, see tähendab Toompea poole.

Praami-Urve oli öösel kehvasti maganud, sest üks mutt oli üritanud just tema külje alt oma tunnelisuu maa peale tuua. „Kui Helsingi-Tallinna tunneli ehitamine mulle samuti uneajal vaegusi tekitama hakkab, siis jääb see küll ära!“

„Kaks mutti ikka omavahel hästi läbi ei saa,“ irvitas Kauka-Sven.

„Kui ei ole endal nutti, tuleb kasutada mutti,“ sõnas Riimi-Marko.

Ema Mailis manas näole grimassi, mis oleks kõik kooliõpilased hirmust tarduma sundinud: „Ma ei ole veel kuulnud, et sinu luules mingi point oleks?“ Ta ronis vanale pajutüvele, mille all Korbi-Miša alles norskas ja hakkas deklameerima:

„Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal.
Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa
oled mu südames sügaval.“

Selle peale Korbi-Miša ärkas ehmatades, lõi unesegasena pea vastu puud ning karjus: „Appi! Natsionalistid! Fašistid!“

Nähes enda ümber vanu tuttavaid nägusid, vabandas ta kohmetunult ja teatas, et oli näinud halba unenägu.

Alles nüüd märkasid kõik, et Püha Jüri oli istunud eemale kivile ja tagus seal kokkukäkerdatud ajalehega kahe käega vastu otsaesist.

„Mis siis nüüd?“ küsis Mendi-Andres.

„Õpib lehte pähe,“ teatas Lihtsalt Jevgeni. „Mulle tagus isa kõik raamatud niimoodi pähe, alates Tolstoi „Sõjast ja rahust“ ja lõpetades muruniiduki manuaaliga.“

„Kurat, sa kuradi-kurat!“ pigistas kivil istuja läbi hammaste. „Kas te teate, mis siia on kirjutatud?“

„Ilmselt seda, et on mingi kriis ja mina tean, kuidas seda lahendada,“ pakkus Taibu-Sven.

„Lahenda siis!“ lennutas Püha Jüri lehenutsaku ülejäänute suunas. „Saad vaevalt sõba silmale, kui Kitse-Martin on jälle mingi jama kokku keeranud.“

„No mis veel, selle kitsepargi ja tünnipalgaga oli jokk ju?“ uuris Irli-Margus.

„Kujutage ette, et see mees üritas kloostri kattevarjus inimestelt raha välja petta! Pani kuulutuse lehte ja palus enda arvele hädaliste abistamiseks raha kanda.“

„Nüüd lükkame küll käed raudu!“ ähvardas Mendi-Andres.

Kitse-Martin jooksis ohutusse kaugusesse ja karjus sealt: „See oli skeem, puhas start-up! Tegin väikese äpi, kuidas paari päevaga hästi palju raha teenida, aga investoreid taha ei saanud ja see äpp ei läinud tööle. Teate ju küll, et kõik stat-upid ei õnnestu!“

„Tead, ma teen sulle sellise äpi, et paragrahvimärgid terve elu silme ees virvendavad nagu mänguautomaadi kirsid,“ ägestus Paragrahvi-Ummi.

„Kuulge, kõik on korras!“ venitas Kitse-Martin suu kõrvuni. „Ma sain enne teiega liitumist kloostri õnnistuse!“

Seda öelnud, läks ilm valgemaks ja pilvede vahelt hakkas paistma päike.

"Sa said kloostri õnnistuse?" kergitas Püha Jüri üllatunult kulme. "Miks sa kohe ei rääkinud! Seda on meile väga vaja, kas või ühelegi meist! See võib anda puutumatuse." 

"Einoh, kui juba kloostrist öeldi, et tee sigadusi, palju tahad, aga oled ikka õnnistatud, siis pole meil enam midagi kobiseda. Klooster on kultuuri osa,“ rahustas Saare-Ints ülejäänuid. „Tule Martin nüüd siia ja hakkame liikuma, eesmärgid tahavad täitmist, lohe Reff tahab tapmist!“

„Jah, ja räägi meile ka, kuidas sa seda äppi tegid,“ palus Keskmaa-Kaia. „Ma olen ise proovinud pudruäppi teha, aga see samuti ei õnnestunud.“

„Pudruäppi läheks vaja küll,“ ohkas Ema Mailis. „Kohe väga.“

Järgmised osad:
Püha Jüri võitlused: Kitse-Martini sabasuled (6)
Püha Jüri võitlused: Tamme-Tartsi saabumine (7)
Püha Jüri võitlused: Jõulusoovid (8)
Püha Jüri võitlused: Ainus kindel asi on uue aasta saabumine (9)
Püha Jüri võitlused: Pohmell hundisilmajalaveest võtab hoomaha (10)
Püha Jüri võitlused: Kõik ooperisse! (11)
Püha Jüri võitlused: "Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!"(12)
Püha Jüri võitlused: Võlur Savihall hakkab kõiketeadjaks(13)

Püha Jüri seiklused: Ordenisadu võtab oimetuks (14)

Lahkus nõukogude lapsepõlvekangelane, kes ei tahtnud suudelda Brežnevit

„Ma olen marksist-leninist ja jään selleks oma elupäevade lõpuni.“ 

See Kuuba kauaaegse juhi Fidel Castro 1961. aastal öeldud tsitaat pidas vett. Castro suri täna, jäädes elu lõpuni truuks Karl Marxi ja Vladimir Lenini õpetusele.

Ulatades nooruspõlves käe vaestele ja rõhututele nende abistamiseks, oli ta viimastel eluhetkedel pururikas inimene, kes istus oma riigiga aastakümneid nagu pompoon USA tagumikul – Sigade laht, Kariibi kriis, Kuuba maffia …

Mäletan, et nõukogude ajal, üsna õrnas eas, sattus kätte mitmeid raamatuid, kus räägiti Fidel Castro ja Che Guevara kangelastegudest tööliste ja talupoegade kaitsmisel. Mõningal määral see vist tollel ajal isegi innustas, aga noh, Eesti maarahva järeltulijatest ei saa ju revolutsionääre. Selleks peavad inimesed linnas kuhjas koos elama, mitte kuskil eraldatud külakolkas.

Kui Fidelist muud otsest kasu ei olnud, siis esimesed teadmised Kuuba sigarist sain igatahes tema fotode kaudu.

Hiljem kuulsin, et Castro kasutas sigarit vahel ka tõrjevahendina. Sotsialismileeri kuuluvate maade juhtide hulgas valitses alati paanika, kui külla saabus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Ilitš Brežnev, kellel oli kombeks lörtsuvaid mususid jagada – ikka vasakule põsele, paremale põsele ja siis suule.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei keskkomitee peasekretär Erich Honecker sai nendest musidest vist kõige mahlasemad.

Aga Fidel Castro oli kaval ja pani Brežneviga kohtudes alati paksu sigari näkku, suutes niimoodi pealetükkivat suudlejat pareerida.

Nüüd on mõlemad mehed ajalugu. Kuuba juht oli kahtlemata koloriitne kuju, seepärast ümisen tema mälestuseks natuke ka marksistide laulukest. Laulge kaasa!

Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa, bandiera rossa
Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il socialismo e la libertà!

Degli sfruttati l'immensa schiera
La pura innalzi, rossa bandiera
O proletari, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Il frutto del lavoro a chi lavora andrà.

Dai campi al mare, alla miniera
All'officina, chi soffre e spera
Sia pronto è l'ora della riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Soltanto il socialismo è vera libertà.

Non più nemici, non più frontiere
Sono i confini rosse bandiere
O socialisti, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Nel solo socialismo è pace e libertà.

Falange audace cosciente e fiera
Dispiega al sole rossa bandiera
Lavoratori alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il comunismo e la libertà!

Ilves sööb oma poegi ja EAS rahastab näidispoomist

Täna toimus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nõukogu erakorraline koosolek, mille tulemusel otsustas nõukogu kutsuda tagasi EASi juhatuse esimehe Hanno Tombergi.

Ma ei uskunud, et nii kaugele minnakse ja Toomas Hendrik Ilvese korruptiivse soodustuse loomise juures mitte osalenud Hanno Tomberg ebaõiglaselt oma kohalt lahti lastakse. Tegelikke asjapulki, kes selle Ärma supi kokku keetsid aga ei nimetatagi.

Minu meelest on loodud väga ohtlik pretsedent, kus süütu ametimehe lintšimisega üritatakse kinni mätsida ENDISE presidendi rahajamasid (Kirjutasin „endise“ suurte tähtedega, sest Ilves ei vääri kahjuks minu silmis enam eluaegset Eesti presidendi staatust.).

Väga paljud inimesed tunnevad Hannot kui kohusetundlikku ja korrektset juhti ja sõpra. Sealhulgas ka mina, olles valmis vanduma, et ta on süütu.

Mis tunnetega te täna uinute, THI, Evelin Ilves, Marina Alajõe ja Liisa Oviir?

Viimaselt ootaks nüüd omakorda vastutuse võtmist ning ettevõtlusministri kohalt tagasi astumist.

Eliiti kummitab „asendamatute inimeste“ sündroom (Ka sind, Evelin!)

„Tänaste sündmuste valguses vajab Eesti ja ilmsesti kogu Euroopa president Ilvest rohkem kui kunagi varem. Kedagi, kes hoomab sügavuti ameeriklase hinge, tunnebkeelt ja kônepruuki. Haridust tôendavast dokumendist ja heast lastetoast jääb uutes oludes kardetavasti väheseks... Mida aga teeme meie ajaloo pöördelistel hetkedel? Peksame omasid muidugi! Vôiksime kord ära ôppida, et sellest saab käputäis roppsuuröökureid pisikese mônu ja ylejäänud rahvas pika piina. Ehk saame seekord siiski paremini hakkama...“

Nii kirjutas täna president Toomas Hendrik Ilvese endine abikaasa ja TV 3 saatejuht Evelin Ilves oma Facebooki kontol, saades ilmselt innustust USA presidendivalimiste tulemustest.

Mina tahaks küsida, et mis jama see on meie poliitilise eliidiga? Istuvad mingid aastad oma ametites ära ja hakkavad end pidama ei tea kelleks. Mõtlevad, et kui juba nemad on olnud kord väljavalitud, siis on nad ühtlasi ka asendamatud. Paraku ei ole! Kõik siin ilmas möödub ja kõik on asendatavad. Ja ajad ei ole praegu nii pöördelised, et rahvas peaks elama ühe inimese armust.

Proua Evelin, meie valijaid, ametnikud ja maksumaksjad ei ole lambakari ja meil leidub piisavalt tarku inimesi, kes saavad ka Washingtoniga suheldud.

Ja lõpetuseks – kui THI on kõva mees – suuremeelne ja isamaaline mees – ajab ta need Ärmaga seotud jamad korda ning kasutabki oma USA tausta Eesti ja Eesti rahva hüvanguks, mitte ei poe oma eksnaise selja taha.

Saame Keski, saame Trumpi ja saame Kremli?

„Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane, otse meie aknasse.“ – Katkend malevalaulust.

Kuigi Eesti arengu piduriks saanud Reformierakonna valitsus on peamiselt tänu reformarite oma naba imetlemisele, peaministri arrogantsusele ning kommunistidele sarnasele partokraatia kummardamisele viimaks kummuli, on raske olla kogu südamest rõõmus. Seisame valikute ees, mis esmapilgul ei tundu väga head ja piltlikult öeldes oleme kolistamas ühest solgipangest teise.

Oleme saamas riigi etteotsa Keskerakondlikku valitsust ja saime liitlaste presidendiks Donald Trumpi – mõlemad on Kremlile väga mokkamööda arengud.

Keski parketikõlbulikkus on tekkinud liiga kiiresti, lausa üleöö. Savisaar oli nagu karupunn, mis erakonna pärasoolest hooga välja lendas, paine all olnud organismi enesetunde heaks tegi ning naeratuse näole tõi. Sellest naeratusest lasevad end nüüd pimestada nii sotsid kui IRL, aga pidage hoogu! Kas Keskerakonna leping Venemaa võimuparteiga, isegi kui see on külmutatud, ei tähenda tõesti mitte midagi? Kas need loendamatud korruptsiooniskandaalid ja segased rahaasjad olid kõigest pullisitt? Kas meil üldse enam mitte mingisugused põhimõtted ei kehti?

Äsja USA presidendiks valitud Trump on aga teinud murelikuks välis- ja julgeolekupoliitiliste seiskohtade puudumise pärast, pannes siiski kahtluse alla NATO tuleviku praegusel kujul. Tema on vanakooli ärimees ja teeb diile ning kindlasti kibeleb ta Moskvaga käsi lööma, et maailm mõneks ajaks ära jagada.

Aga võib-olla on see hea, et Keskerakond just nüüd valitsuse moodustab – kui Trump Putiniga diili teeb ja meid koos Euroopaga Vene mõjusfääri jätab, siis on meil nii-öelda oma mehed Havannas.

Lõpuks võib kõike ka lihtsalt huumoriga võtta nagu säutsus sotsiaalmeedias Mart Juur: „Vaene Trump ei tea veel, et tal tuleb kohtuda Jüri Rattaga.“.

Bye Bye, Taavi-poiss!

Igal oinal on oma mihklipäev.

See vanasõna käib tegelikult meie kõigi kohta, sest inimene jõuab ikka ja jälle oma elus mingil ajahetkel mingis osas oma kompetentsuse tippu. Olgu tegemist siis töö, isiklike suhete, hobide või ka mõistusega. Ikka juhtub mõnikord nii, et ajad ja olud on sinust üle ja nõuavad suuremaid ohvreid kui suudad või oskad tuua.

Mõistlik inimene käitub sellises olukorras nii, et taandub mõneks ajaks positsioonilt, mõtleb järele, vabandab vajadusel, õpib midagi juurde ja proovib siis uuesti milleski tippu jõuda.

Poliitikud, kellest väga paljud kahjuks mõistusega ei hiilga, käituvad risti vastupidi ega taha tunnistada, et on ree pealt maas. Võim on ju magus ja suures eduerutuses tehtud võlad pankade ees tahavad maksta. Selle asemel, et peeglisse vaadata, asutakse süüdlasi otsima – erakonnakaaslased on halvad, koalitsioonipartnerid on sead ja rahvas on loll.

Aga ei ole! Me ju näeme, mis sünnib – toimub see, et Eesti majandus toppab, bürokraatia lokkab ja Rein Raua paar aastata tagasi arvamuspilti toodud väljendil „moraalne värdjas“ on tõepõhi all.

On aeg Eesti valitsus lahti rõivastada!

Ettepanek: Savisaare mälestusmärk Balti jaama

Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!

Kui Savisaarele mälestusmärk püstitada, siis peaks selle kindlasti paigutama Balti jaama Tallinn-Moskva rongi perroonile.

Kui selleks saab pronksist kuju, siis võiks selle valmistada Tauno Kangro kompensatsiooniks selle eest, et ta ei saa merre Kalevipoega püstitada.

Kuju ei tohiks aga olla seest tühi ja õõnsalt kõmiseda nagu Põltsamaal asuv monumentaalskulptuur „Kalevipoeg kündmas“.

Samuti ei tohiks Savisaare skulptuur olla elusuurune, vaid vähemalt kümme korda suurem ja metsikut igatsust väljendav.

Täna sõitis Edgar Savisaare järjekordselt saladuskatte all idanaabrite pealinna.

Siim Kallase kaelakivi

"VEB-fond. Kadunud raha"

Toomas Kümmel

Ema ja Isa, 2016

„Komisjoni materjalidest nähtub, et VEB fondi raha ei läinud kaduma Venemaal, vaid selle võttis välja üks juhtiv reformierakondlane,“ ütles ettevõtja ja poliitik Hardo Aasmäe, kelle sõnul on reformierakond seetõttu Venemaa poolt šantažeeritav.

Raha välja võtnud reformierakondlase nime Aasmäe ei ütle, kuid lisab samas, et see nimi pole põhimõtteliselt saladus, sest ka nn. Vakra uurimiskomisjon (riigikogu VEB fondi uurimiskomisjon) väidetavalt teadis Peterburi ühest  pangast 20,5 miljonit dollarit välja võtnud ja selle sisuliselt Eesti ettevõtjailt riisunud inimese nime. – Ajaleht „Pealinn“, 16.09.2014.

„Täielik läbipaistmatus, puudulikud kontrollmehhanismid, kontrollijate ebakompetentsus, Riigikogu otsuse täitmata jätmine, seadusvastane tegevus, parteiline ringkaitse, ajakirjanduse nõrkus, erapoolik õigussüsteem ja mäng Vene kaardiga on eeldused, mis on lubanud toime panna Eesti ajaloo suurima finantskuriteo. Igale tööealisele eestimaalasele on see maksma läinud umbes 900 Eesti krooni. See ei pruugi olla lõplik hind meie maksumaksja jaoks. – Rein Järvelill, SA VEB-Fond likvideerija, raamatust "VEB-fond. Kadunud raha".

Ajakirjanik Toomas Kümmel on raamatuga ette võtnud tänuväärse Augeiase tallide puhastamise töö, kuigi ta ei ole seda suutnud teha Heraklese kombel ühe päevaga. Tänase seisuga võib öelda, et Eesti eliiti kuuluvate megapettuse osaliste avalikkuse ette toomine on kestnud aastakümneid, kuid lõplikku selgust VEB-Fondi loos veel ei olegi.

Lugedes raamatut „VEB-Fond. Kadunud raha“, saab järjekordselt kinnitust vanale tõsiasjale, et ei ole midagi uut siin päikese all – seal, kus liiguvad miljonid, sinna kogunevad professionaalsed skeemimeistrid, kes nendest summadest osa saada tahavad.

Miljoniröövi kujutamine Hollywoodi filmides on selle kõrval kukepea.

Riiklik VEB Fond asutati riigikogu otsusega 20. jaanuaril 1993 eesmärgiga koondada VEB fondi Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas. VEB Fondi loomise algatas Eesti Pank eesotsas tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallasega.

Just Kallasele ja tema lähikondlastele on Toomas Kümmel oma aastatepikkuse uurimisega pinnuks silmas olnud ja mitte asjatult.

Eesti Panga siseauditi hinnangul, millega on nõustunud Riigikontroll, saadeti ettekavatsetult Eesti Panka valeandmetega ametlik kiri, mis tegi Vene ettevõttel TSL International võimalikuks saada NSV Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit dollarit Eesti pankade raha. Võltsitud kirja allkirjastas Vahur Kraft.

Asjaosalised loomulikult ei tea ega mäleta midagi, sest miljonite dollarite kadumine tekitab endastmõistetavalt mäluauke.

Tõde on kahtlemata kusagil olemas, aga paljud VEB-Fondi puudutavad materjalid on 70 aastaks salastatud. Kas selle teemaga on Toomas Kümmeli jaoks nüüd tee püsti ees, seda ei oska öelda, kuid senitehtu väärib kiitust.

Pean siiski möönma, et inimestele, kes pole end VEB-Fondi teemaga kursis hoidnud, on raamatu lugemine raske. Argilugeja võib faktidesse, numbritesse ja asutuste nimedesse kinni joosta ning lugemisel järje kaotada või ka üldse minetada isu seda raamatut lugeda. Massidesse teabe viimiseks oleks ehk oodanud lihtsamat, populaarteaduslikumat ülevaadet. Aga ilmselt oli eesmärk anda võimalikult detailne kokkuvõte asjade praegusest seisust.

Tehnilise või raamatu kujundusliku poole pealt võttis natuke kukalt kratsima ruutkoodi kasutamine viideteks. Kes loeb praegu QR-koodi?

Meedianõuanne: Kuidas Evelin Ilves saaks oma jutusaate reitingute tippu?

Presidendi eksproua Evelin Ilvese jutusaate reitingud kipuvad laperdama küll üles, küll alla ja see võib murelikuks teha nii TV3 programmijuhi kui reklaamiandjad.

Saatejuht ise sooviks ilmselt, et töö televisioonis tooks leiva lauale pikemaks kui üheks telehooajaks. Seega tuleks teha midagi erakorralist.

Kui mina oleksin Evelin, siis püüaksin end ületada ja teeksin ettepaneku saatesse tulla oma järgmisel eksmehel Toomas Hendrik Ilvesel ning klaarida avalikult see Ärma talu rahastamise asi algusest peale ausalt ära.

Kui THI ei soovi saatesse tulla, siis võiks saatejuht esitada ühepoolselt selgitava monoloogi Ärma talu ülesvõtete taustal.

Mõlemal juhul oleks vaatajaedu garanteeritud.

Ja mis peamine, päästetud saakas ka saatejuhi usaldusväärsus, sest susserdaja imidžiga jääbki saate reiting laperdama.

Pekske Kadasikku, Kadastik oli päälik!

Mart Kadastik

Nüüd ma siis kirjutan

ELUTÖÖRAAMAT

Kirjastus Varrak, 2016

Poleks iial arvanud, et Postimehe endist peatoimetajat ja endist Eesti Meedia juhti Mart Kadastikku tabab pärast mälestusteraamatu avaldamist laviinina suhteliselt räme kriitika ja osati suisa mahategemine.

Vastased on Kadastiku suhtes olnud kohati nii armutud, et mulle kerkis võrdlusena silme ette 1881. aastal ajalehe „Oleviku“ asutanud ajakirjanik Ado Grenzstein, keda materdati täiega selle eest, et ta justkui loobus rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Grenszteinile läksid süüdistused omal ajal nii hinge, et ta asus elama Prantsusmaale, kus temast sai väidetavalt antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Postimehe peatoimetaja ja hilisem omanik Jaan Tõnisson (sic!).

Ajalugu justkui korduks. Vähemalt osaliselt.

Mina kuulsin esimest korda elus Mart Kadastiku nime Tartus, ühes Liiva tänava eramaja köögis. Õppisin siis vist kaheksandas klassis.

Vanaonu Julius, keda olin külastamas vanaisa Leopoldiga ja kes oli varjanud end peale sõda nõukogude võimu eest Laeva kandi metsades, kasutas Staadioni tänava hullumaja – nii seda rahva suus kutsuti – et imbuda tagasi inimeste sekka ja normaalse elu juurde. Ta töötas seal sanitarina, et nõukogude organitele mitte silma torgata.

Juliuse kõige tähtsam ülemus oli Mart kadastiku isa Heiti Kadastik, kellesse vanaonu suhtus suure aupaklikkusega – sõda näinud Julius ei olnud lömitaja, sellel aupaklikkusel oli muu põhjus. Ja vanaonu käest ma siis kuulsingi, et tema ülemuse poeg on „Edasi“ toimetaja.

Aga nüüd raamatu juurde!

Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et raamat kubiseb kibestumisest. Võib-olla oleks pidanud autor kogetud sündmustega pisut suuremat ajalist distantsi hoidma ja laskma mälestustel ning emotsioonidel settida, sest suur osa inimesi, keda Kadastik raamatus esile toob on hea tervise juures ja jätkuvalt meediamaastikku kündmas. Nii mõnigi neist võib tunda end solvatuna.

Pealegi ei ole usutav, et ajakirjandustegelase elutöö lõppes käesoleva raamatuga. Või on see ühtlasi ka hüvastijätukiri?

Teisalt on tegemist väga otsekohese ja kirgliku teosega, mida lugedes võib aru saada, et autor tõesti armastab ajakirjandust ja on teinud selle arendamiseks rasket tööd.

Kibestumist ja kirge saadab aga tume minevikuvari, võiks isegi öelda Kadastiku teine mina, nimega Jaak Kaljo – naiivsevõitu ajakirjanik, nõukogude propagandamasina tööriist.

(Milline suurepärane näidendi teema selles paaris kätkeb!)

Mina ei tea, kui paljudele Kadastik oma artiklitega liiga on teinud, aga tundes meedia omapära, siis on ikkagi nii, et ajakirjanik loob artiklitega avalikkusele oma subjektist mingisuguse kuvandi ja Kadastik on loonud päris mitmele dissidendile vinge kuvandi ajal, kui ühiskonda suukorvistas totaalne tsensuur ja teisitimõtlejail oli leheveergudele peaaegu võimatu saada.

Aga see väike pluss ei rahusta kindlasti südametunnistust ja nii püüabki autor raamatus leida põhjendusi ja õigustusi, miks just nii läks, et tema KGB-ga seotud minevik on kõigil hambus. Liiga segased selgitused! Meie ühiskond, kus paljude inimeste peamiseks emakeelseks sõnaks on saanud „jep“, ei vaja keerulist mis-miks-kuidas psühhoanalüüsi, vaid selget ülestunnistust ja vabandust.

Elu jagab meile igal hommikul uued kaardid välja ja alati ei ole need võidukaardid.

Autor on üsna värvikalt kirjeldanud Eesti meediamaastiku telgitaguseid – väljaannete arengut, müüke, ülevõtmisi. Väga põnev on raamatus jälgida Postimehe muutumisi ja selles osas aitab kirglik kirjeldusviis muidugi kaasa – kohati on tegemist lausa põnevikuga!

Raamatu nõrkuseks, aga samas heaks õppetunniks pean seda, et kunagi ei tohi taolisi tekste kirjutama asuda nii-öelda kibestunud peaga ja kättemaksuhimus.

Aga Kadastik on kahtlemata vastuoluline isiksus ja töötamine juhtpositsioonil kahe erineva riigikorra ajal on aidanud sellele tublisti kaasa. Sellepärast saab tema elutööle hinnangu anda ainult aeg, kaasteelised saavad praegu vaid osatada, parastada või moka otsast ka kiitust avaldada, nagu paljud ka häbelikult on teinud.

Muide, Ado Grenzteini vaadatakse nüüd, rohkem kui sada aastat hiljem hoopsi positiivsemas valguses. Arvan, et nii läheb ka Mart Kadastikuga.