Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused

laupäev, 8. mai 2021

Koroonaaegne kõne maale

„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert! On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima. Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune! Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel. Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“

neljapäev, 23. mai 2019

Postkastiajastu lõpp

Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale. Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees, aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas mulle jalge ette värske ajalehe.
„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma oleks veel tunnikese maganud!“
Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin, et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha sattus.
„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.
See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.
„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse kinni ja siirdusin kohvi keetma.
Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.
Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises, ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.
„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.
„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.
Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle, kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse taga ja ma ei saa majast välja.
„Tee ruumi, kolakas!“
Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.
Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt uksest sisse, otse elutuppa.
„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin meelemärkuse.
Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema ja mõtlema robotitega seksimise teemal.
Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.
Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja triipkoodiga etikett peal ja puha.

kolmapäev, 13. märts 2019

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.
Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.
Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.
Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.
Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!
Jah, rahval on hirmud suured.
Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.
Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.
Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.
Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.
Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.
Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.
Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.


Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 
kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

pühapäev, 3. märts 2019

Valimised 2019

Aeg on parafraseerida klassikuid:

Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …




Foto: Alari Teede

neljapäev, 14. veebruar 2019

Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.
„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.
Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.
Istus siis nooruk ohates laua taha.
Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 
Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“
Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.
„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“
„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.
„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“
„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“
„Proovi!“
„Ma ei jõua!“
„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“
„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“
„On sul veel vabandusi?“
„Kõht on tühi!“
„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“
„Jaa!“
Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.
„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“
„Kuidas sa mind aitad?“
„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“
„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“
„Ainult kolm tilka verd …“
„Ja iPhone?“
„Diil!“
Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.
„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Mida me siis raamatupoest ostame?

Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.
Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.
Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud, helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet kokaraamatute turuosa alla neelanud.
Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut, et silmal oleks osakaale parem haarata.


teisipäev, 5. veebruar 2019

Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“
Autor: Jan Stocklassa
Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“
„Ei tea.“
„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.
Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.
Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.
Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.
Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.
Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.
Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.
Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"

teisipäev, 8. mai 2018

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“
„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“
„Millal see siis juhtub?“
„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“
„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“
„Muidugi,“ lausus linnapea.
„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“
„Ikka selleks.“
„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“
„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.
„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“
„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“
„Teile pole enam midagi püha!“
„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“
Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.


Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

neljapäev, 19. aprill 2018

Rail Baltic

Rästikuile meeldib tammidel peesitada.
Nemad on raudpolt Rail Balticu poolt,
mis siis, et ei sõida isegi Kapa-Kohilasse
ega Riiga,
Varssavist rääkimata.
Mis siis, et raudrattad lõikavad uimasemad pooleks –
mürk ühele, saba teisele poole –
ja poolitavad kogu maa,
ikka pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
lõka-lõka
lõka-lõka
mööda poolikuid rästikuid
ja poolikuid elusid
aegunud tehnoloogiaga Euroopasse.

esmaspäev, 26. märts 2018

Kuidas parvlaev Estonia Rootsit hukutas

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk"
Autor: Stefan Torssell
Tõlkija: Allar Sooneste
Kirjastus Tänapäev, 2018

Samal ööl ja umbes samal kellaajal, mil Estonia põhja läks, purunes mu korteri vannitoas veetoru. Uudis suurest laevahukust fikseeris paljude jaoks mälus terve rea mingeid konkreetseid sündmusi, millest osadele on üritatud anda müstilisi tähendusi. Ma ei usu, et ootamatud kommunaalprobleemid võiksid midagi ennustada, aga mul on Estoniaga seotud ka reisimeenutusi ja üks niiöelda väga isiklik südameasi, mis on tänaseks muutunud aeg-ajalt hinge kriipivaks mälestuseks.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.
Stefan Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk“ on õnneks vastand odava populaarsuse püüdmisele, mida teema võimaldab. Kes otsib raamatust südantlõhestavaid reisijate kannatusi, siis neid sealt palju ei leia. Raamat püüab pigem näidata, et süsteem, alates Rootsi laevandusinspektsioonist ja lõpetades valitsusega, oli läbinisti mäda.
Minu jaoks on raamat väga huvitav selle poolest, et avab Rootsi poolse vaate õnnetusele – oli ju hukkunute seas kõige rohkem just rootslasi. Torssell analüüsib toonaste ametnike käitumist ja tegemisi, tehes seda autorina üllatavalt ausalt ning otsekoheselt. Tabasin end isegi mõttelt, kas Eestis julgeks keegi niimoodi sellest sündmusest kirjutada.
„Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud,“ öeldakse raamatu tutvustuses. Vastuseid oma kõigile Estoniaga seotud küsimustele ma ei saanud, aga vaade katastroofi põhjustele avardus küll. Soovitan lugeda.


Parvlaev Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Suletuse õõv ja valu

„Vaik“
Autor: Ane Riel
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus Eesti Raamat, 2017

Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei pidanud pettuma!
Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna siiski.
Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul viisil.
Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp! Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.
Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike oodata.
Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.


Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.

teisipäev, 19. detsember 2017

Ehku peal sündmuste kalender 2018

Jaanuar

05.01 Skulptor Sealküla Simson vihastab lõplikult majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni peale oma brändi löögi alla sattumise pärast ning patendeerib igaks juhuks ja kindluse mõttes taiese „Sittuv koer“, sest kunagi ei tea, milline jama kerkib valitsuses esile järgmisena.

18.01 Tondiraba Jäähallis avastatakse anomaalia – keegi tööd ei tee, aga raha tuleb. Venemaa on asja uurimiseks valmis toetama KAPO uurimisrühma FSB spetsialistidega.

30.01 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril hinnašokis soomlase, kes ülekuulamisel vaid noogutab ja vastab ametnike rõõmuks küsimustele lühidalt ning arusaadavalt „Joo-joo! Jo-joo!“

Veebruar

01.02 Reformierakonna liikmed avastavad ärgates, et torm on vaibunud ja Kallas on kahel pool. Erakondlik turvatunne saavutab enneolematud mõõtmed.

24.02 Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks korraldatud presidendi vastuvõtul ei suuda Vene suursaadik oma rõõmu tagasi hoida, sest ta on aastaid igatsenud kätelda oma lemmikmuinasjutu „Kuldvõtmeke“ peakangelasega.

29.02 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril soomlase, kelle autoga on eestlastest sõbrad korduvalt käinud Alko 1000 poest kangemat kraami ostmas. Protokoll jääb vormistamata, kuna selgub, et 2018. aasta veebruaris on ainult 28 päeva.

Märts

05.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti elanike Lätis käimise maksustamist, aga põrkab vastu karmi isakätt.

08.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti rahvusvahelise naistepäeva tühistamist, aga ei leia selles küsimuses emaarmu.

15.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb oma sünnipäeval alkoholi müügi piiramist, aga ühendministeeriumi puhvetis vahetatakse taas vaid veiniriiuli asukohta.

30.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb suure reede tühistamist, aga põrkab vastu Taevase Isa tahet.

31.03 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski, kellele korraldatakse Ikla piiripunktis profülaktiline loeng teemal „Väikesed valed, suured valed ja statistika“.

Aprill

01.04 Jüri Ratas räägib Saksa kantslerile Angela Merkelile kolmelauselise anekdoodi, mille jooksul kantsler jõuab end välja magada ja Unter der Lindenil kebabi süüa ning USA presidendile telefonitsi meelde tuletada, kust on pärit tema juured.

18.04 Mihheil Šaaksvili palub Eestilt poliitilist varjupaika ja Tartu linnapea kohta.

30.04 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril veel ühe soomlase, seejärel veel ühe ja siis veel ühe, kes kinnitavad nagu ühest suust, et kõik Lätist kaasaostetu on vaid oma tarbeks. Karistuseks näidatakse neile Tallinna ostukeskuste reklaame.

Mai
09.05 Aastatega vettinud põllumaa sülgab seemnekartuli välja. Minister Kadri Simsoni eestvedamisel jagatakse põllumeestele kartuli panemata jätmise toetust. Kõige perspektiivsemaks kartulimaaks hindab maaeluminister Tarmo Tamm Pärnu lennuvälja.

13.05 Sünoptik Taimi Paljak ei usu enam imedesse, aga näe, üks soe ja päikeseline päev aastas ikkagi on.

30.05 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie soomlasi, kes ajavad kõik oma ostud bussijuhi kaela. Soome bussijuhi palgast ei piisa Eesti riigieelarve täitmiseks ja nii teeb rahandusministeerium eelarvelaekumiste kohta jälle uue prognoosi.

Juuni

01.06 – 22.06 Lätti suunduvatel maanteedel on liiklusummikud.

23.06 Jaanilaupäev. Liiklusvood Lätti peatuvad ööpäevaks.

25.06 Eesti jäätmekäitlejad löövad kokku maksumärkideta taarast saadavaid kasumeid.

30.06 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie lätlasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et Eesti sõpradele ei vii nad mitte kui midagi – kõik on oma tarbeks. Siiski paluvad ametnikud viisakalt Läti valitsusele edasi öelda, et aeg oleks naabrite seljas liualskmine lõpetada.

Juuli

01.07 Maale on saabunud tasuta transport. Esimesed Lõuna-Eesti entusiastid üritavad priipääsmetega maakonnaliine kasutades Tallinna jõuda. Kuigi maakondade piirid tuleb ületada jalgsi, jõuavad võimekamad pealinna kahe ja poole päevaga.

16.07 Teist kuud sajab vihma. Riikliku ilmateenistuse töötajatele palgatakse appi psühholoog.

28.07 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril Toomas Hendrik Ilvese, kelle küberturvalisus on tagatud.

August

03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt elab Eestis kaks eestlast ja kolm leevikest, kes ei ole kunagi käinud Soomes.

17.08 Kolmandat kuud sajab vihma. Sünoptikud loobuvad suveilma ennustamisest ja hakkavad koostama ilmaprognoose talveks. „Selgeltnägijate tuleproov“ asendatakse „Ilmaennustajate vereprooviga“.

21.08 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks Soome kodanikku, kes väidavad, et läksid ainult korraks Pärnus Tervise spaa taha jalutama ja sattusid ootamatult alkoparadiisi. Ametnikud toovad põhjanaabrid trahvidega pilvedelt alla.

September

01.09 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps kiidab vigast eesti keelt, mis võimaldab noortel paremini aru saada raamatute sisust ja soovitab kõigil lugeda Osgar Ludzu „Gabzabead“.

30.09 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril alkoholi. Uurimise käigus selgub, et see on vahelejäämise hirmus imbunud sügavale maasse, kuid osal on ünnestunud siiski minema aurata.

Oktoober

08.10 Rahvusraamatukogus toimub ajalookonverents „Kas keegi mäletab veel Edgar Savisaart?“

03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt ei ela Eestis enam kedagi, kes poleks Lätist midagi kuulnud. Läti turismiamet korraldab Jevgeni Ossinovskile suurepärase turunduskampaania eest rikkaliku vastuvõtu Valmieramuiza õlleköögis.

November

01.11 Eesti poliitikasse pole jäänud ühtegi seakasvatajat ega inimest kes tunneks kedagi, kes tunneks seakasvatajat.

20.11 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks kahtlaselt käituvat Eesti kodanikku, kes on otsustanud oma tarbimiseks lubatud alkoholi kogused viia üle piiri maos ja veresoontes.

Detsember

03.12 Tallinna linnapea Taavi Aas teatab viitega eelolevatele Riigikogu valimistele, et Tallinn on lõplikult valmis. Tänavapildis jääb edaspidi teha vaid nipet-näpet kosmeetilisi parandusi ja püstitada roheliste eestvedamisel Vabaduse väljakule Tauno Kangro pronksist ökoskulptuur-viadukt „Reidi tee“.

15.12 Eestlased on ummistanud Läti suunalise liikluse. Jevgeni Ossinovski tunnistab, et alkoholiralli organiseeriti valitsuse poolt elanike liikumisharjumuste muutmiseks Rail Balticu projekti huvides. Emajõe kaldale tselluloositehase rajamise vajalikkuse tõendamiseks on valitsusel kavas 2019. aastal korraldada tualettpaberi defitsiit.

31.12 Maksu- ja Tolliamet peab Läti piiril kinni kõik, kelle suu on joomiseks.



laupäev, 1. aprill 2017

Mõned lõbusad värsid naljapäeva puhuks (alla 12 pole soovitav)

Kadriorus elab Kai,
ta ei tunne Marti,
Mart-poiss elab Haaberstis,
sõidab tihti karti.

Vanalinnas elab Tom,
Kaist ei tea ta miskit,
aga Voldemariga
rüüpab vahel viskit.

Mart ei Voltsi tunnista,
võõras on ka Toomas,
aga möödund suvel ta
Pillega käis Roomas.

Pille Kaiga polegi
elus üksteist näinud,
Voldemari, Toomaga
ühes kõrtsis käinud.

Küll on tore elada
suures Eesti linnas,
kus on aukus tänavail
anonüümsus hinnas.

***

Jänes näris kohviube,
ei ta tahtnud salatit,
tahtis vaid, et tema j*****
pruuniks jääksid alati.

Orav elas pätielu,
pätsas köögist küpsiseid,
müütas künnivarestele,
hinnaga veel lüpsis neid.

Siil ei teinud pikka juttu,
aga valjult p*******,
puges põõsastesse ruttu
ja end seentel veeretas.

Kureema, sääred paljad,
strippi tegi põllu peal,
vanal konnal ujupõis läks
erutusest lõhki seal.



Sõnajalad tärkavad Ida-Eestis.

pühapäev, 26. märts 2017

Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikkagi mõni idioot

„1939. Viimased rahupäevad“
Autor: Richard Overy
Kirjastaja: Äripäev, 2014

Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all. 1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.
Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine, meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.
Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.
Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?“
Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah, katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.

esmaspäev, 20. märts 2017

"Nõiatants" sai kaaned ümber

Osalesin möödunud aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel, et oma loomingulisemale poolele natuke tagasisidet saada. Teenisin oma käsikirjaga välja auhinnalise kolmanda koha ja nüüd on raamat kirjastaja armust kenasti kaante vahel.
Tegemist on ajaloolise romaaniga, mille tegelased tegutsevad 17. sajandi lõpuaastatel, vahetult enne Põhjasõda.
Kui keegi satub lugema, siis on igasugune tagasiside teretulnud.




kolmapäev, 8. märts 2017

Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)

See oli kaugel nõuka aal, kui naisi peeti meie maal
vaid meeles aastas korra.
Ei hinnatud siis emadust, ei naiselikku kaunidust,
vaid lugu peeti korrast,
kus naine elas nagu mees – ta metsas ehitas raudteed
või oli tegev traktorist või hoopis lüpsimasinist
ehk pehmelt öeldes oma vunts, kes mehed jättis jäiseks,
sest reeglites ei eksitud ja sõbraga ei seksitud,
vaid jäädi jäärapäiseks.

Siis naise elu valdavalt meil kulges kittelkleidis
ja Kommunaari kingadega enamik õnne leidis.
Ei tulnud seepi telekast, vaid seda tõid talongid,
Ja korterid – need olid justkui väiksed vangikongid,
kus sooja vett ei olnud suvel, külma aga talvel,
kus naaber rahvamalevast võis olla tihti valvel.
Seal naabrimehestki ei olnud kuigi palju tolku,
kui selgus tõsiasi, et oma mees on molkus.

Siis naise ridikülis oli üsna vähe keemiat,
sest bodyshoppe ju ei olnud ja harva anti preemiat.
Ent ühte sorti kurginäovett leidus peeglil alati
ja Orto kreemi krohvimiseks kilodega valati.
Ja huulepuna sügiseti keldritesse veeti –
kui häda käes, siis loomulikult kasutati peeti.

Eks muret oli kõigega, mis pääl- ja allpool vööd.
Ei olnud saada sisepesu enam peale tööd,
Ei olnud miskit toppida ka sisepesu alla,
kui kuu tuli ihu puhastuseks taevaservalt alla.
Siis hädaorust pääsemiseks kasutati vatti,
ja riidest taskurätikuisse puristati tatti.

Eks olnud nõuka ajal sekski kindel tabu,
see paljudele koju jõudis avameelses raamatus,
kuid tollal lihtsalt nautimine tundus täitsa jabur
ja kõikjal võimust võttis üleriiklik saamatus.
Kui siiski vahel õnnestuski voodis teha pulli,
siis enne juustest tuli eemaldada rullid.

Kuid polnud halba ilma heata meil ka siis
kui defitsiidi saabumine öösel une viis.
Ei olnud vaja nõnda kramplikult raseerida,
kui säärtel taeva poole turritasid karvad
või ujukate vahelt paistis puhmakaid –
see oli loomulik ja silma häiris harva.

Ei olnud kuskil kaanepildil näha pornostaare,
vaid noorte naiste unelmates püsis Juhan Aare
ja vanematel alatihti tundus üsna küütlev
üks hallipäine kommunist, kel nimeks Arnold Rüütel.

Jah, nõukaaja naise elu oli päris võigas,
see vahel nutma ajas nagu mädarõigas,
kuid ärgem unustagem – hullem oli meestel,
kes pidid nõukaajal täitma naiste soove –
see oli olukord, mis külvas suisa õudu,
seepärast mehed, naistepäeval,


 Naistepäeva tradistsioonile maailmas panid XX sajandi algul aluse naiskommunistid Roza Luxemburg ja Clara Zetkin. Kõige tänulikumad on neile lillemüüjad.

neljapäev, 2. märts 2017

Viini ajaloo mustad plekid kuldsel pinnal

„Daam kullas“
Autor: Anne-Marie O'connor
Ilmumisaasta: 2016
Kirjastaja: VARRAK

Anne-Marie O'connori raamat „Daam kullas“ pajatab meile ühe harukordse loo Gustav Klimti maalist ja selle taustal ka kunstniku ning Viini juutide elust ja saatusest Teise maailmasõja eel ja ajal.
Pean tunnistama, et Viini filharmoonikute uhkeid uusaastakontserte vaadates ei ole mul kunagi tekkinud mõtet Austria ajaloos kaevama hakata, aga tundub, et asjata. Raamat avas taas silmad selles suhtes, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab.
Rohkem kui Gutav Klimtist, räägib raamat Viini juudi seltskonnategelasest Adele Bloch-Bauerist, keda kunstibürokraatide põlatud Klimt oma maalil „Daam kullas“ kujutas.
Adele Bloch-Baueri isiku kaudu avatakse jõukate viinlaste külluslik elu, aga ka nende naiivsus seoses Hitleri võimuletulekuga tekkinud protsesside, muuseas ka ulatuslike kunstiröövide suhtes, mis paljude juutide jaoks lõppes elu ja vara kaotamisega.
Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel, mis tegi Klimti maalist ühe maailma tuntuima kunstiteose, mille müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini.
Minu jaoks oli väga huvitav raamatu esimesed kaks kolmandikku. Raamatu lõpuosa, mis paljastab maali väljanõudmise ja kohtudetaile, ei olegi ehk nii huvitav.
Tahe lugemine igatahes, eriti kunstiajaloo- ja Euroopa ajaloo huvilistele.


Anne-Marie O'connori raamatu "Daam kullas" esikaas.

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Kui maakera köhib su peale

„Lõõmav saar“
Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze
Äripäev, 2014

Maailm on ärev ja see ärevus kandub (sotsiaal)meedia kudu vähem või rohkem meist igaüheni. Ümbritsev inforuum on täis igasugu jama, alates USA presidendi Trumpi tüütust säutsumisest, Yana Toomi kangelaslikkusest Süüriasse rahu toomisel ja lõpetades näiteks sellega, et üks uus praam riivas natuke sadamakaid.
Kui tahad üldises tohuvapohus kainet mõistust säilitada, siis on soovitav aeg-ajalt lugeda midagi, mis loob võrdlusi selle vahel, mis on ja mis võiks olla. Sagime siin nagu sipelgad oma männiokkaid pessa vedada, aga kuskil maakoore all pulbitseb tohutu energia ja piisab ühest võimsast vulkaanipurskest, et isegi Trumpil ja Putinil hakkaksid püksid püüli sõeluma.
Ühesõnaga, „Lõõmav saar“ on täitsa hea lugemine selleks, et end reaalsusesse tagasi tuua. Tsiteerin kirjastuse tutvustust:
„Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt 122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.“
Vot nii! Nende faktide valguses peaks ikka päris selge olema, et kunnid või presidendid ja üldse poliitikud on tegelikult kübemed tuules ja nende jutust või käitumisest ei tasu ilmtingimata pöördesse minna.


 Populaarteadusliku raamatu "Lõõmav saar" esikaas.

teisipäev, 3. jaanuar 2017

Eesti maapõu on viikingite hõbedast pungil

„Viikingiaja aarded Eestist“
Idateest, rauast ja hõbedast
Autor: Mauri Kiudsoo
Kirjastus Äripäev, 2016

Kuna mul viikingivaimustus vaikselt kuskil taustal kogu aeg tiksub, siis lugesin mõnda aega unejutuks Mauri Kiudsoo raamatut Eesti pinnalt leitud viikingiaja aaretest. Unejutuks sobis see teos hästi, sest on kirjutatud sellises akadeemilises vormis ja nõudis kohati pingutust, et teemaga süviti minna ja nii tuli uni tavaliselt enne kui järgmine peatükk.
Natuke tekkis mul lugejana kahtlus, et tegemist on mingi kraadi kaitsmiseks mõeldud teadustöö mugandatud variandina. Igatahes on sisu selles raamatus pisut raskepärasemalt esitatud, kui üks laiematele massidele suunatud populaarteaduslik raamat eeldaks. Selles mõttes oli samuti Äripeva välja antud John Haywoodi „Viiking. Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat“ palju muhedam teos.
Tegelikult on autor kõvasti vaeva näinud ja pigem viskaksin kivi toimetaja kapsaaeda, kes võinuks akadeemilisust veidi rohkem lahustada, seda enam, et raamatu kujundus on väga kena.
See, et meie riigi territooriumil omal ajal viikingid möllasid, pole mingi uudis, aga nimetatud teose suurim üllatus oli leitud aarete rohkus. Tekkis kohe mõte, et palju seda karmide meeste hõbedat veel meil maa sees võib olla?
Huvitavad olid ka muistsete asulapaikade ja aardeleidude kaardid ning tore tõdeda, kui avatud maailm juba tegelikult viikingiajal oli. Leitud aarded sisaldavad münte, mis on pärist müstilistest kohtadest, kuhu esmapilgul poleks Läänemere ümbruse asukail nagu mingit asja olnud.
Kokkuvõttes on „Viikingiaja aarded Eestist“ põnev lugemine meestele ja tore muinasehete uudistamise album naistele.

teisipäev, 13. detsember 2016

Marjustini sajand ja Lauristini majand

„Marjustini sajand“
Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast
Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap
Kirjastus: Hea Lugu, 2016

Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti iseseisvusega.
„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.
„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt ära, kui seda kuulis.
Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.
Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“, siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos, mida oleks tüütu lugeda.
Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga, mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime puuslike kummardamine võib välja viia.
Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav üheksakümnendate aastate alguses.
Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane, sest on ju elu liiga lühike, et unustada.
Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.
Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.
Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda! Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.