„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert!
On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva
helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on
ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja
või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest
siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam
oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima.
Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei
ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti
minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end
viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile
kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei
hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja
mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa
maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune!
Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel.
Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui
näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“
Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kirjandus. Kuva kõik postitused
laupäev, 8. mai 2021
Koroonaaegne kõne maale
neljapäev, 23. mai 2019
Postkastiajastu lõpp
Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale.
Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et
nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees,
aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas
mulle jalge ette värske ajalehe.
„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma
oleks veel tunnikese maganud!“
Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin,
et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud
ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava
tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha
sattus.
„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.
See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.
„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse
kinni ja siirdusin kohvi keetma.
Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.
Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva
pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises,
ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.
„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin
meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et
jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.
„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.
Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle,
kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse
taga ja ma ei saa majast välja.
„Tee ruumi, kolakas!“
Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi
väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.
Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt
uksest sisse, otse elutuppa.
„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi
tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii
et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin
meelemärkuse.
Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut
kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema
ja mõtlema robotitega seksimise teemal.
Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.
Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja
ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja
triipkoodiga etikett peal ja puha.
kolmapäev, 13. märts 2019
Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!
Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii
hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult
piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.
Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest
valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma
otsas.
Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates
postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide
lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.
Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis
tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.
Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!
Jah, rahval on hirmud suured.
Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo
jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa
Eesti inimese elu veel paremaks muuta.
Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega
küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal
on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend
aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.
Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed –
meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks
panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.
Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja
rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal
inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie
tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.
Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet
selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.
Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad
sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi
ega pensionisaammaste ümberkukkumist.
MAALI
PS.
Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis
justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su
südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.
Vaata seda pilti silmi pilgutamata -
kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.
pühapäev, 3. märts 2019
Valimised 2019
Aeg on parafraseerida klassikuid:
Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …
Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …
Foto: Alari Teede
neljapäev, 14. veebruar 2019
Muinasjutt plagiaadist ja kuradist
Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis
kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle
ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.
„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast
intelligentsem välja,“ mõtles noormees.
Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste
radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö
kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste
edasilükkamise kõige viimane minut.
Istus siis nooruk ohates laua taha.
Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned
hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks
kulunud. Tulemust ei mingisugust!
Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat!
Kuradile see bakalaureusetöö!“
Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas
välja vana sarviline ise.
„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“
„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja
aega ka pole,“ kogeles tudeng.
„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“
„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“
„Proovi!“
„Ma ei jõua!“
„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui
sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru,
et sinu bakatöö on kukepea.“
„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“
„On sul veel vabandusi?“
„Kõht on tühi!“
„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“
„Jaa!“
Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.
„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka
kolm tilka verd.“
„Kuidas sa mind aitad?“
„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille
vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära
ja juba homme on su mured murtud.“
„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“
„Ainult kolm tilka verd …“
„Ja iPhone?“
„Diil!“
Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja
kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast
seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue
telefoni pihku.
„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“
![]() |
| Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. |
kolmapäev, 6. veebruar 2019
Mida me siis raamatupoest ostame?
Eesti Kirjastuste Liit tegi kokkuvõtted möödunud aastal
liidu liikmete enimmüüdud raamatutest. Endistviisi on vilets osakaal
ilukirjandusel, aga rõõmu teeb see, et lastekirjandus on siiski päris heal
järjel ja see näitab, et kõik pole veel kadunud.
Loomulikult müüdi enim eneseabi- ja meditsiinialaseid
teoseid, aga hästi läheb ka ajalooraamatutel.
Elulooraamatute kõrgaeg on vist selleks korraks möödunud,
helget tulevikku ei näita ka kokaraamatute müük. Ilmselt on internet
kokaraamatute turuosa alla neelanud.
Tegin kiiresti müüduimate raamatute põhjal paar graafikut,
et silmal oleks osakaale parem haarata.
teisipäev, 5. veebruar 2019
Kas nii nad tapsidki Olof Palme?
„Stieg Larssoni jälgedes“
Autor: Jan Stocklassa
Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018
Kirjastus Pegasus, 2018
Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse
eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega
umbes selline vestlus:
„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist
augud puuriti?“
„Ei tea.“
„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja
oksendamas käia.“
Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei
mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda
ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja
Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid
rünnati.
Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt
roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas
inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.
Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade
sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni
uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes
terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist
lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.
Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas
pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide
ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi
abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi
paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud
kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud
detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.
Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule,
siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on
aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.
Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi
pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge.
Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine
võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma
veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui
seni arvatud.
Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb
endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi
raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel
avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva
teemadel veel mitmeid raamatuid.
Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu,
saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et
siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva
lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate
kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.
Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"
teisipäev, 8. mai 2018
Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas
Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna
linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“
„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“
„Millal see siis juhtub?“
„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida,
võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“
„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport
loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“
„Muidugi,“ lausus linnapea.
„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“
„Ikka selleks.“
„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe
asja olete kahe silma vahele jätnud.“
„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.
„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie
sahkerdamisi.“
„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti,
et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla
määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“
„Teile pole enam midagi püha!“
„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas.
Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge
võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“
Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn
valmis saaks.
Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?
neljapäev, 19. aprill 2018
Rail Baltic
Rästikuile meeldib tammidel peesitada.
Nemad on raudpolt Rail Balticu poolt,
mis siis, et ei sõida isegi Kapa-Kohilasse
ega Riiga,
Varssavist rääkimata.
Mis siis, et raudrattad lõikavad uimasemad pooleks –
mürk ühele, saba teisele poole –
ja poolitavad kogu maa,
ikka pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
pool ühele ja pool teisele,
lõka-lõka
lõka-lõka
mööda poolikuid rästikuid
ja poolikuid elusid
aegunud tehnoloogiaga Euroopasse.
esmaspäev, 26. märts 2018
Kuidas parvlaev Estonia Rootsit hukutas
"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk"
Autor: Stefan Torssell
Tõlkija: Allar Sooneste
Kirjastus Tänapäev, 2018
Samal ööl ja umbes samal kellaajal, mil Estonia põhja läks,
purunes mu korteri vannitoas veetoru. Uudis suurest laevahukust fikseeris paljude
jaoks mälus terve rea mingeid konkreetseid sündmusi, millest osadele on
üritatud anda müstilisi tähendusi. Ma ei usu, et ootamatud kommunaalprobleemid võiksid
midagi ennustada, aga mul on Estoniaga seotud ka reisimeenutusi ja üks niiöelda
väga isiklik südameasi, mis on tänaseks muutunud aeg-ajalt hinge kriipivaks
mälestuseks.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.
Stefan Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk“ on õnneks
vastand odava populaarsuse püüdmisele, mida teema võimaldab. Kes otsib
raamatust südantlõhestavaid reisijate kannatusi, siis neid sealt palju ei leia.
Raamat püüab pigem näidata, et süsteem, alates Rootsi laevandusinspektsioonist
ja lõpetades valitsusega, oli läbinisti mäda.
Minu jaoks on raamat väga huvitav selle poolest, et avab Rootsi
poolse vaate õnnetusele – oli ju hukkunute seas kõige rohkem just rootslasi.
Torssell analüüsib toonaste ametnike käitumist ja tegemisi, tehes seda autorina
üllatavalt ausalt ning otsekoheselt. Tabasin end isegi mõttelt, kas Eestis
julgeks keegi niimoodi sellest sündmusest kirjutada.
„Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja
seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi
juriidiliselt analüüsitud,“ öeldakse raamatu tutvustuses. Vastuseid oma kõigile
Estoniaga seotud küsimustele ma ei saanud, aga vaade katastroofi põhjustele
avardus küll. Soovitan lugeda.
Parvlaev Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.
pühapäev, 4. veebruar 2018
Suletuse õõv ja valu
„Vaik“
Autor: Ane Riel
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus Eesti Raamat, 2017
Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest
villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest
midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud
ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma
valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade
kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei
pidanud pettuma!
Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole
raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna
siiski.
Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad
saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse
sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik
ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus
ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul
viisil.
Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp!
Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on
suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning
terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.
Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja
õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike
oodata.
Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus
ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.
Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.
teisipäev, 19. detsember 2017
Ehku peal sündmuste kalender 2018
Jaanuar
05.01 Skulptor Sealküla Simson vihastab lõplikult majandus- ja
taristuminister Kadri Simsoni peale oma brändi löögi alla sattumise pärast ning
patendeerib igaks juhuks ja kindluse mõttes taiese „Sittuv koer“, sest kunagi
ei tea, milline jama kerkib valitsuses esile järgmisena.
18.01 Tondiraba Jäähallis avastatakse anomaalia – keegi tööd ei tee, aga
raha tuleb. Venemaa on asja uurimiseks valmis toetama KAPO uurimisrühma FSB
spetsialistidega.
30.01 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril hinnašokis soomlase, kes
ülekuulamisel vaid noogutab ja vastab ametnike rõõmuks küsimustele lühidalt
ning arusaadavalt „Joo-joo! Jo-joo!“
Veebruar
01.02 Reformierakonna liikmed avastavad ärgates, et torm on vaibunud ja Kallas
on kahel pool. Erakondlik turvatunne saavutab enneolematud mõõtmed.
24.02 Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks korraldatud presidendi vastuvõtul
ei suuda Vene suursaadik oma rõõmu tagasi hoida, sest ta on aastaid igatsenud
kätelda oma lemmikmuinasjutu „Kuldvõtmeke“ peakangelasega.
29.02 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril soomlase, kelle autoga on
eestlastest sõbrad korduvalt käinud Alko 1000 poest kangemat kraami ostmas.
Protokoll jääb vormistamata, kuna selgub, et 2018. aasta veebruaris on ainult
28 päeva.
Märts
05.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti elanike Lätis
käimise maksustamist, aga põrkab vastu karmi isakätt.
08.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb Eesti rahvusvahelise
naistepäeva tühistamist, aga ei leia selles küsimuses emaarmu.
15.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb oma sünnipäeval
alkoholi müügi piiramist, aga ühendministeeriumi puhvetis vahetatakse taas vaid
veiniriiuli asukohta.
30.03 Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski taotleb suure reede
tühistamist, aga põrkab vastu Taevase Isa tahet.
31.03 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril tervise- ja tööministri Jevgeni
Ossinovski, kellele korraldatakse Ikla piiripunktis profülaktiline loeng teemal
„Väikesed valed, suured valed ja statistika“.
Aprill
01.04 Jüri Ratas räägib Saksa kantslerile Angela Merkelile kolmelauselise
anekdoodi, mille jooksul kantsler jõuab end välja magada ja Unter der Lindenil
kebabi süüa ning USA presidendile telefonitsi meelde tuletada, kust on pärit tema
juured.
18.04 Mihheil Šaaksvili palub Eestilt poliitilist varjupaika ja Tartu
linnapea kohta.
30.04 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril veel ühe soomlase, seejärel veel
ühe ja siis veel ühe, kes kinnitavad nagu ühest suust, et kõik Lätist
kaasaostetu on vaid oma tarbeks. Karistuseks näidatakse neile Tallinna
ostukeskuste reklaame.
Mai
09.05 Aastatega vettinud põllumaa sülgab seemnekartuli välja. Minister Kadri
Simsoni eestvedamisel jagatakse põllumeestele kartuli panemata jätmise toetust.
Kõige perspektiivsemaks kartulimaaks hindab maaeluminister Tarmo Tamm Pärnu
lennuvälja.
13.05 Sünoptik Taimi Paljak ei usu enam imedesse, aga näe, üks soe ja
päikeseline päev aastas ikkagi on.
30.05 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie soomlasi, kes ajavad
kõik oma ostud bussijuhi kaela. Soome bussijuhi palgast ei piisa Eesti
riigieelarve täitmiseks ja nii teeb rahandusministeerium eelarvelaekumiste
kohta jälle uue prognoosi.
Juuni
01.06 –
22.06 Lätti suunduvatel maanteedel on liiklusummikud.
23.06 Jaanilaupäev. Liiklusvood Lätti peatuvad ööpäevaks.
25.06 Eesti jäätmekäitlejad löövad kokku maksumärkideta taarast saadavaid
kasumeid.
30.06 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril bussitäie lätlasi, kes
kinnitavad nagu ühest suust, et Eesti sõpradele ei vii nad mitte kui midagi –
kõik on oma tarbeks. Siiski paluvad ametnikud viisakalt Läti valitsusele edasi
öelda, et aeg oleks naabrite seljas liualskmine lõpetada.
Juuli
01.07 Maale on saabunud tasuta transport. Esimesed Lõuna-Eesti entusiastid
üritavad priipääsmetega maakonnaliine kasutades Tallinna jõuda. Kuigi
maakondade piirid tuleb ületada jalgsi, jõuavad võimekamad pealinna kahe ja
poole päevaga.
16.07 Teist kuud sajab vihma. Riikliku ilmateenistuse töötajatele palgatakse
appi psühholoog.
28.07 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril Toomas Hendrik Ilvese, kelle
küberturvalisus on tagatud.
August
03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt elab Eestis
kaks eestlast ja kolm leevikest, kes ei ole kunagi käinud Soomes.
17.08 Kolmandat kuud sajab vihma. Sünoptikud loobuvad suveilma ennustamisest
ja hakkavad koostama ilmaprognoose talveks. „Selgeltnägijate tuleproov“
asendatakse „Ilmaennustajate vereprooviga“.
21.08 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks Soome kodanikku, kes
väidavad, et läksid ainult korraks Pärnus Tervise spaa taha jalutama ja
sattusid ootamatult alkoparadiisi. Ametnikud toovad põhjanaabrid trahvidega pilvedelt
alla.
September
01.09 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps kiidab vigast eesti keelt, mis
võimaldab noortel paremini aru saada raamatute sisust ja soovitab kõigil lugeda
Osgar Ludzu „Gabzabead“.
30.09 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril alkoholi. Uurimise käigus
selgub, et see on vahelejäämise hirmus imbunud sügavale maasse, kuid osal on
ünnestunud siiski minema aurata.
Oktoober
08.10 Rahvusraamatukogus toimub ajalookonverents „Kas keegi mäletab veel
Edgar Savisaart?“
03.08 Uuringufirma Emor avaldab uuringutulemused, mille kohaselt ei ela
Eestis enam kedagi, kes poleks Lätist midagi kuulnud. Läti turismiamet korraldab
Jevgeni Ossinovskile suurepärase turunduskampaania eest rikkaliku vastuvõtu
Valmieramuiza õlleköögis.
November
01.11 Eesti poliitikasse pole jäänud ühtegi seakasvatajat ega inimest kes
tunneks kedagi, kes tunneks seakasvatajat.
20.11 Maksu- ja Tolliamet tabab Läti piiril kaks kahtlaselt käituvat Eesti
kodanikku, kes on otsustanud oma tarbimiseks lubatud alkoholi kogused viia üle
piiri maos ja veresoontes.
Detsember
03.12 Tallinna linnapea Taavi Aas teatab viitega eelolevatele Riigikogu valimistele,
et Tallinn on lõplikult valmis. Tänavapildis jääb edaspidi teha vaid
nipet-näpet kosmeetilisi parandusi ja püstitada roheliste eestvedamisel
Vabaduse väljakule Tauno Kangro pronksist ökoskulptuur-viadukt „Reidi tee“.
15.12 Eestlased on ummistanud Läti suunalise liikluse. Jevgeni Ossinovski
tunnistab, et alkoholiralli organiseeriti valitsuse poolt elanike
liikumisharjumuste muutmiseks Rail Balticu projekti huvides. Emajõe kaldale tselluloositehase
rajamise vajalikkuse tõendamiseks on valitsusel kavas 2019. aastal korraldada
tualettpaberi defitsiit.
31.12 Maksu- ja Tolliamet peab Läti piiril kinni kõik, kelle suu on
joomiseks.
laupäev, 1. aprill 2017
Mõned lõbusad värsid naljapäeva puhuks (alla 12 pole soovitav)
Kadriorus elab Kai,
ta ei tunne Marti,
Mart-poiss elab Haaberstis,
sõidab tihti karti.
Vanalinnas elab Tom,
Kaist ei tea ta miskit,
aga Voldemariga
rüüpab vahel viskit.
Mart ei Voltsi tunnista,
võõras on ka Toomas,
aga möödund suvel ta
Pillega käis Roomas.
Pille Kaiga polegi
elus üksteist näinud,
Voldemari, Toomaga
ühes kõrtsis käinud.
Küll on tore elada
suures Eesti linnas,
kus on aukus tänavail
anonüümsus hinnas.
***
Jänes näris kohviube,
ei ta tahtnud salatit,
tahtis vaid, et tema j *****
pruuniks jääksid alati.
Orav elas pätielu,
pätsas köögist küpsiseid,
müütas künnivarestele,
hinnaga veel lüpsis neid.
Siil ei teinud pikka juttu,
aga valjult p*******,
puges põõsastesse ruttu
ja end seentel veeretas.
Kureema, sääred paljad,
strippi tegi põllu peal,
vanal konnal ujupõis läks
erutusest lõhki seal.
Sõnajalad tärkavad Ida-Eestis.
pühapäev, 26. märts 2017
Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikkagi mõni idioot
„1939. Viimased rahupäevad“
Autor: Richard Overy
Kirjastaja: Äripäev, 2014
Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab
kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all.
1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite
egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste
lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus
tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.
Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid
tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine,
meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.
Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid
teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad
lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.
Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise
maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu
ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade
jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja
Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid
langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa?
Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja
puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille
Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas
üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul
katastroofi ära hoida?“
Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah,
katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine
ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas
president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.
esmaspäev, 20. märts 2017
"Nõiatants" sai kaaned ümber
Osalesin möödunud aastal kirjastus Tänapäeva
romaanivõistlusel, et oma loomingulisemale poolele natuke tagasisidet saada.
Teenisin oma käsikirjaga välja auhinnalise kolmanda koha ja nüüd on raamat
kirjastaja armust kenasti kaante vahel.
Tegemist on ajaloolise romaaniga, mille tegelased tegutsevad
17. sajandi lõpuaastatel, vahetult enne Põhjasõda.
Kui keegi satub lugema, siis on igasugune tagasiside
teretulnud.
kolmapäev, 8. märts 2017
Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)
See oli kaugel nõuka aal,
kui naisi peeti meie maal
vaid meeles aastas korra.
Ei hinnatud siis emadust,
ei naiselikku kaunidust,
vaid lugu peeti korrast,
kus naine elas nagu mees
– ta metsas ehitas raudteed
või oli tegev traktorist või
hoopis lüpsimasinist
ehk pehmelt öeldes oma
vunts, kes mehed jättis jäiseks,
sest reeglites ei eksitud
ja sõbraga ei seksitud,
vaid jäädi jäärapäiseks.
Siis naise elu valdavalt
meil kulges kittelkleidis
ja Kommunaari kingadega
enamik õnne leidis.
Ei tulnud seepi telekast,
vaid seda tõid talongid,
Ja korterid – need olid
justkui väiksed vangikongid,
kus sooja vett ei olnud
suvel, külma aga talvel,
kus naaber rahvamalevast
võis olla tihti valvel.
Seal naabrimehestki ei
olnud kuigi palju tolku,
kui selgus tõsiasi, et
oma mees on molkus.
Siis naise ridikülis oli
üsna vähe keemiat,
sest bodyshoppe ju ei
olnud ja harva anti preemiat.
Ent ühte sorti
kurginäovett leidus peeglil alati
ja Orto kreemi
krohvimiseks kilodega valati.
Ja huulepuna sügiseti
keldritesse veeti –
kui häda käes, siis
loomulikult kasutati peeti.
Eks muret oli kõigega,
mis pääl- ja allpool vööd.
Ei olnud saada sisepesu
enam peale tööd,
Ei olnud miskit toppida
ka sisepesu alla,
kui kuu tuli ihu
puhastuseks taevaservalt alla.
Siis hädaorust pääsemiseks
kasutati vatti,
ja riidest
taskurätikuisse puristati tatti.
Eks olnud nõuka ajal
sekski kindel tabu,
see paljudele koju jõudis
avameelses raamatus,
kuid tollal lihtsalt
nautimine tundus täitsa jabur
ja kõikjal võimust võttis
üleriiklik saamatus.
Kui siiski vahel
õnnestuski voodis teha pulli,
siis enne juustest tuli
eemaldada rullid.
Kuid polnud halba ilma
heata meil ka siis
kui defitsiidi saabumine
öösel une viis.
Ei olnud vaja nõnda
kramplikult raseerida,
kui säärtel taeva poole
turritasid karvad
või ujukate vahelt
paistis puhmakaid –
see oli loomulik ja silma
häiris harva.
Ei olnud kuskil
kaanepildil näha pornostaare,
vaid noorte naiste
unelmates püsis Juhan Aare
ja vanematel alatihti
tundus üsna küütlev
üks hallipäine kommunist,
kel nimeks Arnold Rüütel.
Jah, nõukaaja naise elu
oli päris võigas,
see vahel nutma ajas nagu
mädarõigas,
kuid ärgem unustagem –
hullem oli meestel,
kes pidid nõukaajal
täitma naiste soove –
see oli olukord, mis
külvas suisa õudu,
seepärast mehed, naistepäeval,
soovin teile jõudu!
Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"
Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"
neljapäev, 2. märts 2017
Viini ajaloo mustad plekid kuldsel pinnal
„Daam kullas“
Autor: Anne-Marie
O'connor
Ilmumisaasta: 2016
Kirjastaja: VARRAK
Anne-Marie O'connori raamat „Daam kullas“ pajatab meile ühe harukordse
loo Gustav Klimti maalist ja selle taustal ka kunstniku ning Viini juutide elust
ja saatusest Teise maailmasõja eel ja ajal.
Pean tunnistama, et Viini filharmoonikute uhkeid uusaastakontserte
vaadates ei ole mul kunagi tekkinud mõtet Austria ajaloos kaevama hakata, aga
tundub, et asjata. Raamat avas taas silmad selles suhtes, et kõik pole sugugi
kuld, mis hiilgab.
Rohkem kui Gutav Klimtist, räägib raamat Viini juudi
seltskonnategelasest Adele Bloch-Bauerist, keda kunstibürokraatide põlatud Klimt
oma maalil „Daam kullas“ kujutas.
Adele Bloch-Baueri isiku kaudu avatakse jõukate viinlaste
külluslik elu, aga ka nende naiivsus seoses Hitleri võimuletulekuga tekkinud
protsesside, muuseas ka ulatuslike kunstiröövide suhtes, mis paljude juutide
jaoks lõppes elu ja vara kaotamisega.
Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas
Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja
Bloch-Bauerite pärijate vahel, mis tegi Klimti maalist ühe maailma tuntuima
kunstiteose, mille müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini.
Minu jaoks oli väga huvitav raamatu esimesed kaks
kolmandikku. Raamatu lõpuosa, mis paljastab maali väljanõudmise ja kohtudetaile,
ei olegi ehk nii huvitav.
Tahe lugemine igatahes, eriti kunstiajaloo- ja Euroopa
ajaloo huvilistele.
Anne-Marie O'connori raamatu "Daam kullas" esikaas.
teisipäev, 10. jaanuar 2017
Kui maakera köhib su peale
„Lõõmav saar“
Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze
Äripäev, 2014
Maailm on ärev ja see ärevus kandub (sotsiaal)meedia kudu vähem
või rohkem meist igaüheni. Ümbritsev inforuum on täis igasugu jama, alates USA
presidendi Trumpi tüütust säutsumisest, Yana Toomi kangelaslikkusest Süüriasse rahu
toomisel ja lõpetades näiteks sellega, et üks uus praam riivas natuke
sadamakaid.
Kui tahad üldises tohuvapohus kainet mõistust säilitada,
siis on soovitav aeg-ajalt lugeda midagi, mis loob võrdlusi selle vahel, mis on
ja mis võiks olla. Sagime siin nagu sipelgad oma männiokkaid pessa vedada, aga
kuskil maakoore all pulbitseb tohutu energia ja piisab ühest võimsast
vulkaanipurskest, et isegi Trumpil ja Putinil hakkaksid püksid püüli sõeluma.
Ühesõnaga, „Lõõmav saar“ on täitsa hea lugemine selleks, et end
reaalsusesse tagasi tuua. Tsiteerin kirjastuse tutvustust:
„Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid
sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis
kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates
inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades
näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu
jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et
matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt
122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit
tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.“
Vot nii! Nende faktide valguses peaks ikka päris selge
olema, et kunnid või presidendid ja üldse poliitikud on tegelikult kübemed
tuules ja nende jutust või käitumisest ei tasu ilmtingimata pöördesse minna.
teisipäev, 3. jaanuar 2017
Eesti maapõu on viikingite hõbedast pungil
„Viikingiaja aarded Eestist“
Idateest, rauast ja hõbedast
Autor: Mauri Kiudsoo
Kirjastus Äripäev, 2016
Kuna mul viikingivaimustus vaikselt kuskil taustal kogu aeg tiksub,
siis lugesin mõnda aega unejutuks Mauri Kiudsoo raamatut Eesti pinnalt leitud
viikingiaja aaretest. Unejutuks sobis see teos hästi, sest on kirjutatud sellises
akadeemilises vormis ja nõudis kohati pingutust, et teemaga süviti minna ja nii
tuli uni tavaliselt enne kui järgmine peatükk.
Natuke tekkis mul lugejana kahtlus, et tegemist on mingi
kraadi kaitsmiseks mõeldud teadustöö mugandatud variandina. Igatahes on sisu
selles raamatus pisut raskepärasemalt esitatud, kui üks laiematele massidele
suunatud populaarteaduslik raamat eeldaks. Selles mõttes oli samuti Äripeva
välja antud John Haywoodi „Viiking.
Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat“ palju muhedam teos.
Tegelikult on autor kõvasti vaeva näinud ja pigem viskaksin
kivi toimetaja kapsaaeda, kes võinuks akadeemilisust veidi rohkem lahustada,
seda enam, et raamatu kujundus on väga kena.
See, et meie riigi territooriumil omal ajal viikingid
möllasid, pole mingi uudis, aga nimetatud teose suurim üllatus oli leitud
aarete rohkus. Tekkis kohe mõte, et palju seda karmide meeste hõbedat veel meil
maa sees võib olla?
Huvitavad olid ka muistsete asulapaikade ja aardeleidude
kaardid ning tore tõdeda, kui avatud maailm juba tegelikult viikingiajal oli.
Leitud aarded sisaldavad münte, mis on pärist müstilistest kohtadest, kuhu
esmapilgul poleks Läänemere ümbruse asukail nagu mingit asja olnud.
Kokkuvõttes on „Viikingiaja aarded Eestist“ põnev lugemine
meestele ja tore muinasehete uudistamise album naistele.
teisipäev, 13. detsember 2016
Marjustini sajand ja Lauristini majand
„Marjustini sajand“
Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast
Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap
Kirjastus: Hea Lugu, 2016
Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin
Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti
iseseisvusega.
„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.
„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra
selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all
haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt
ära, kui seda kuulis.
Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne
õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli
ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma
üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid
tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna
pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.
Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades
öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja
dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“,
siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja
kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos,
mida oleks tüütu lugeda.
Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga,
mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu
juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku
partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed
silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime
puuslike kummardamine võib välja viia.
Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti
iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie
riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav
üheksakümnendate aastate alguses.
Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti
ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga
on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane,
sest on ju elu liiga lühike, et unustada.
Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart
Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem
või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks
nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.
Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et
igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et
igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud
kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.
Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda!
Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle
andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.
Tellimine:
Postitused (Atom)

















