Peaminister helistab Pühajürile

 „Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik. Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest, mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk. Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta, panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“ ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei ikka Kaja oli, Vikerraadiost.

Lekkis Brüsseli Toriseja ja Eesti peaministri kõne salvestis

“Piis … piiks … piiks …. Hallo! Kas Härra Ansip?”
“Mina-mina. Kust te mu numbri saite?”
“Teid ühendatakse peaministriga.”
“Boris Johnsoniga???”
“Ei-ei, Kaja Kallasega!”
“Hmm, mis mureks?
“Proua peaminister ise räägib.”
“Piiks …”
“Tere, Andrus, kas hommikukohvi juba joodud?”
“Ära keeruta, mis sa tahad?”
“Kuule, see kakarahe, mille sa minu kohta meedias üles keerutasid, on ikka üle mõistuse. Kas sul on paha olla?”
“Miks sa seda arvad? Tunnenen end siin Brüsselis suurepärselt. Just ajasin paarile krõbedale sarvesaiale päkad silma.”
“Uurisin doktor Googlelt sinu sümptomite kohta ja sain aru, et sul on paha olla.”
“Ohoh, siis on meil sama perearst. Poolele Eesti rahval on sama perearst. Mis mul siis sinu arvates viga on?”
“Sul on ussid!”
“Mis ussid. Mis joga sa ajad?”
“Sul on ussid! Need keeravad su soolestikus mikrofloora tuksi ja siis sa muutud tigedaks nagu herilane ning hakkad igasugust jama suust välja ajama. Mina olen väga hea peaminister, võitlen siin iga päev covidiga, panen õla alla, aga sina tuled ja tõmbad mul tooli lihtsalt alt ära.”
“Sa ei saa oma tööga hakkama!”
“Isa ütles, et saan küll.”
“Isa … Tule taevas appi!”
“Nii et hoia oma suumulk kinni!”
“Sa ei sobi erakonna etteotsa ega peaministriks. Varsti on Eesti riik nagu roostes aiakäru kuskil kompostihunnikus kummuli.”
“Aga sul on ussid! Vot! Otsi doctor Googlelt abi, mina ei saa sind kuidagi aidata. Facebookis on ka üks kloori grupp, mis võib sind päästa, hakka liikmeks.”
“Nii sa küll ennast ajalukku ei kirjuta.”
“Printsess hernel läks ajalukku, lähen ka mina.”
“Kuule Kaja …”
“Ei kuule ma midagi. Sina kuradi alfa ei tule mulle ütlema, kui hea või halb ma olen. Kas on selge? Mina, Kaja ja Kallas - me oleme kolmekesi väga head peaministrid!”
“Piis … piiks … piiks.”

Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.

Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.

Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.

Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.

Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!

Jah, rahval on hirmud suured.

Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.

Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.

Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.

Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.

Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.

Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.

Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.

Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 

kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.

Valimised 2019

Aeg on parafraseerida klassikuid:

Valida või mitte valida?- See pole küsimus!
Mis oleks üllam: Vaimus taluda
kõik maksutõusud, mida valitsus paiskab...
või lastes käed jõuetult rippu ja
riik lõpetada? Valida, loota.
Muud midagi! Sest nõnda käitudes
kaoks hingepiin ja võimalus kellelgi öelda,
et sa ei ole Eesti jaoks midagi teinud.
See oleks samm, mis teeb sinust
tõelise kodaniku. Valida, loota? -
Jah loota! Võib-olla õnnemaadki näha …

Foto: Alari Teede

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.

Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?

Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.

Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.

Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.

Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.

Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.

Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?

Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

Kolimispokazuhha võtab hullumeelsed mõõtmed

Kolm korda kolida on niisamma hää kui üks kord põleda. – Eesti vanasõna.

Nõukogude ajal oli täiesti tavaline rahvamajanduse arendamise egiidi all inimesi tuhandete kaupa ühest liidu otsast teise küüditada. Ikka selleks, et viisaastaku plaanid saaks täidetud ja kommunism kiiremini saabuks.

Keskerakondliku valitsuse plaanid asutuste massiliseks ümberkolimiseks meenutavad väga peatükke toonastest ajaloo ja geograafiaõpikutest. Midagi pole parata, eks suurem osa ajaosalistest on nende tarkuste peal ka üles kasvanud.

Kui toonase poliitika tulemuseks olid kuuendikul planeedist tuhanded Lasnamäed, siis nüüd taandub kohalik eksperiment sellele, et rikkuda tahaetakse mitmete tuhandete Eesti inimeste elu – paljud istuvad aastaid nagu sütel, sest nad ei tea, mis saama hakkab, paljud koondatakse ja jäävad sissetulekuteta. Peredraamadest ma ei räägigi.

Ja tulemus? Kolimispokazuhha eestvedajate sõnul tekib maakondadesse tuhat töökohta. Naeruväärne! Seda on ainult ühe suure tehase jagu ja see ei pidurda ääremaastumist.

Tegelik tulem on see, et metsikud summad valatakse jälle betooni ja inimesed peavad hakkama asju ajades mööda riiki ringi tuuseldama, millega kaasneb suur ressursside raiskamine.

Äkki heidaks eemale nõukogude hariduspärlid ja hukutava praktika! Kas me pole tõesti veel aru saanud, et Eesti on esiteks e-riik, kus asutuste kolimine ei tohiks üldse olla teema, vaid need peaks olema suuremas osas „pilves“ ja igale kodanikule üle neti kättesaadav. Ja milleks meie mehed Skype`i leiutasid?

Teiseks, tehke suured magistraalid ja raudteed korda ning Narva, Tartu ja Pärnu on maailma mastaape arvesse võttes juba peaaegu Tallinna eeslinnas. 

Tehke midagi asjalikku ja ägedat, midagi erilist ja tulevikku vaatavat, aga ärge varjake oma ebapädevust kolimispokazuhha taha.

Jumal tänatud, Setumaa on päästetud!

„Meremäe, Mikitämäe ja Verska valla ni Luhamaa nulga inemise inämbüisi toetasõ Setomaa valla luumist, näütäse perräküsümise tulõmi. Selle pand riigihaldusõ ministri Mihhail Korb valitsusõlõ ette luvva Setomaa vald.“

Ma ise setu ei ole, aga kauni ja omapärase Setumaa käekäik on mulle ikka ja alati korda läinud. Sellepärast tegid vahepeal väga murelikuks teated, nagu jaguneks ajalooline Setumaa pärast haldusreformi ikkagi vähemalt kaheks vallaks.

Nüüd on rahvaküsitlus näidanud, et inimesed pooldavad valdavalt ühtset Setumaad ja see on siseturisti jaoks puhas rõõm. Päris kummaline oleks olnud nii-öelda Suur-Setu ja Väike-Setu variant.

Ühesõnaga, palju õnne meile kõigile, et saab olema ühtne Setumaa ja loodame, et kohapealsed vastalised ka leebuvad.

Ilmselt näeme ka sel aastal valitsuse vahetumist

Pole vaja kuigi palju informatsiooni läbi töödelda, et saada aru – võimulolev koalitsioon kaua ei kesta.

Lubatud uute innovaatiliste tuulte asemel, mis peaks majanduskasvu kehitama ja kodanike heaolule kaasa aitama, näeme hoopis Keski püüdu kõik oma vanad ja hapuks läinud ideed realiseerida, mis aastate pikkuse vimmaga vürtsitatuna olid paisu taha kogunenud.

Seadusandlikul tasemel toimub metsik rapsimine. Imekspandava kiirusega muudetakse kõike, kasutades täiesti häbenemata eelkäijate ehk Reformierakonna väljamõeldud kobardamist ja ajades ettevõtjatel meele mõruks. Head tavad osapooltega nõu pidada ja seadusemuudatustega harjumiseks aega anda on saadetud kuradile.

Koalitsioonipartnerid IRL ja sotsid on seejuures kaotanud täiesti pea – rahandusminister Sester sahmib vasakule ja paremale ning sotsidel pole muud lauale panna kui Ossinovski oma nõukogude traditsioone täis variserliku alkoholipoliitikaga.

IRL on seejuures kaotamas kõike ja pärast järgmisi valimisi neil enam suure laua taha asja ei ole.

Peaminister Jüri Ratas on imelise innukusega astunud Edgar Savisaare saabastesse, tehes halli passi omanikele kniksu, aga kulla mees, need saapad on sulle ju suured! Ja sa ei saa neid enam ära ka võtta, sest Yana Toom napsab need endale.

Kõige kurvem on tekkinud olukorras see, et polegi enam poliitilist jõudu, keda tahaks riigitüüri juurde valida, aga uut hingamist oleks väga vaja. 

e-Eestist on saamas Ehee-Eesti ehk jälle on vaja tõestada, et ma pole kaamel

Sotsiaalkindlustusamet kutsub inimesi, kes ei saa veel pensioni ja on töötanud enne 1999. aastat, tooma oma tööraamatud sotsiaalkindlustusametisse.

Esimene emotsioon on selline, et ametnikud pole jälle asju läbi mõelnud. Tegemist on ebameeldiva üllatusega kümnetele tuhandetele inimestele.

Mina kahjuks ei tea, kus või kelle käes mu tööraamat on ja ma ei oska ka öelda, kas need inimesed, kellega kunagi koos töötasin, üldse elavad, et saaksin nad käeotsas tunnistajatena Sotsiaalkindlsutusametisse tarida.

Ja kui nad enam elus ei ole, kas peaksin nende hauakivide fotod Sotsiaalkindlsutusametisse viima?

Tööraamat oli nõukogude sotsialistliku vabariigi igand ja ma tõesti ei ole osanud selle säilitamist või jälitamist tähtsustada, aga ilmselt oleks pidanud tagavaraks ostma ja tallel hoidma ka ENSV lipu. Selgelt on näha, et nõukogude ihalus on paljudes valdkondades maad võtmas.

Tõsisem küsimus on see, et miks meil ei ole oma vinges e-riigis juba ammu platvormi, kus iga töötaja saaks üle veebi näha ka neid tööaastaid, mis jäävad 1999. aasta eelsesse aega. Arhiivid on meil ju olemas.

Selle segase loo lõppu üks veidi naljakam asi ka. Olen kunagi näinud ühe inimese tööraamatus ametit „tupsutaja“. Pakkuge, mis tööd see mees tegi? Õige vastuse leiate foto alt.

Tupsutaja ametikohal töötaja pidi mööblivabrikus vati- või õlemadratseid kohevaks soputama, enne kui need müüki läksid.

Värviliste autonumbrite aegu (Uute Eesti autonumbrite kategooriate loetelu esmaesitlus)

Kui ma mõtlen viimase aja kohalikele uudistele nagu ettevõtjate autonumbrite värvimine, siis jääb vägisi mulje, et meie ametnikud ja poliitikud on jõudnud oma kompetentsuse kõrgeimale astmele, kust edasi saab tulla ainult taandareng.

Aga kuna ma Eestist ära kolida siiski ei kavatse ja üritan siin hakkama saada iga riigikorra ajal, siis pakun välja oma versiooni autode riiklikust märgistamisest:

Tumeroheline taust valgete numbrite ja tähtede ning tükikese graniidiga paremas nurgas – EASi töötajad.

Exceli õrnroheline ruudustik pruunide tähtedega – Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti töötajad.

Hall taust kollaste tähtede ja numbritega – Vabariigi valitsus.

Helesinine taust kuldsete tähtede ja numbritega – Eesti Evangeelne Luteri kirik.

Koobaltsinine taust tähtede ja numbriteta – Eesti Vabariigi president.

Õrnroheline taust roosade numbritega – ülejäänud ametnikkond.

Kollane taust punaste tähtede ja numbritega – ettevõtjad.

Kuldne taust vääriskividest tähtede ja numbritega – Eesti allilmaliider.

Salatiroheline taust valgete numbrite ja kollaste tähtedega – süütud mehed.

Tumepunane taust valgete tähtede ja numbritega – Valeri Kirss.

Sebratriibuline taust tähtede ja numbriteta – Tallinna Loomaaia töötajad.

Valge taust valgete tähtede ja numbritega – miinimumpalga saajad.

Oranž taust roheliste tähtede ja numbritega – kõik, kes on pärit Tartust, aga eelnimetatud kategooriate alla ei mahu.

Kaitsevägi ja Kaitseliit võivad jääda eelarveliste vahendite kokkuhoiu mõttes praegu kehtiva märgistuse juurde.

Külad tapetakse, inimesed heidetakse

Seoses haldusereformi ja valitsuse aktsiisipoliitikaga ning mõne ministri hullumisega on taas teravalt päevakorda kerkinud ääremaade külade saatus või õigemini küsimus, kas suurtest keskustest väljapoole jääbki üldse mingit elu.

Väikese kära saatel on kadunud mitmetest maapiirkondadest panga- ja postiteenused, nüüd on järg väikepoodide käes, sest iga päev toob näiteid sellest, kuidas mõni väikepood Lõuna-Eestis omadega enam ots-otsaga kokku ei tule.

Võime ju ülbelt öelda, et järelikult on kehv äri või oskamatud omanikud, investeerigu idufirmadesse, kus sealt  tuleb alles pappi.

Aga väikepood ongi omaette idufirma, rohujuuretasandi ettevõte, mis tagab kohalikele elementaarse tarnekindluse. Ajada siinjuures mingit iba sellest, et väikepoed varustavad vaid külajoodikuid viina ja õllega, on sügavalt vastutustundetu.

Kas keegi on mõelnud sellele, kui palju elab maal üksikuid vanainimesi või vanureid, kel lapsed kaugel ja endal keeruline kuskile suuremasse asulasse poodi toidu järgi sõita? Kui palju on lastega peresid, kel isa kaugel tööl ja igapäevase piima järgi ei saa linnas käia?

Kuule, aga meil on ju sotsiaalteenused, väidavad mõned. Jah on, aga kas me võtame inimestelt kogu nende väärikuse ja mandume ääremaadel sotsiaalteenustesse?

Minu arvates tuleks ääremaastumist käsitleda riikliku julgeoleku küsimusena, sest piirkondadesse, kus ei ole enam elanikke ja kommunikatsioone, tekib paratamatult vaakum, mida pättidel või välisvaenlasel on kerge oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. 

Eesti bränd: Tumeroheline larakas sinimustvalgel?

Meie lugupeetud disainerid nägid tohutult vaeva ja mõtlesid paarisaja tuhande euro eest välja brändirahnu, mis väga paljusid inimesi šokeerib: Kole! Õudne! Arusaamatu! Milleks kulutati jälle rahva raha? Kas odavamalt ei oleks saanud?

Lappasin minagi uut brändi tutvustava kodulehekülje läbi, aga midagi väga jubedat ei avastanud, täitsa korrektne töö.

Samas ei näinud ma ka midagi ägedat, mille kasutamine Eesti tutvustamiseks võiks raja taga inimestel silmad üllatuseks suureks ajada.

Pigem ütleb juba rändrahnu kasutamine brändi kontseptsioonis ära, et tegemist on ühe kohmaka asjaga, mida peamiselt kõlbaks kasutada mingite turismibuklettide vms. juures, mis meie loodust promovad.

Kui ei ole ise lapse tegemise, sünni ja kasvatamise juures olnud, siis on muidugi raske öelda, miks ta just selline välja tuli nagu ta on – emotsioonitu.

Põhiline viga, mida mina näen, on uue brändi kommunikatsioonis. Esiteks avaldati brändilehekülg ainult inglise keelsena (Kas meil tõesti pole Eestis enam tõlke?).

Teiseks ei adutud, et laiad rahvahulgad näevad ja tahavad selles töös näha selget märki. Hiljem vabandada, et tegemist on kõigest šablooniga, tundub mannetu.

Kolmandaks, kui tegijad ei suuda brändi kommunikeerida, siis kas see ikka on hea bränd?

Mul ei tekkinud esitletud materjalide kasutamiseks mitte mingisugust inspiratsiooni, ometigi võiks selline asi ju õhinat tekitada.

Kahjuks ei saa ennustada loodule pikka iga, kuigi Praami-Urvel sellest kananahk ihule tuli.

Miks peab küsima asju, mis on niigi selged?

Ühiskonnauuringute Instituut tellis Turu-uuringute AS-ilt 2016. aasta teisel poolaastal omnibuss-küsitluste, millele vastas kaheksasada 18-aastast ja vanemat Eesti Vabariigi kodanikku ja millega uuriti Eesti elanikelt, mida nad oma riigi kohta arvavad ja kas Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjas olevad punktid lähevad neile praegusel ajal korda

Ja oh üllatust! Uuringust selgus tõsiasi, et eestlaste arvates on Eesti Vabariigi põhieesmärgiks tagada rahvuse ja kultuuri säilimine.

Sellise tulemuseni jõudmiseks ei pea küll geenius olema ega uuringufirmasid palkama. Ma olen seda kogu aeg teadnud, et enamik eestlasi nii arvab, millest nüüd Ühiskonnauuringute Instituudil sellised kõhklused ja kahtlused? Kas mingid ringkonnad loodavad, et oleme eurodirektiivide mõjul rahvusena lahustuma hakanud? Või tehakse kuskil Brüsselis siiski generaalplaane rahvusriikide hävitamiseks?

Kummaline, et selliste elementaarsete asjade väljaselgitamiseks kulutatakse maksumaksja raha ja üritatakse servapidi kahtluse alla panna meie arusaamad põhiseadusest.

Pangaorjuse järgmine grimass

Väljavõte 1. märtsist kehtima hakkavatest SEB kasutustingimustest:

50. Kliendi andmete hulka kuuluvad kliendi ees- ja perekonnanimi, isikukood, kontonumber, mobiilinumber, samuti kliendi mobiiltelefoni kontaktandmete loetelus olevad andmed, sealhulgas kontaktandmete loetelus olevate isikute mobiilinumbrid, aadressid, e-posti aadressid jne.

Ei kujuta ette, kui paljud inimesed mõtlevad sellele, mis asi on moodne orjus. Arvatavasti mitte väga paljud ja need vähesed, kes sellele mõtlevad, ei julge piiksatada, sest kardavad kõigevägevamaga ehk pangandussüsteemiga suhted ära rikkuda – hakkad vastu, ei saa laenu, krediitkaarte jne.

Moodne orjus on „The Matrix“-i eelne periood, mis ei ole tehnoloogiliselt nii arenenud, kui ulmefilmis kujutletakse, kuid kus pankade omanike kitsas ringkond kontrollib ja suunab läbi pangandussüsteemi kogu meie elu ning tegevust. Tänaseks on kogu Eesti rahvas Rootsi pankade kontrolli all ja vabadus, mille poole iseseisvuse taastamisel püüeldi, on tegelikult näiline. Vaba kodanik, kelleks me end kipume pidama, elab ja tegutseb väga piiratud ja kontrollitud ruumis.

Ka meie eliit on näiline – vaitsust ja Riigikogu on vaja vaid selleks, et siinne rahvakilluke kontrolli all hoida ja lahustada.

Meil ei ole tegelikult enam ei majandusvabadust ega tõelisi isikuvabadusi. Lähiajal oleme kaotamas kõige tähtsamat – sõnavabadust.

Ma ei tea, mida tahab teha SEB minu sugulaste ja sõprade andmetega, aga nüüd tunnen küll, et on mindud üle piiri.

Hakkame vastu või orjame edasi?

Hakkame koolides haridusministeeriumi eestvedamisel lapsi kollitama?

„Noh, poiss, mis te täna koolis tegite?“

„Mängisime pagulasi! Õpetaja kustustas klassis tuled ja ütles, et on sõda. Kaisa tahtis kohe koju minna, Kersti kartis ja nuttis kogu aeg, aga mina ei kartnud, pugesin pingi alla peitu.“

Järgneb väljavõte ERR-i veebiportaalist:

„Haridusministeerium soovitab koolis lastele pagulastemaatikat selgitada rollimänge ning elavaid näiteid kasutades, näiteks avades klassis aknad ja kustutades tuled.

Kõigepealt kirjeldatakse lastele pimedat, külma ja kõledat ööd Serbia ning Ungari piiripunktis. Et olukorda veel elavamaks muuta, võiks välja lülitada valguse ning aknad lahti teha. Piirile on jõudnud suur grupp äsja sõja käest pääsenud süürlasi. Pagulased kannatavad nälja, külma ja väsimuse käes, neil on vähe raha ning dokumentidest kaasas kõigest pass, vahendavad ERR-i raadiouudised.

Õpilased jagatakse gruppidesse. Ühed võtavad endale pagulaste rolli, nad on meeleheitel, nende lapsed nälgivad ja neid endid ähvardab kodumaal surm. Teised on immigratsiooniametnikud, kes peavad otsustama, kas põgenikke üle piiri lubada või mitte. Juhendi järgi on mängu eesmärgiks hoida solidaarsust inimeste vastu, kes on sunnitud lahkuma oma kodumaalt.“

Quo vadis, Eesti rahvas?

Haldusreform andis lollidele tiivad

„Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.“ – Charles Bukowski

Kuigi valitsus raporteerib, et haldusreformi esimene etapp on õnnestunud suurepäraselt, näitab protsessi pimedam pool, et paljudes maapiirkondades on tõesti viimnepäev käes, kuna ajud on maalt lahkunud ja kohalikku võimu esindavad gängid teevad rahva arvamusega, mis aga pähe tuleb.

Selle tõestuseks võib nimetada kümneid valdu, kus vallavanem või volikogu panevad hullu ja üritavad möödapääsmatutele muutustele vastu seista sellega, et keelduvad teiste omavalitsustega liitumast või siis üritavad isiklikul pinnal kasulikke liitumisleppeid sõlmida. Mõnus on olla ju oma 800 pealise lambakarja kunn, ühe jalaga riigi palgal ja teise jalaga oma isiklikus äris. Ma olen päris kindel, et see, mida KAPO on kohalikest omavalitsustest leidnud ja mida korruptsiooniks võib pidada, on kõigest jäämäe tipp. Rehepapid oskavad väga hästi oma lehma lellepoegadega kasulikke skeeme maskeerida.

Ja mis seal salata, ka haldusreformi pooldajate ridades kobrutab täielikku lollust. Kui vaadata, milliseid piire veetakse ja millistele nimedele mõned uued vallad pretendeerivad, tuleb ahastus peale – kas me tõesti pole kolhooside loomise tasemest vahepeal kõrgemale kasvanud? Öelge mulle palun kohalikud volinikud, mis nimi on Kehtnakandi vald või mis surrogaat on tulevane Paide linn, mis hakkab osaliselt koosnema küladest?

Paljudes piirkondades hävitatakse reformi üle jala tehes rahva ajalooline mälu ja asemele sünnib tõeline haldusgräpp. Kõike seda sellepärast, et ühed ei taha ja teised on lihtsalt lollid.

Ühte Eesti piirkonda kutsutakse Lollidemaaks, äkki tahaks keegi selle oma valla nimeks võtta, tõmbaks vähemalt turiste ja irvhambaid ligi?

Kes lekitavad isikuandmeid?

Eestis on isikuandmete kaitsega nii kehvad lood, et Riigikogu õiguskomisjon peab hakkama isegi peaprokuröri üle kuulama, et aimu saada, miks või kelle kaudu tundlikud andmed avalikkusesse lekivad.

Ja see pole ju sugugi esimene kord, kui prokuratuuri menetluses olevate kriminaal- või haldusasjadega seotud isikute terviseandmed jms avalikuks saavad, enne kui isikud kohtusse jõuavad ja seal kas õigeks või siis süüdi mõistetakse.

Mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kas kellelgi kurikaeltest on hemorroidid, kusepeetus või lihtsalt vinnid. Murelikuks teeb hoopis see, et ühiskonnas on karjade kaupa tüüpe, kes on valmis kohtusüsteemile sülitades au- ja häbitundeta igast asendist ligimestele käkki keerama. Kahjuks puudutab see ka osasid ajakirjanikke.

Väita, et delikaatsete isikuandmete avaldamine on vajalik korruptsiooni jms protsesside tausta mõistmiseks on pehmelt öeldes perversne.

Teine murekoht on see, et isikuandmete avaldamise ja paljundamisega püütakse hukkamõist saavutada enne kohtuotsust või siis vähemalt manipuleerida avaliku arvamusega kas siis kättemaksuks või omale materiaalsete hüvede saamiseks.

Lekitajad ei ole alati õigel poolel, väga paljud neist on lihtsalt lurjused või siis Rein Raua sõnu kasutades – moraalsed värdjad.

Eesti keel on muutumas salakeeleks

Grammatiliselt õige ja ladus ning omakeelseid mõisteid sisaldav eesti keel on muutumas harulduseks, mida peatselt vaid väga kitsas ringkond suudab omavahel rääkida.

Paarikümne aasta pärast väljuvad meie haridussüsteemist lapsed, kelle jaoks on emakeele õppimine olnud vaid valikaineks. Seda kinnitavad õppekavad, kus eesti keelele pühendatakse järjest vähem aega.

Põhiline teadmiste omandamine toimub aastal 2036 kas inglise või siis pärast Brexitit rohkem ka saksa keeles. Kindlasti suureneb puhtpragmaatilistel kaalutlustel ka vene keele ja araabia keele osakaal. Meie ülikoolides toimub õppetöö lähitulevikus ainult enamlevinud võõrkeeltes.

Tekib olukord, kus eestlastest vanavanemad ei saa enam lastelastest aru. Seda olukorda võimendab tehnoloogia areng.

Ometigi on maailma tuhandetest keeltest igas eluvaldkonnas toimivaid kirjakeeli vaid paarsada ja eesti keel on nende hulgas. Milline varandus!

Olen täheldanud, et kui tegemist on suure varandusega, siis ei oska me seda hoida ega jätkusuutlikult kasutada. See puudutab lisaks keelele ka inimesi, merd, maavarasid, metsa ja puhast keskkonda laiemalt.

Võib-olla olemegi siis muutumas haldjarahvaks, kelle esindajaid võib tulevikus kohata koos lendoravatega veel raiumata metsades ja kes räägivad mingit imelikku keelt, mis Hiinast saabunud turiste kangesti naerma ajab. 

Saarlased tegid mandrimeestele haldusreformiga silmad ette

See on ammu teada tõde, et Saaremaa inimesed ei ole geneetiliselt päris samad kui mandrieestlased. Saarlastes voolab viikingite ja kangete laevasõitjate verd ning nende tegevuses on hoogu, suure maailma asjadest arusaamist ning oskust tulevikku vaadata. Mandril seevastu on palju nahahoidjaid, kes tahavad surmani rahulikult oma mätta otsas istuda ja kellesugustele mererahvas on ajast aega käinud pütisilku müümas.

Vähemalt selline mulje praegusest haldusreformi käigust jääb. Saaremaal löödi seljad kokku ja säilib ilusa ajaloolise nimega omavalitsusüksus. Mandril aga käib kõva susserdamine küll liitumiste teemal, küll uute omavalitsuste nimede teemal. Mõnes kohas on sellised nimed välja mõeldud, et vanem põlvkond peab nende hääldamiseks ja päheõppimiseks uuesti koolis käima hakkama.

Kusjuures kõik see jama ei käi mitte inimeste heaolu nimel, vaid olemasoleva nomenklatuuri töökohtade säilimise eest.

Loodan ühel hommikul ärgata Eestis, kus on 15 valda. Sellest on meie väikesele rahvakillule küll ja veel.

Ilves sööb oma poegi ja EAS rahastab näidispoomist

Täna toimus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nõukogu erakorraline koosolek, mille tulemusel otsustas nõukogu kutsuda tagasi EASi juhatuse esimehe Hanno Tombergi.

Ma ei uskunud, et nii kaugele minnakse ja Toomas Hendrik Ilvese korruptiivse soodustuse loomise juures mitte osalenud Hanno Tomberg ebaõiglaselt oma kohalt lahti lastakse. Tegelikke asjapulki, kes selle Ärma supi kokku keetsid aga ei nimetatagi.

Minu meelest on loodud väga ohtlik pretsedent, kus süütu ametimehe lintšimisega üritatakse kinni mätsida ENDISE presidendi rahajamasid (Kirjutasin „endise“ suurte tähtedega, sest Ilves ei vääri kahjuks minu silmis enam eluaegset Eesti presidendi staatust.).

Väga paljud inimesed tunnevad Hannot kui kohusetundlikku ja korrektset juhti ja sõpra. Sealhulgas ka mina, olles valmis vanduma, et ta on süütu.

Mis tunnetega te täna uinute, THI, Evelin Ilves, Marina Alajõe ja Liisa Oviir?

Viimaselt ootaks nüüd omakorda vastutuse võtmist ning ettevõtlusministri kohalt tagasi astumist.