Eesti 200 – täieliku pettumuse anatoomia

Kui Erakond Eesti 200 poliitikasse sisenes, täitis õhku värskuse lubadus. Nad tõid kaasa mõtte, et Eesti poliitikat saab teha teisiti – pikema vaatega, sisukamalt, põlvkondlikult julgelt. See uus keel ja energia mõjusid nagu värske tuulepuhang kopitaval poliitmaastikul.

Aastate möödudes on aga olukord märgatavalt muutunud. Suured ideed on vaibunud, ootused ja tegelikkus on lahku jooksnud. Nüüd küsivad paljud: mis jäi alles? Vastus on lihtne ja valus – pettumus.

Eesti 200 tuli areenile, lubades näha kaugemale valimistsüklitest ja keskenduda strateegilistele teemadele – haridusreformile, kaasavale ühiskonnale ja riigi pikaajalisele planeerimisele. Need olid eesmärgid, mis erinesid tavalisest poliitilisest päevakorrast.

Kuid poliitika ei tööta ideede jõul, vaid elluviimise kaudu. Kui lubatud visioon hajub koalitsioonilepete üldsõnalisusse, jääb alles vaid tunne, et midagi läks kaduma. Valija hindab mitte lubadusi, vaid tulemusi – ja selles võrdluses on Eesti 200 jäänud hätta.

Erakonna suurim probleem pole isegi tulemuste puudus, vaid selguseta identiteet. Kas Eesti 200 on liberaalne reformipartei variatsioon, tsentristlik tehnokraatlik jõud või midagi täiesti uut? Ka erakonna sees ei paista sellele ühtset vastust.

Poliitikas on aga identiteet eluliselt tähtis. Valija peab tundma, mille eest erakond seisab – ka siis, kui ta ei loe programmi kaanest kaaneni. Kui seda tunnet ei ole, ei teki ka usaldust ega emotsiooni. Nii ei sünni vaidlust ega fännklubi – tekib lihtsalt ükskõiksus.

Eesti 200 lubas murda vanu mustreid – vähem loosungeid, rohkem sisu; vähem vastandumist, rohkem sisulist koostööd. Kuid tegelikkuses on kommunikatsioon muutunud ettevaatlikuks ja otsused kompromissseks.

See pole halb poliitika. Aga see on tavaline poliitika. Ja just tavaline poliitika on see, mida Eesti 200 lubas mitte kunagi teha.

Eesti 200 trump on kompetents – haritud, kogenud ja rahvusvaheliselt mõtlevad inimesed. Ent poliitika ei ole ainult Excel ja analüüs. See on ka taju, energia ja julguse küsimus.

Kui puudub karisma ja selge sõnum, jäävad ka parimad ideed kabinetti kinni. Erakond, mis tõotas muuta poliitilise kultuuri, on ise jäänud selle kultuuri halli taustsüsteemi osaks.

Eesti valija mõistab kompromisse, kuid ootab neis selgroogu. Eesti 200 puhul on paljude jaoks kujunenud tunne, et ambitsioon oli suurem kui võime seda kanda. See ei tekita pahameelt – vaid pettumust.

Pettumus on poliitikas aga kõige salakavalam vastane. Ta ei karju, ei vihasta ega protesti. Ta lihtsalt vaikib ja jääb koju. Ja see ongi Eesti 200 tegelik risk.

Pettumused poliitikas ei alga ega lõpe Eesti 200-ga. Selliseid lugusid on Eesti iseseisvusajalugu mitmeid näinud – erakonnad, mis tulid suure visiooniga, kuid hääbusid kompromisside ja argipäeva surve alla.

Eesti 200 eristab neid aga üks asi: nende pettumus on löönud sügava mõra usaldusse, mida inimesed tunnevad poliitika enda vastu. Kui isegi need, kes lubasid uut kultuuri, sulanduvad vanasse süsteemi, tekib rahval tunne, et tõelist muutust polegi võimalik.

Ja just see ongi nende suurim kahju – mitte kaotatud hääled või toetusprotsendid, vaid kadunud usk, et poliitika võiks veel kord olla aus ja inspireeriv ettevõtmine.

Peaminister helistab Pühajürile

 „Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik. Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest, mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk. Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta, panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“ ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei ikka Kaja oli, Vikerraadiost.

Lekkis Brüsseli Toriseja ja Eesti peaministri kõne salvestis

“Piis … piiks … piiks …. Hallo! Kas Härra Ansip?”
“Mina-mina. Kust te mu numbri saite?”
“Teid ühendatakse peaministriga.”
“Boris Johnsoniga???”
“Ei-ei, Kaja Kallasega!”
“Hmm, mis mureks?
“Proua peaminister ise räägib.”
“Piiks …”
“Tere, Andrus, kas hommikukohvi juba joodud?”
“Ära keeruta, mis sa tahad?”
“Kuule, see kakarahe, mille sa minu kohta meedias üles keerutasid, on ikka üle mõistuse. Kas sul on paha olla?”
“Miks sa seda arvad? Tunnenen end siin Brüsselis suurepärselt. Just ajasin paarile krõbedale sarvesaiale päkad silma.”
“Uurisin doktor Googlelt sinu sümptomite kohta ja sain aru, et sul on paha olla.”
“Ohoh, siis on meil sama perearst. Poolele Eesti rahval on sama perearst. Mis mul siis sinu arvates viga on?”
“Sul on ussid!”
“Mis ussid. Mis joga sa ajad?”
“Sul on ussid! Need keeravad su soolestikus mikrofloora tuksi ja siis sa muutud tigedaks nagu herilane ning hakkad igasugust jama suust välja ajama. Mina olen väga hea peaminister, võitlen siin iga päev covidiga, panen õla alla, aga sina tuled ja tõmbad mul tooli lihtsalt alt ära.”
“Sa ei saa oma tööga hakkama!”
“Isa ütles, et saan küll.”
“Isa … Tule taevas appi!”
“Nii et hoia oma suumulk kinni!”
“Sa ei sobi erakonna etteotsa ega peaministriks. Varsti on Eesti riik nagu roostes aiakäru kuskil kompostihunnikus kummuli.”
“Aga sul on ussid! Vot! Otsi doctor Googlelt abi, mina ei saa sind kuidagi aidata. Facebookis on ka üks kloori grupp, mis võib sind päästa, hakka liikmeks.”
“Nii sa küll ennast ajalukku ei kirjuta.”
“Printsess hernel läks ajalukku, lähen ka mina.”
“Kuule Kaja …”
“Ei kuule ma midagi. Sina kuradi alfa ei tule mulle ütlema, kui hea või halb ma olen. Kas on selge? Mina, Kaja ja Kallas - me oleme kolmekesi väga head peaministrid!”
“Piis … piiks … piiks.”

Koroonaaegne kõne maale

„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert! On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima. Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune! Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel. Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“

Fotografiska Tallinn – sügav kummardus ja aplaus maaletoojatele!

Juuni teises pooles avas Tallinnas oma esinduse Stockholmis asuv ülipopulaarne fotokunstimuuseum Fotografiska, tõstes sellega juba legendaarseks muutunud Telliskivi loomelinnakus asutuste ja keskkonna sünergia uuele tasemele.

Tähelepanuväärne on fakt, et tegemist on esimese Fotografiskaga, mis avati väljaspool Rootsit ajal, mil ootelehel on veel London ja New York.

„Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi,“ kirjeldavad tegijad ise oma ettevõtmist.

Mul õnnestus viibida Fotografiska Tallinn avamisel ja nädal hiljem süvenenumalt tutvuda esimeste näituste ning vastavatud restoraniga.

Pean tunnistama, et taoline fotokunstimuuseum oli meie pealinnast just puudu ja sobib Telliskivi loomelinnaku keskkonda nagu rusikas silmaauku.

Hoonesse sisenedes võtab külastajaid vastu avar fuajee, kust leiab kohviku ja muuseumipoe teemakohaste suveniiride, trükiste ja muude külastajaid meelitavate kaupadega.

Näitusesaalid paiknevad kõrgematel korrustel. Avalöögina saab külastaja näha Jimmy Nelsoni fotonäitust „Austusavaldus inimkonnale“. Täiesti omaette klass on tunnustatud Soome fotograafi Pentti Sammallahti näitus „Kauge maa“. Esindatud on veel soomlanna Anja Niemi ja meie varalahkunud Anna-Stina Treumundi fotokunst.

Täiesti lummavalt on lahendatud näituste valgustus – kohati oleks inimesed eksponeeritavatel fotodel justkui elus, kaameraga tabatud hetk näib käeulatuses oleva paralleelmaailmana.

Restoranis, mis panustab kohalikule toorainele ja säästlikule eluviisile, leidus põnevaid maitseid nii toidu kui veinide hulgas, kuid tundus, et menüü ei ole veel paika loksunud. Seda väikest ebakõla kompenseerisid aga omapärase nurga alt vaated Tallinnale.

Üllatav on see, et Fotografiska Tallinn suletakse tööpäeviti alles 23.00 ja nädalavahetusel tund peale südaööd – seega pole võimalik argiaskeldustega kuidagi muuseumi külastamata jätmist välja vabandada. Soovitan külastada!