Kodanikupalk – kas kõlbab ikka raha lihtsalt niisama vastu võtta?

Soomes algab uue aasta esimesel päeval kodanikupalga kaheaastane eksperiment. 2000 juhuslikult valitud inimest saab iga kuu 560 eurot palka, sõltumata sellest, palju sa ühiskonda oled panustanud või kavatsed panustada. Kodanikupalga eksperimendiga soovitakse uurida, kas palk soodustab kodaniku eneseleidmist tööturul, innustab töötamist, lihtsustab sotsiaaltoetuste süsteemi, vähendab bürokraatiat jms.

Põhjanaabrite eksperiment võib olla epohhiloov ja kahju on sellest, et Eestis kodanikupalga teema rohkem humoristidele kui valitsusele ja majandusringkondadele huvi pakub.

Meil on peamine vastuväide, et rahvas on nii vaene, et kui iga inimene hakkab 560 eurot niisama kätte saama, ei viitsi keegi end enam liigutada ja saabub allakäik.

Teisalt kõlab võltshäbelikkus – kas ikka kõlbab raha niisama vastu võtta, kui pole midagi teinud?

Äkki tuleks kapist välja või roniks mätta otsast alla, ajaks selja sirgeks ja teeks endale Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks selgeks, et kodanikud, see tähendab meie, ongi tegelikult riik. Ja uhke on olla oma riigi kodanik ning panustada selle riigi jaoks võimete kohaselt. Siis poleks kodanikupalk mingi häbiasi, vaid annaks paljudele kindlustunde ning võimaluse avaneda oma parimatest külgedest, selle asemel et hambad ristis igapäevast leiba ja toasooja välja teenida. 

Lühendatud tööpäev, pikk tööpäev – mis vahet seal on?

Enamikke tööinimesi erutavad sellised teemad nagu lühendatud tööpäev, 6-tunnine tööpäev, rohkem pühasid ja vabu päevi jne.

Tegelikult pole ju vahet, kui pikk sinu tööaeg on, kui teed sellist asja mis meeldib ja kasulik tundub ning võimaldab ära ka elada.

Ja kui oled veel omast tarkusest tööandjaga sellise kokkuleppe sõlminud, kus enamik päevasest ajast kulub tema kasuks rügades, siis pole ju mõtet tööaja üle nuriseda. Kes see tegi? Ise tegi!

Üldiselt peaks olema nii, et täie mõistusega täiskasvanu peaks suutma oma tööaja piires püsida ja vajaliku ära teha. Kui keegi kurdab, et tööpäevad venivad õhtusse ja peab tegema kolme inimese tööd ning seda veel kojugi võtma, siis andke andeks, see on ju vabatahtlik orjus.

Või siis peitub taolise käitumise põhjus tegelikult hoopis kusagil mujal, mitte tööandja-töötaja suhtes, vaid näiteks pangaorjuses, sisemistes hirmudes jms.

Kuidas kellelgi ka ei ole, aasta lõpp on ukse ees ja tasuks aeg maha võtta ning laiemalt mõelda sellele, mida ja miks me üldse teeme. Eriti tasub seda teha neil, kelle ainus mõte on töölt alati võimalikult varakult minema saada või näilisi terviselehti võtta, sest see töö, mida nad teevad, ei paku midagi. Milleks siis olla mõttetu mees või naine?

Tööinimesele on reede alati SUUR

Inimesed, kes töötavad palehigis viis päeva nädalas, ootavad reedet pikisilmi, sest sellele järgneb lühike, ainult kahepäevane nädalavahetus, mil on viimaks aega oma isiklike asjadega tegeleda – kodule ja lastele pühenduda, poes käia, looduses ning kultuuriüritustel viibida, sõpru külastada või lihtsalt välja magada jne.

Kindlasti on olemas ka persoone, kes mängleva kergusega käivad nädala sees tööaja arvelt läbi kõik osturallid ja hullud päevad ning vaatavad isegi kinos uusi filme. Ühesõnaga oskavad oma asju sättida nii, et tööandja on rahul ja ise ei pea ka pingutama. Selliste jaoks ei pruugi reede muidugi midagi erilist tähendada, sest elu on niigi lill.

Aga enamik inimesi, kes ägavad protestantliku töökultuuri käes, ootavad reedet ja nii võib sellel päeval kuulda mitmelt poolt õhkamist „Täna on reede, jeeee!!!“

Maalimas liigutakse vaikselt paindlikuma tööaja kasutuse juurde, sest leitakse, et töötajad on siis palju rahulolevamad, produktiivsemad ja võivad ettevõtte jaoks luua suuremat väärtust.

Usun, et paljud on tundnud omal nahal sellist olukorda, et mõni isiklik probleem tahaks kiiret lahendamist ja see närib hinge kallal, aga töölt pole võimalik ära käia, kuna seda peetakse üldiselt halvaks tooniks. Ja vaba päeva võtta ju ei raatsi, sest puhkused on niigi lühikesed ja meie suveilmad ettearvamatud.

Mis on siis tööandjale parem, kas iga nädal oma SUURT reedet ootav stressis töötaja või rahulik ja rõõmus kolleeg?

Kardan, et meie kultuuris eelistatakse veel aastaid esimest varianti.

Alati võib ju ka end palgatöölt lahti võtta ja oma aja peremeheks hakata, soovitavad mõned tarkpead, aga mul on neile küsimus – kes siis palgatööd teeb?