Bulgaaria ei ole mu arm

„Minu Bulgaaria“

Janek Balõnski

Petrone Print, 2014

„Ma läksin kohalikuga koos äri tegema. Tema pani kogemused ja mina panin raha. Projekt lõppes edukalt. Mina sain kogemused, tema sai raha.“

Vahel on pea argimõtteist paks ning aju väsinud, aga ikka tahaks enne uinumist midagi lugeda. Tõsisemat laadi kirjandus sellisteks olukordadeks ei kõlba, kuid selline majapidamiskirjandus nagu Petrone Prindi „Minu …“-seeria sobib päris hästi, eriti kui oled mõnest raamatupoe odavmüügist saanud neid soodsa hinnaga terve kimbu.

„Minu Bulgaaria“ osutus selliseks mõnusaks olukirjelduseks, kus sees törts autori töömuljeid läbisegi bulgaarlaste kommete ja tavadega. Usutavaks teeb teksti see, et tegemist pole lihtsalt turisti tilu-lulu muljetega, vaid autor on kohapeal äri ajanud ja näinud Bulgaaria päris köögipoolt.

Samas jäi raamatust liialt kumama, et kohalikud üritavad väljaspoolt tulnuil muudkui nahka üle kõrvade tõmmata.

Ma olen Bulgaarias käinud umbes samal perioodil, mida Balõnski kirjeldab. Tegemist on kontrastide maaga, kus luksusliku viietärnihotelli aia taga võib olla häiriv prügimägi, kus pampersid ja muud tiivulised tuules keerlevad, aga see pole kellegi asi – naabri krunt, las haiseb.

Samas, mõni samm teisele poole võid näha hunnitut randa ja ilusat loodust. Musta mere äärsed väikelinnad pakuvad mõnusaid jalutuskäikude pikkusi avastusretki ja häid toiduelamusi. Rannaliival aelejatel on seal ka suviti päris mõnus.

Bulgaaria ei ole siiski minu lemmiksihtkoht, aga kellel on plaanis sinna minna, soovitan kindlasti „Minu Bulgaariat“ soojenduseks lugeda.