Maaeluminister Martin Repinski saaga on ühelt poolt
humoorikas, aga teisalt paneb mõtlema sellele, kui tolerantsed ja andestavad me
üksteise suhtes üldse oleme ja kas ühiskonnas välja kujunenud (õigus)normide
rikkujale tuleks anda võimalus vigu parandada ning end uuesti tõestada või
mitte.
Portaalide kommentaariumites ja sotsiaalmeedias pääsevad
võidule muidugi nende arvamused, kes leiavad, et elus millegi vastu eksinud
inimesed, eriti avaliku elu tegelased, tuleks maa sisse tampida või põlema
panna.
Tavaliselt on need seisukohad kibestumisest, olmestressist
ja emotsioonidest kantud ning ei oma reaalsusega mingit pistmist. Usun, et
igaüks meist on selles mõttes patustanud ja mõne inimese enne hukka mõistnud,
kui asja tegeliku tuumani jõutakse. Aitab see ju lihtsasti oma isiklikelt probleemidelt
tähelepanu kõrvale viia ning auru välja lasta.
Kui arutelud või mõtted liiga kuumaks lähevad, siis üritan
vahel endalt küsida, kas kas ma sooviks, et mind, minu lähedasi või sõpru
tehtud vigade pärast avalikkuse ees risti löödaks. Muidugi ei soovi ja arvan,
et mitte keegi ei soovi. Inimene on oma olemuselt ju üdini ekslik ja jamasid
võib tekkida igaühel.
Siin on ainult üks aga – kui oled eksinud, siis julge seda
tunnistada ja vabandada ning oma eksimus heastada. See ei ole alati sugugi
lihtne ja võtab vahel kaua aega ning nõuab julgust ja teatud sisemist küpsust,
mida paljudel kahjuks ei teki kõrge eani.
Nii satuvadki avalikesse ametitesse inimesed, kes lasevad
end materdada selle pärast, et neil pole vaprust oma vigu tunnistada, vabandada
ja sellega uut võimalust paluda.
Täna tundub, et Repinski enam nende hulka ei kuulu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!