Kas nii nad tapsidki Olof Palme?

„Stieg Larssoni jälgedes“

Autor: Jan Stocklassa

Tõlkija: Tõnis Arnover
Kirjastus Pegasus, 2018

Kui ma tudengina 1989. aastal esimest korda elus raudse eesriide taha Rootsi Kuningriiki pääsesin, tekkis mul mingis seltskonnas ühe keskealise rootslasega umbes selline vestlus:

„Kas sa tead, miks Olof Palme kirstu sisse enne matmist augud puuriti?“

„Ei tea.“

„Aga eks ikka selleks, et vaglad saaksid välja ronida ja oksendamas käia.“

Ma ei teadnud siis Rootsi ühiskonnast ööd ega mütsi ja ei mõistnud seda mürgist nalja ei naerda ega pahaks panna. Ei osanud midagi tunda ja arvata ka siis, kui mõned päevad hiljem sattusin Stockholmis Sveavägeni ja Tunnelgatani ristmikul lilledega tähistatud paika, kus abielupaar Palmesid rünnati.

Hiljem sain aru, et Rootsi ei olegi nii üheselt mõistetavalt roosa ja sotsialistlik nagu pealtnäha paistab – peaminister Palme mõrv jagas inimesed kahte lehte ja mõned seisukohad tema rollist ajaloos on siiani vaidluste teemaks.

Kuid raamatust! Võiks ju arvata, et nii kõvade teemade sidumine nagu peaministri mõrv ja Rootsi ülimenuka kirjaniku Stieg Larssoni uurimistöö sellel alal võiks tekitada plahvatuse, mis paneb piltlikult öeldes terve Läänemere loksuma. Otsisin igatahes dokumentaalpõnevikust sellist lugemislaksu, mis ei lase raamatut käest panna.

Paraku, nende jaoks, kes on teemat läbi aastate silmas pidanud, ei esitanud teos midagi erakordset ja kohatine teadaolevate faktide ülenämmutamine pigem pidurdas lugemishimu. Katse varalahkunud Larssoni arhiivi abil tõestada, et Palme tapmise taga ei ole üksikkurjategija, vaid Rootsi paremäärmuslased koos Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistusega, ei osutunud kuigi veenvaks. Lugeja igatahes väsib raamatu viimases kolmandikus kirjeldatud detailide rägastikus enne ära, kui jõuab seda teooriat pooldama hakata.

Kui mõelda Stieg Larssoni põnevale ja kaasakiskuvale loomingule, siis sama taset Jan Stocklassa teosest ei leia, mis siis, et autor ise on aastaid Palme mõrvari leidmisele pühendunud. Aga ehk on see vabandatav žanriga „dokumentaalpõnevik“.

Eesti või õigemini Välis-Eesti kontekstis võiks raamat huvi pakkuda selle poolest, et Rootsi äärmusluses on nähtud ka eestlaste jälge. Nimepidi on välja toodud päris mitu markantset Välis-Eesti tegelast ja mine võta kinni, kas nad olid spioonid ning äärmuslased või mitte. Igatahes olen ma veendunud, et Stockholmi Eesti Maja on kindlasti olnud palju põnevam paik, kui seni arvatud.

Teooriaid, miks ja kes peaminister Palme tappis, ringleb endiselt sarnaselt parvlaev „Estonia“ hukuga kümneid kui mitte sadu. Kuigi raamatu autor loodab, et poliitiku tapjad ja tapmise motiiv tuuakse lähiaastatel avalikkuse ette, tundub see ebatõenäoline ja ilmselt kirjutatakse Palme mõrva teemadel veel mitmeid raamatuid.

Keda huvitab üks Rootsi Kuningriigi mõistatuslikemaid mõrvu, saab Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust teemasse korraliku sissejuhatuse, et siis ühineda olemasolevate vandenõuteoreetikutega või pakkuda mõrva lahendamiseks välja oma versioon. Usun, et kui mõrvari ära arvate, saate kuningriigi kõrge tunnustuse osaliseks.

Kaanepilt Jan Stocklassa dokumentaalpõnevikust "Stieg Larssoni jälgedes"

PANK – üheksakümnendad, mis ei ajanud segadusse

"Pank"

Teleseriaal

Autorid: Eero Epner ja Tarmo Jüristo

Produtsent: Paul Aguraiuja

Osades: Sergo Vares, Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Gert Raudsep jt.

Teleesilinastus ETV-s 18. oktoobril 2018

Uut teleseriaali „Pank“ hakati tutvustama varakult ja loomulikult sõnumiga, et tegemist on millegi enneolematuga Eesti telemaastikul. Kahtlemata kergitasid huvi ka teated, et seriaali ostsid näitamiseks põhjanaabrid ja see jõuab USA televaatajateni. Ühesõnaga, turundusõhupall puhuti korralikult täis ja seetõttu oleks eeldanud, et seriaali esimene osa on tõeline avapauk, mis paneb isuga järgmist ootama, nagu see nii mõnegi Põhjamaade või Suurbritannia seriaalide puhul on olnud.

Paraku on mul millegipärast selline tunne, et kui ma järgmisi osasid ei näe, siis ma midagi ei kaota. Siin võib muidugi tegemist olla ealise iseärasusega, sest üheksakümnendad oli minu põlvkonna jaoks suhteliselt raju aeg ja seepärast on „Panka“ vaadates raske on üllatuda. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis võiks vabalt teha sarmase seriaali nimega „Toimetus“ või „Paberivabrik“ või „Kaubamaja“ – ühiskonnas toimusid tohutud muutused ju igal alal.

Seega loodan ma, et vähemalt nooremal põlvkonnal on põnev vaadata, kuidas nende vanemad kapitalismiga kiirkohanesid või siis ei kohanenud. Nii mõnigi kaotas selles segaduses ja seadusetuses orientiiri ning tagatipuks veel elugi.

Kuigi seriaali loojad on öelnud, et reaalse elu ja reaalsete tegelastega pole seriaalil mingit pistmist, tundsin Toomas Pisukese näol ära Erkki Raasukese ja Gert Raudsepa mängitud Mati Iisaku tegelaskuju matkis väga täpselt Olari Taali – seega võis teadlik televaataja noppida ridamisi vihjeid Hansapanga algusaastatele. Gert Raudsepalt muide suurepärane esitus!

Pildikeeles häiris natuke see vahepalade kasutamine – Toomas Pisuke paadis oma Valhalla poole liikumas ja siis kiiresti vilksatavad dokumentaalkaadrid toonasest elust, mis manas silme ette ühe teise seriaali, nimelt „ENSV“. Minu arvates oleks piisanud Pisukese „meditatsioonist“, dokumentaalkaadrid jätsid mulje tegijate ebakindlusest – igal juhul oleks nagu vaja tõestada, et tegemist on üheksakümnendatega.

Kõige rohkem tekitas minus küsimusi Eesti Panga tegelaste kujutamine kivinägudena – olustik meenutas pigem pätsiaegset keskpanka, mitte üheksakümnendate Eesti rahanduseliidi kogunemiskohta. Emotsioone oli ebareaalselt vähe, arvestades, et üheksakümnendatel oli keskpanka ja selle ümber kogunenud palju elukunstnikke, rehepappe ja lihtsalt odava laenu ning muude hüvede nautijaid. Tuletagem meelde – 10 miljoni dollari afäär ja Siim Kallas, VEB fond, ridamisi väikepankade moratooriume – kõike seda ei tehtud kindlasti kivistunud nägudega, mõnele tõi see susserdamine palju tulu ning rõõmu.

Seriaali loojate sõnul tahtsid nad kohe algusest peale teha „välismaa seriaali“. Ma ei tea, mida nad täpselt selle mõiste all mõtlesid, aga püüaks ikka teha väga head seriaali. Esimene osa selleks lootust ei anna ja Triin Ruumeti debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ üheksakümnendate esteetikat see seriaal ilmselt ei ületa.

Aga pangandus pakub iga päev uut ainest, nii et alati on võimalik paremini teha - seriaalid "Eesti Pank" ja "Danske" ootavad tegemist.

Ahjaa, Nordpank on ka tegelikult aastatel 1992-1993 tegutsenud finantsasutus.

Vaata ka:

Pankade kadumine Eesti pangandusturult.

Kaader seriaalist "Pank": Sergo Vares alias toomas Pisuke alias Erkki Raasuke.

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“

„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“

„Millal see siis juhtub?“

„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“

„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“

„Muidugi,“ lausus linnapea.

„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“

„Ikka selleks.“

„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“

„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.

„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“

„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“

„Teile pole enam midagi püha!“

„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“

Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Pildikesi veeuputusaegselt Õismäelt ehk läbilõige Jaak Kilmi filmograafiast

„Enne meid oli veeuputus“

Esietendus 22. märtsil 2018.

Osades NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin jt.

Kaastegevad Tallinna Poistekoor, Tallinna Balletikool, Kaie Kõrbi Balletistuudio.

Autorid ja lavastajad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma

Dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks

Kunstnik Liina Keevallik

Muusikajuht Lydia Rahula

Videokunstnik Alyona Movko

Valguskunstnik Priidu Adlas

Koreograaf Olga Privis

Filmikunstnik Katrin Sipelgas

Operaator Mait Mäekivi

Käisin Vaba Lava suures saalis vaatamas EV 100 teatrisarja raames etenduvat kommunaaldraamat kaheksakümnendate Õismäest, mille olustikku võib tinglikult üle kanda ka teistele Eesti linnade magalarajoonidele. Kindlasti leiab etendusest midagi tuttavat nii lasnamäelane, mustamäelane kui Tartu Annelinna kodanik. Seega, olustik oli hästi paigas ja toonased argielu nüansid kontrastselt esile toodud. Samuti töötasid hästi visuaalsed efektid.

Etendus algas ühe peategelase kirjeldusega Õismäel elamisest, seejärel esitasid oma lood teised tegelased. Algus venis. Ootasin, kas peale mälestuste heietamise ja olukirjelduste ka mingi pinge laval tekib, aga ei, heietused visuaalefektide saatel jätkusid lõpuni välja ning kogu aeg oli tunne, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Muidugi! Kõik on seda tükki näinud Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuumasõda“, „Tallinna kilud“ ja osaliselt ka mängufilmis „Sangarid“.

Niisiis, üllatusi ei olnud ja minu jaoks ei pääsenud mõjule ka võrdlus piiblist tuntud suure veeuputuse ning Õismäe tee 10 majas toimunud kommunaalkatastroofiga, mis päädis korterite üleujutamisega. Noa laeva lugu on lihtsalt nii võimas ja mitmekihiline, et ühe toru lõhkemisega seda võrrelda ei saa, kuigi ma sain aru lavastajate taotlusest luua paralleele ja näidata, et katastroofid muudavad maailma ja inimeste mõtlemist.

Meeldis Liivika Hanstini esitatud tegelaskuju lugu ja tabasin end isegi mõttelt,  et kirjeldamaks inimhinge kujunemist kaheksakümnendate magalarajooni oludes, oleks piisanud tema monoetendusest.

Kommunaalprobleemid saadavad inimesi igal ajastul. Praegu on päevakorras lihtsalt teised teemad – kortermajade renoveerimine jms. Oleks kunagi huvitav näha näidendit tänaste kortermajade elanike murdest, aga kardan korteriühistu koosolekul nähtu põhjal, et selle nimeks oleks „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Mis oleks see lokaalne katastroof, mis muudaks tänaste egotrippijate ja tarbimishimurate mõttemaailma?

Mida öelda kokkuvõtteks? Võtaks nähtu kokku sõnadega „hea majapidamisteater“. Kindlasti soovitan viia seda vaatama õpilasi, et neile ühest lühikesest ajalooetapist aimu anda ja noh, natuke saab ikka naerda ka!

PS.

Õismäe on muide tänase päevani üks õis magalate seas ja on muutunud aastatega taristu arenedes üha nõutavamaks elupaigaks, mis annab nii mõnelegi uusarendusele silmad ette.

Kuidas parvlaev Estonia Rootsit hukutas

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk"

Autor: Stefan Torssell

Tõlkija: Allar Sooneste

Kirjastus Tänapäev, 2018

Samal ööl ja umbes samal kellaajal, mil Estonia põhja läks, purunes mu korteri vannitoas veetoru. Uudis suurest laevahukust fikseeris paljude jaoks mälus terve rea mingeid konkreetseid sündmusi, millest osadele on üritatud anda müstilisi tähendusi. Ma ei usu, et ootamatud kommunaalprobleemid võiksid midagi ennustada, aga mul on Estoniaga seotud ka reisimeenutusi ja üks niiöelda väga isiklik südameasi, mis on tänaseks muutunud aeg-ajalt hinge kriipivaks mälestuseks.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.

Stefan Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk“ on õnneks vastand odava populaarsuse püüdmisele, mida teema võimaldab. Kes otsib raamatust südantlõhestavaid reisijate kannatusi, siis neid sealt palju ei leia. Raamat püüab pigem näidata, et süsteem, alates Rootsi laevandusinspektsioonist ja lõpetades valitsusega, oli läbinisti mäda.

Minu jaoks on raamat väga huvitav selle poolest, et avab Rootsi poolse vaate õnnetusele – oli ju hukkunute seas kõige rohkem just rootslasi. Torssell analüüsib toonaste ametnike käitumist ja tegemisi, tehes seda autorina üllatavalt ausalt ning otsekoheselt. Tabasin end isegi mõttelt, kas Eestis julgeks keegi niimoodi sellest sündmusest kirjutada.

„Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud,“ öeldakse raamatu tutvustuses. Vastuseid oma kõigile Estoniaga seotud küsimustele ma ei saanud, aga vaade katastroofi põhjustele avardus küll. Soovitan lugeda.

Parvlaev Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.

Lõpuks otsustab Euroopa saatuse ikkagi mõni idioot

„1939. Viimased rahupäevad“

Autor: Richard Overy

Kirjastaja: Äripäev, 2014

Raamatu „1939. Viimased rahupäevad“ kirjeldamist peab kahjuks alustama üsna trafaretse väitega, et pole midagi uut siin päikese all. 1939. aasta närvilisi Teise maailmasõja eelseid päevi iseloomustab diktaatorite egoism, demokraatlike riikide poliitikute naiivsus ja rahvaste lambakarjastumine, mis kokku viis selleni, et väikesest sähvatusest mattus tulle kogu Euroopa ja kõrbesid riigid kaugemalgi.

Raamatut lugedes tekkisid väga tugevad paralleelid tänapäevaga, praeguse olukorraga maailmas, kuigi jah, lähtepositsioon on teine, meil on Euroopa Liit, hiiliv islamiimpeeriumi taassünd jms.

Aga rohujuure tasandil pole midagi muutunud – diktaatorid teevad, mida tahavad ja suurkorporatsioonide orjusesse end müünud rahvad lasevad end valedest ning võltskullast pimestada.

Teos loob meile pildi sellest, kuidas käitusid Teise maailmasõja osapooled kümmekond päeva enne sõja puhkemist. Tsiteerin raamatu ametlikku tutvustust: „Mis toimus nende sõjaeelsete palavikuliste päevade jooksul? Kuidas reageerisid Hitleri vägede koondamisele Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid lubanud Poola sõltumatust kaitsta? Misssuguseid otsuseid langetasid Chamberlain ja Daladier ning kuidas vastas nende sammudele Saksamaa? Mida tegid diplomaadid Londonis, Pariisis ja Berliinis, et maailmasõja puhkemist vältida? Mida võttis ette Mussolini? Miks läks nii, et sõda, mille Hitler oli kavandanud lühikese ja võiduka vallutusretkena Poola vastu, kasvas üle maailmasõjaks? Ehk oleks saanud veel nende viimaste rahupäevade jooksul katastroofi ära hoida?“

Tegemist ei ole kindlasti mingi põnevuslooga, kuigi jah, katastroofi saabumise ärevust kumab ridadest läbi üksjagu. Väga hea lugemine ajaloohuvilistele ja paneb mõtlema sellele, mis toimus samal ajal Eestis ja kas president Päts oleks tõesti saanud suurde mängu sekkuda, nagu praegu paljude soovunelmad seda näha oleks tahtnud.

"Nõiatants" sai kaaned ümber

Osalesin möödunud aastal kirjastus Tänapäeva romaanivõistlusel, et oma loomingulisemale poolele natuke tagasisidet saada. Teenisin oma käsikirjaga välja auhinnalise kolmanda koha ja nüüd on raamat kirjastaja armust kenasti kaante vahel.

Tegemist on ajaloolise romaaniga, mille tegelased tegutsevad 17. sajandi lõpuaastatel, vahetult enne Põhjasõda.

Kui keegi satub lugema, siis on igasugune tagasiside teretulnud.

Väike tutvumisvõimalus tekstiga on siin.

Palju õnne naistepäevaks nõukogude naistele ja meestele! (Tasuta nostalgialaks)

See oli kaugel nõuka aal, kui naisi peeti meie maal

vaid meeles aastas korra.

Ei hinnatud siis emadust, ei naiselikku kaunidust,

vaid lugu peeti korrast,

kus naine elas nagu mees – ta metsas ehitas raudteed

või oli tegev traktorist või hoopis lüpsimasinist

ehk pehmelt öeldes oma vunts, kes mehed jättis jäiseks,

sest reeglites ei eksitud ja sõbraga ei seksitud,

vaid jäädi jäärapäiseks.

Siis naise elu valdavalt meil kulges kittelkleidis

ja Kommunaari kingadega enamik õnne leidis.

Ei tulnud seepi telekast, vaid seda tõid talongid,

Ja korterid – need olid justkui väiksed vangikongid,

kus sooja vett ei olnud suvel, külma aga talvel,

kus naaber rahvamalevast võis olla tihti valvel.

Seal naabrimehestki ei olnud kuigi palju tolku,

kui selgus tõsiasi, et oma mees on molkus.

Siis naise ridikülis oli üsna vähe keemiat,

sest bodyshoppe ju ei olnud ja harva anti preemiat.

Ent ühte sorti kurginäovett leidus peeglil alati

ja Orto kreemi krohvimiseks kilodega valati.

Ja huulepuna sügiseti keldritesse veeti –

kui häda käes, siis loomulikult kasutati peeti.

Eks muret oli kõigega, mis pääl- ja allpool vööd.

Ei olnud saada sisepesu enam peale tööd,

Ei olnud miskit toppida ka sisepesu alla,

kui kuu tuli ihu puhastuseks taevaservalt alla.

Siis hädaorust pääsemiseks kasutati vatti,

ja riidest taskurätikuisse puristati tatti.

Eks olnud nõuka ajal sekski kindel tabu,

see paljudele koju jõudis avameelses raamatus,

kuid tollal lihtsalt nautimine tundus täitsa jabur

ja kõikjal võimust võttis üleriiklik saamatus.

Kui siiski vahel õnnestuski voodis teha pulli,

siis enne juustest tuli eemaldada rullid.

Kuid polnud halba ilma heata meil ka siis

kui defitsiidi saabumine öösel une viis.

Ei olnud vaja nõnda kramplikult raseerida,

kui säärtel taeva poole turritasid karvad

või ujukate vahelt paistis puhmakaid –

see oli loomulik ja silma häiris harva.

Ei olnud kuskil kaanepildil näha pornostaare,

vaid noorte naiste unelmates püsis Juhan Aare

ja vanematel alatihti tundus üsna küütlev

üks hallipäine kommunist, kel nimeks Arnold Rüütel.

Jah, nõukaaja naise elu oli päris võigas,

see vahel nutma ajas nagu mädarõigas,

kuid ärgem unustagem – hullem oli meestel,

kes pidid nõukaajal täitma naiste soove –

see oli olukord, mis külvas suisa õudu,

seepärast mehed, naistepäeval,

soovin teile jõudu!

Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"

 Naistepäeva tradistsioonile maailmas panid XX sajandi algul aluse naiskommunistid Roza Luxemburg ja Clara Zetkin. Kõige tänulikumad on neile lillemüüjad.

Viini ajaloo mustad plekid kuldsel pinnal

„Daam kullas“

Autor: Anne-Marie O'connor

Ilmumisaasta: 2016

Kirjastaja: VARRAK

Anne-Marie O'connori raamat „Daam kullas“ pajatab meile ühe harukordse loo Gustav Klimti maalist ja selle taustal ka kunstniku ning Viini juutide elust ja saatusest Teise maailmasõja eel ja ajal.

Pean tunnistama, et Viini filharmoonikute uhkeid uusaastakontserte vaadates ei ole mul kunagi tekkinud mõtet Austria ajaloos kaevama hakata, aga tundub, et asjata. Raamat avas taas silmad selles suhtes, et kõik pole sugugi kuld, mis hiilgab.

Rohkem kui Gutav Klimtist, räägib raamat Viini juudi seltskonnategelasest Adele Bloch-Bauerist, keda kunstibürokraatide põlatud Klimt oma maalil „Daam kullas“ kujutas.

Adele Bloch-Baueri isiku kaudu avatakse jõukate viinlaste külluslik elu, aga ka nende naiivsus seoses Hitleri võimuletulekuga tekkinud protsesside, muuseas ka ulatuslike kunstiröövide suhtes, mis paljude juutide jaoks lõppes elu ja vara kaotamisega.

Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel, mis tegi Klimti maalist ühe maailma tuntuima kunstiteose, mille müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini.

Minu jaoks oli väga huvitav raamatu esimesed kaks kolmandikku. Raamatu lõpuosa, mis paljastab maali väljanõudmise ja kohtudetaile, ei olegi ehk nii huvitav.

Tahe lugemine igatahes, eriti kunstiajaloo- ja Euroopa ajaloo huvilistele.

Anne-Marie O'connori raamatu "Daam kullas" esikaas.

Kui maakera köhib su peale

„Lõõmav saar“

Autorid: Jeff Kanipe, Alexandra Witze

Äripäev, 2014

Maailm on ärev ja see ärevus kandub (sotsiaal)meedia kudu vähem või rohkem meist igaüheni. Ümbritsev inforuum on täis igasugu jama, alates USA presidendi Trumpi tüütust säutsumisest, Yana Toomi kangelaslikkusest Süüriasse rahu toomisel ja lõpetades näiteks sellega, et üks uus praam riivas natuke sadamakaid.

Kui tahad üldises tohuvapohus kainet mõistust säilitada, siis on soovitav aeg-ajalt lugeda midagi, mis loob võrdlusi selle vahel, mis on ja mis võiks olla. Sagime siin nagu sipelgad oma männiokkaid pessa vedada, aga kuskil maakoore all pulbitseb tohutu energia ja piisab ühest võimsast vulkaanipurskest, et isegi Trumpil ja Putinil hakkaksid püksid püüli sõeluma.

Ühesõnaga, „Lõõmav saar“ on täitsa hea lugemine selleks, et end reaalsusesse tagasi tuua. Tsiteerin kirjastuse tutvustust:

„Laki purse on üks ajaloo suurimaid looduskatastroofe, kuid sellest pole kuigi palju räägitud. Mürgiaure välja sülitanud purse kestis kaheksa kuud, aga selle mõjud kummitasid kogu Euroopat veel aastaid, külvates inimeste seas surma koguni nii kaugel kui Niiluse ääres ning tekitades näljahäda, mis võis olla Prantsuse revolutsiooni üks vallandajaid. Kaheksa kuu jooksul tekitas Laki ajaloolise aja ühe suurima laavavoolu, millest piisaks, et matta Manhattan 250 meetri paksuse kihi alla. Laki paiskas õhku hinnanguliselt 122 miljonit tonni vääveldioksiidi, 15 miljonit tonni fluori ja 7 miljonit tonni kloori – see oli üks viimase 250 aasta suurimaid atmosfäärireostusi.“

Vot nii! Nende faktide valguses peaks ikka päris selge olema, et kunnid või presidendid ja üldse poliitikud on tegelikult kübemed tuules ja nende jutust või käitumisest ei tasu ilmtingimata pöördesse minna.

 Populaarteadusliku raamatu "Lõõmav saar" esikaas.

Eesti maapõu on viikingite hõbedast pungil

„Viikingiaja aarded Eestist“

Idateest, rauast ja hõbedast

Autor: Mauri Kiudsoo

Kirjastus Äripäev, 2016

Kuna mul viikingivaimustus vaikselt kuskil taustal kogu aeg tiksub, siis lugesin mõnda aega unejutuks Mauri Kiudsoo raamatut Eesti pinnalt leitud viikingiaja aaretest. Unejutuks sobis see teos hästi, sest on kirjutatud sellises akadeemilises vormis ja nõudis kohati pingutust, et teemaga süviti minna ja nii tuli uni tavaliselt enne kui järgmine peatükk.

Natuke tekkis mul lugejana kahtlus, et tegemist on mingi kraadi kaitsmiseks mõeldud teadustöö mugandatud variandina. Igatahes on sisu selles raamatus pisut raskepärasemalt esitatud, kui üks laiematele massidele suunatud populaarteaduslik raamat eeldaks. Selles mõttes oli samuti Äripeva välja antud John Haywoodi „Viiking. Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat“ palju muhedam teos.

Tegelikult on autor kõvasti vaeva näinud ja pigem viskaksin kivi toimetaja kapsaaeda, kes võinuks akadeemilisust veidi rohkem lahustada, seda enam, et raamatu kujundus on väga kena.

See, et meie riigi territooriumil omal ajal viikingid möllasid, pole mingi uudis, aga nimetatud teose suurim üllatus oli leitud aarete rohkus. Tekkis kohe mõte, et palju seda karmide meeste hõbedat veel meil maa sees võib olla?

Huvitavad olid ka muistsete asulapaikade ja aardeleidude kaardid ning tore tõdeda, kui avatud maailm juba tegelikult viikingiajal oli. Leitud aarded sisaldavad münte, mis on pärist müstilistest kohtadest, kuhu esmapilgul poleks Läänemere ümbruse asukail nagu mingit asja olnud.

Kokkuvõttes on „Viikingiaja aarded Eestist“ põnev lugemine meestele ja tore muinasehete uudistamise album naistele.

Marjustini sajand ja Lauristini majand

„Marjustini sajand“

Kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast

Autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap

Kirjastus: Hea Lugu, 2016

Võtsin selle raamatu ette kui kohustusliku kirjanduse, sest olin Marju Lauristini õpilane nendel aastatel, kui punavõim asendus Eesti iseseisvusega.

„Olid alles ajad!“ tavatsetakse selle kohta öelda.

„Jah, olid alles ajad,“ pean nõustuma. Olen isegi ühe korra selle eest korralikult sõimata saanud, et Olga Lauristini tütre käe all haridust omandasin. Ühel üdini isamaalisel inseneripässil sõitis katus pealt ära, kui seda kuulis.

Aga see selleks. Marju oli tegelikult väga normaalne õppejõud ja lugedes siit raamatust, mida talle tähendas Tartu Ülikooli ajakirjandusharu rajaja Juhan Peegel, siis saan paremini aru, miks ta oma üliõpilasi hoidis, isegi kui need alati õppetöös just kõige hiilgavamaid tulemusi üles ei näidanud. Noorena sa lihtsalt ei taba neid noote, mis ühiskonna pikemaajalisel arengul kaasa mängivad.

Kõigepealt raamatu vormilisest poolest. Kuigi saatesõnades öeldakse, et „Ajakirjanduslikus mõttes saavad siin raamatus kokku essee ja dialoog, monoloog ja vestlus, arvamus ja intervjuu, sündmus ja olukirjeldus.“, siis nii võimas see tulemus ei ole. Ja Jumal tänatud! Muidu võinuks lugeja kätte jõuda ka üks hüplik ja segane ning kaalult ebavõrdsete lõikudega teos, mida oleks tüütu lugeda.

Nii on teose näol tegelikult tegemist ühe hea mälestusteraamatuga, mida on ladus lehitseda ja kust tegelikult nii mõndagi õõvastavat läbi kumab nagu juunikommunistide naiivsus ja Tartu Riiklikus Ülikoolis töötavate kommunistliku partei funktsionääride tegevus. Neid osi raamatust peaks nooremad inimesed silmaringi avardamiseks kindlasti lugema, et aru saada, kuhu idealism ja pime puuslike kummardamine võib välja viia.

Mulle meeldisid Lauristini ausad meenutused Eesti iseseisvuse taastamise alguspäevilt ja tema arutlused selle üle, mis on meie riigis valesti läinud või õigemini erinev sellest nägemusest, mis oli valdav üheksakümnendate aastate alguses.

Päris valulikult tõuseb esile Marju Lauristini suhe isasse, juunikommunisti ja kadumislegendidest ümbritsetud Johannes Lauristini, kellepoolse suguvõsaga on autoril alles viimastel aastatel side tekkinud. See on iseenesest haruldane, sest on ju elu liiga lühike, et unustada.

Leidsin ka ühiseid jooni „Marjustini sajandist“ ja Mart Kadastiku raamatust „Nüüd ma siis kirjutan“. Mõlemas nimelt otsitakse rohkem või vähem õigustusi kommunistlikule minevikule ja tuuakse selgitusi, miks nõukogude ajal just nii tuli käituda nagu käituti.

Tahaks selle peale öelda, et ärge põdege, aga saan aru, et igal inimesel on õlul mingi taak, millest tahaks vabaneda, aga meenub ütlus, et igaüks peab oma risti kandma. Nii et paras annus kõrgemalt poolt antud kannatusi on omal kohal – see muudab inimest ainult paremaks.

Aga milline oleks siis minu lugemissoovitus? Ikka lugeda! Marju Lauristin on unikaalne nähtus ja andku teised raamatu autorid mulle andeks, et nad minu kirjatüki läbi tema varju jäävad.

Lahkus nõukogude lapsepõlvekangelane, kes ei tahtnud suudelda Brežnevit

„Ma olen marksist-leninist ja jään selleks oma elupäevade lõpuni.“ 

See Kuuba kauaaegse juhi Fidel Castro 1961. aastal öeldud tsitaat pidas vett. Castro suri täna, jäädes elu lõpuni truuks Karl Marxi ja Vladimir Lenini õpetusele.

Ulatades nooruspõlves käe vaestele ja rõhututele nende abistamiseks, oli ta viimastel eluhetkedel pururikas inimene, kes istus oma riigiga aastakümneid nagu pompoon USA tagumikul – Sigade laht, Kariibi kriis, Kuuba maffia …

Mäletan, et nõukogude ajal, üsna õrnas eas, sattus kätte mitmeid raamatuid, kus räägiti Fidel Castro ja Che Guevara kangelastegudest tööliste ja talupoegade kaitsmisel. Mõningal määral see vist tollel ajal isegi innustas, aga noh, Eesti maarahva järeltulijatest ei saa ju revolutsionääre. Selleks peavad inimesed linnas kuhjas koos elama, mitte kuskil eraldatud külakolkas.

Kui Fidelist muud otsest kasu ei olnud, siis esimesed teadmised Kuuba sigarist sain igatahes tema fotode kaudu.

Hiljem kuulsin, et Castro kasutas sigarit vahel ka tõrjevahendina. Sotsialismileeri kuuluvate maade juhtide hulgas valitses alati paanika, kui külla saabus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Ilitš Brežnev, kellel oli kombeks lörtsuvaid mususid jagada – ikka vasakule põsele, paremale põsele ja siis suule.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei keskkomitee peasekretär Erich Honecker sai nendest musidest vist kõige mahlasemad.

Aga Fidel Castro oli kaval ja pani Brežneviga kohtudes alati paksu sigari näkku, suutes niimoodi pealetükkivat suudlejat pareerida.

Nüüd on mõlemad mehed ajalugu. Kuuba juht oli kahtlemata koloriitne kuju, seepärast ümisen tema mälestuseks natuke ka marksistide laulukest. Laulge kaasa!

Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa, bandiera rossa
Avanti o popolo, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il socialismo e la libertà!

Degli sfruttati l'immensa schiera
La pura innalzi, rossa bandiera
O proletari, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Il frutto del lavoro a chi lavora andrà.

Dai campi al mare, alla miniera
All'officina, chi soffre e spera
Sia pronto è l'ora della riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Soltanto il socialismo è vera libertà.

Non più nemici, non più frontiere
Sono i confini rosse bandiere
O socialisti, alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Nel solo socialismo è pace e libertà.

Falange audace cosciente e fiera
Dispiega al sole rossa bandiera
Lavoratori alla riscossa
Bandiera rossa trionferà.

Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Bandiera rossa la trionferà
Evviva il comunismo e la libertà!

Raadiolainete jälitamine omal vastutusel

Eesti Ringhäälingumuuseum

Vabriku pst. 11, Türi

Direktor Juhan Sihver

Kui sa just paadunud aiandushuviline ei ole, siis naljalt sellisesse väikelinna nagu Türi uitama ei satu. Tallinnast Tartu poole sõites jääb ta suurest trassist liiga paremale, Tartust pealinna poole sõites jällegi liiga vasakule. Need, kes Lääne-Eestist Tartu poole sõidavad, satuvad Türile muidugi tihedamini, aga seal peatumiseks peab olema omaette põhjus.

Leidsin sellise põhjuse tänu ühele privaatsemat sorti üritusele, mis peeti Eesti Ringhäälingumuuseumis.

Olin sellest asutusest muidugi varem lugenud ja kuulnud, ning igasugu vanu eetripille näinud, aga nüüd kohapeal käies avanes hoopis teine maailm meie raadio ja televisiooni arengu tehnilisest poolest.

Põhiline oli muidugi äratundmisrõõm nagu „Oi, mu vanaemal oli ka selline raadio!“ või siis „Naabritel oli samasugune televiisor!“

Ja muidugi tekib ka hea võrdlus möödunud aegade ja tänapäevase tehnoloogiaga vahel. Pealevaadates tundub, et areneme valguse kiirusel, aga muuseumi direktor veenis meid selles, et meie elus võib olla palju näilist – 50ndate raadiod edastasid palju kvaliteetsemat heli kui tänapäevased krapid.

Ekspositsioon ei ole ainus, mida seal muuseumis kogeda võid – kui on aega ja tahtmist, võib proovida ka kuuldemängu teha jms.

Üldiselt on tegemist ühe väga hea isa-poja külastusobjektiga. Astuge läbi ja te ei kahetse isegi siis, kui otseselt tehnikahuviline ei ole. Kui veab, räägib muuseumi direktor vidinatele väga põnevaid lugusid ka juurde.

Ringhäälingumuuseumisse on väga lihtne sõita Tallinnast rongiga, aga muidugi ka autoga. Muuseum asub Türi peatänaval, raudteeülesõidu läheduses.

Igas Põhjala mehes on natuke viikingit

Viiking. Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat.

Autor: John Haywood

Tõlkijad: Mart Rummo, Kristiina Raudsepp

Äripäev 2014

„Kes ei unistaks võimalusest saabuda koju hõbedakoormatega ja olla kuulus ka veel siis, kui vähemad mehed on ammu unustatud?“

Arheoloogide uusimate avastuste ning Põhjala saagadest ja skaldiluulest pärit lugude põhjal on üks juhtivaid viikingiajastu uurijaid John Haywood kokku pannud värvika ja humoorika raamatu sellest, missugust elu elasid 10. sajandi viikingi sõdalased.

Kuna mulle väga meeldib ajalugu ja igas suures mehes on teatavasti alati natuke poisikest, siis muidugi läheb korda ka viikingite teema. Olen tähelepanelikult lugenud materjale 2010. aastal arheoloogilistel kaevamistel Saaremaal Salme alevikus leitud viikingiaegsest laevast, õigemini laevamatusest, sest sealt leiti 16 korrapärastes ridades kolmes kihis lebavat skeletti, mille vahel oli mängunuppe ja täringuid. Kõik see tõestab, et meie esivanemad puutusid sageli viikingitega kokku. Issand kui äge!!!

Tõsi, nagu selgub John Haywoodi raamatust, olid viikingid üsna vara- ja verejanulised ning rüüstasid hea meelega kõiki piirkondi, kust vähegi matti andis võtta. Ilmselt ei sõudnud või purjetanud nad meiegi rannikuvetes lihtsalt lõbu pärast, vaid ikka selleks, et röövida ja tappa ning orje võtta.

Nojah, ega meie esivanemad ei olnud kitsid vastu andma – mitmed allikad väidavad, et Sigtuna linna häving on eestlaste südametunnistusel.

Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat annab üsna põhjaliku ülevaate viikingiajastu olme, kommete, sõjapidamisviisi jms kohta, kuigi on pisut lapsikus vormis esitatud.

Väga hästi on esile toodud olulised terminid. Samuti meeldis viikingite rüüsteretkede sihtpunktiks olnud piirkondade hindamine.

Üllatuslikult sain teada, et viikingite jaoks elas Soome aladel kahte liiki soomlasi – tavalised- ja suusasoomlased. Viimaseid nad pelgasid väga, sest need olid suuskadel kiired liikuma ja kasutasid täpseid, suure laskejõuga kahest erinevast puidust tehtud vibusid.

Kokkuvõttes – täitsa korralik populaarteaduslik lugemine tavalisele ajaloohuvilisele.