Alkohooliku päevik (piirilinna Valga näitel)

Tervise Arengu Instituut (TAI) on alkoholismi ennetamiseks ja raviks koostanud ühe lahendusena alkopäevikud, mida perearstide kaudu sihtgrupile levitatakse.

Alljärgnevalt toon teieni väljavõtte ühe Valgas elava virtuaalse alkohooliku päevikust. Tekst on redigeerimata, seega vabandan nende ees, keda häirib robustne sõnakasutus.

…

19. jaanuar

Ärkasin rämeda pohmelliga. Ilm on äärmiselt sitt. Pea valutab, aga tablettide ostmiseks raha ei ole. Vahtisin mitu tundi nagu tursk aknast välja. Lõuna paiku viisin eelmisel õhtul Pedeli järve äärest leitud taara Konsumisse ja saadud rahaga – 1,20 eurot – seadsin sammud Läti poole. Valka Alko 1000 poest ostsin kaks õlut ja kõndisin Eestisse tagasi. Bussijaama lähedal kohtasin Ennu, kes pakkus lahkesti viina, mille ta oli juba hommikul naaberriigist ostnud. Hakkas kergem ja tuju läks tublisti paremaks, võiks öelda, et isegi pidulikuks.

20. jaanuar

Naine karjus mu peale, sest olin eelmisel õhtul tema longerod ära joonud. Ma tean, kus ta neid peidab. Lubasin uued tuua, kui kunagi tööle saan. Tööd ei ole, sest nii väikese raha eest, mida siinkandis pakutakse, pole enesest lugupidaval mehel mõtet tööle minna. Lätis on palgad veel väiksemad. Küsisin naiselt raha, sest temal on õmblusvabrikus töö, aga ta ei andnud. Käigu persse! Jalutasin paar tänavavahet edasi ja nurusin ema käest viis eurot. Ütlesin, et hammas valutab ja pean rohtu ostma. Siis kõndisin jälle Lätti ja ostsin Alko poest ühe viina, mille jõin ära Eesti poolel.

21. jaanuar

Peavalu. Mõistus on otsas. Kuidas edasi elada? Naine rääkis jälle lahutusest. Lits, raisk! Käisin bussijaama juures ja Säde pargis – mitte midagi! Ilm on haige peaga eriti külm. Siis jalutasin Ennu juurest läbi, too oli ka kuival, aga ütles, et Ruts on Soomest teel koju. Oli teine Tartusse pidama jäänud. Annaks nüüd Jumal, et ta kogu palgaraha Taaralinna kõrtsidesse ei jätaks. Mul oli 38 senti ja Ennul 16. Vähe. Valga poolelt selle eest midagi ei saanud, aga Valkast saime ühe 52 sendise pilsneri. Eesti poolele tulles jalutas vastu Ragnar Kond. Ütlesime talle „Labvakar!“, aga ta pööras pea ära. Ülbeks läinud!

22. jaanuar

Eile saabus napilt enne kaupluste sulgemist siiski Ruts ja käristas meile kõigile välja. Mulle ja Ennule ostis viinad ja suured õlled, endale mingi ülikalli 12 eurose brändi, Riia balsami ja kohvri longerot. Kamba peale võttis veel ploki sigarette. Süüa mitte teragi. Jäime ööseks Läti poolele Rutsi tüdruksõbra Renate juurde, kes kutsub meid oma kuumadeks Eesti poisteks. Kirusime Ossinovskit. Mis edasi sai, ei mäleta.

23. jaanuar

Ärkasin hommikul Renate köögi põrandal ja mul oli külm. Kuni leidsin tõusmiseks tahtejõudu, mõtlesin sellele, et ma ei ole elus nii palju Lätis käinud kui viimase poole aasta jooksul. Kõik tänu meie valitsusele. Jooks rahulikult kodus, aga näed, ei lasta.

Kui püsti sain ja tasakaalu saavutasin, siis märkasin, et korteris ei olnud kedagi. Tõprad läksid ilma minuta edasi jooma. Aga kuhu? Eestisse või Lätti?

…

Ja siit minu küsimus: Kas aktsiisitõus ja müüdavate koguste piiramine päästab need inimesed?