Põnevusseriaal „Merivälja“
Stsenarist - Indrek
Hargla
Režissöör - Triin
Ruumet
Operaator - Madis
Reimund
Helilooja - Taavi
Aavik
Produtsen t- Ken
Saan
Osades: Lauli Otsar, Merle
Palmiste, Andres Lepik, Argo Aadli, Andrus Vaarik, Theodor Tabor, Lee Trei, Kärt
Kross, Tõnn Lamp, Kristo Viiding, Tarvo Krall, Kait Kall, Olav Osolin, Maria
Avdjushko, Rain Tolk, Indrek Hargla jpt.
Esilinastus TV3, 4.
september 2017
Kardan, et varsti hakkavad Merivälja rikkurid protesteerima nagu
Tartu Madruse tänava omad, sest eile TV3-s näidatud põnevusseriaali „Merivälja“
esimene osa maalis asumist vananeva elanikkonnaga, uimase, väsinud ning
vaimuvaese pildi, mis ei vasta kindlasti rohelise linnaosa jõukamate inimeste
ootustele.
Asusin seriaali vaatama suure elevusega, osalt reklaami
mõjul, teisalt aga lootsin tegijate nimesid vaadates – eriti Hargla ja Ruumet –
et nüüd näeb üle pika aja head kodumaist põnevusseriaali, aga võta näpust. Nähtu
tempo oli nii aeglane ja dialoogid nii „Õnne 13“-le sarnased, et lõppu ma ei
suutnudki ära vaadata. Aga see on paraku paljude kodumaiste seriaalide viga, et
reklaamid on köitvamad ja sageli ka pikemad kui seeriafilmide sisu.
Samas on lisaks end varem korduvalt tõestanud stsenaristile
ja režissöörile seriaali kaasatud väga head näitlejad – miks siis nende
etteaste teleekraanil vaatajaid ei köida?
Minu meelest on peamine probleem seriaali tempos ja vähemalt
esimeses osas oli sündmuste kulgemises liiga vähe ootamatuid pöördeid või olid
need liiga pehmelt välja mängitud.
Samuti oleks pidanud müstikat muusika ja valguse abil kontrastsemalt
esile tooma – moodne digitehnoloogia võimaldab seda ju suhteliselt lihtsasti.
Kuna seriaali tegevus toimub 90ndatel, siis ma mõistan, miks
on olnud kiusatus režissööriks palgata Triin Ruumet, aga tundub, et selles
formaadis, mis on pealegi reklaamipausidega hakitud, ei suuda ta tollast esteetikat
piisavalt veenvalt esitada, millest on muidugi kahju.
Heas põnevusseriaalis peab olema mõrvu, raju seksi ja
huumorit. Viimast natuke oli, sest väikest teenet paluvad porgandihäälsed telefonikõned
meenutasid lapsepõlves kuuldud õuduslugu „Kollased käed“ – kohe tulevad tuppa
ja kägistavad su ära.
Üldiselt olen segaduses, aga ootan teise osa ära, äkki läheb
elu Meriväljal veel põnevaks, muidu kinnistub televaatajale küll aedlinnast
kuvand kui Eesti uinamuina pealinnast.
Kaader põnevusseriaalist "Merivälja". Foto: TV3.
Ma ütlen kohe, et pole seda veel vaadanud, aga kindlasti kavatsen. Lihtsalt tõmbasin kohe paralleele hiljuti vaadatud teleseriaaliga, mis vändatud J.K.Rowlingu krimiloo alusel. Võiks öelda, et see oli ka väga aeglane ja õieti justkui midagi ei toimunud. Aga sellised filmid ongi väga euroopalikud. Ning mulle meeldivad. Olen ammu tüdinenud ameerikalikest priuh-prauh lugudest, mis peale vaatamist hinge tühjaks jätavad. Minust on kaugel elades saanud täielik Eesti loomingu ja näitlejate fänn ☺️ Mitte, et ma just kõike valimata ka vaaraksin 😉
VastaKustuta*vaataksin
KustutaMa saan sellest isegi aru, mille poole püüeldi, aga paraku seeria reklaamidega hakkimine ei lasknud vaataja jaoks alltekstidel ja valitud tempol mõjule pääseda. Kui saaks reklaamipausideta asja üle vaadata, siis oleks tulemus ilmselt parem.
Kustuta