Aastaid tagasi, kuskil 90ndate lõpul nägin Tallinna
kaubamajast mööda sõites sellist pilti, kus Lexuse džiibist kargas välja üks
kurikaga jõmmkärakas ja virutas väikese Peugeoti juhipoolse küljeklaasi
kildudeks. Väikeautos oli vanem mees, kes vajutas hirmunult gaasi ja kadus oma
neljarattalisega kaubamaja nurga taha. Jõmm omakorda kihutas Tartu maantee
poole. Osapooled haihtusid, nutitelefone siis veel ei olnud ja filmida seda konflikti ei saanud ning
ilmselt sellesse seisu see kõik jäigi.
Vahepeal hakkas tunduma, et karmid üheksakümnendad oleks
justkui möödas, aga võta näpust. Viimasel ajal kuuleb päris sagedasti liikluses
kurikatega oma õigusi kehtestavatest nõrga närvikavaga jõllidest. Paljud neist
meedia ja politsei huviorbiiti ei jõua, sest konflikte ei märgata filmida või
siis ei soovi ohvrid juhtunust rääkida.
Mida siis nende ajukääbikutega ette võtta?
Nõuda nendelt lubade taotlemisel hulluarsti tõendit on
ebareaalne.
Viharavi? Välismaistest kogemustest võib lugeda, et viharavi
annab harva häid tulemusi, aga kohtud võiks kurikamehi vaimuhaiglate vahet
profülaktika mõttes siiski jooksutada. Ehk ei peksa nad sel ajal vähemalt kodus
naist ja lapsi.
Kinni panna? Alati pole võimalik.
Kahjuks on ainuke variant sellistele mõistus pähe panna täiega vastu anda. Ma üldse ei imesta, kui varsti kuuleme loost, kus
agressiivne kurikamees lasti enesekaitseks maha. Seni on neil lihtsalt
vedanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!