Kellel on veel Tartu nostalgia?

No võtke näiteks Tartu - väike puust linn.

No võtke näiteks Tartu - nii öelda linn.
Emajõgi, Emajõgi säält läbi viib oma veed.
No võtke näiteks Tartu - nii öelda jee.

(Tartu – väike puust linn, Jäääär)

Millegipärast on nii, et inimesed, kes on olnud mingi paigaga seotud, tunnevad selle järele nostalgiat isegi siis, kui mõned kogemused või mälestused kohaga on olnud halvad.

Mul on taastunud mingi seletamatu tõmme Tartuga, kus sai kunagi õpitud ja taastärkava kapitalismi tingimustes kuhjaga elukogemusi omandatud, nii et veri ninast väljas.

Ometigi tunnen end seal erinevalt Tallinnast rahulikult ja vabalt.

Sattusin möödunud nädalavahetuselgi vanas ülikoolilinnas olema ja sain omapäi veidi ringi kõndida. Tartu plussiks on ju see, et jalgsi jõuab igale poole.

Väljaspoolt vaadates on linn kõvasti muutunud ja muutub kuuldavasti veelgi, sest linnavalitsusel on plaanis Emajõe kaldapealse korrastamist jätkata ning kesklinna lubatakse tulevikus ka kortermaju rajada.

Uuemast arhitektuurist meeldivad mulle kõrvutiasetsevad Ahaa keskus ja Tigutorn, sest mingi nurga alt on vaade neile väga futuristlik.

Nii-öelda turuhoone ristmik on minu meelest aga arhitektuuriliselt ebaõnnestunud – Tartu kaubamaja sammastega kast, Dorpat ja uus Kvartal ei moodusta kuskilt otsast ägedat tervikut.

Kuid tegelikult ei tahtnudki ma hoonetest rääkida, vaid sellest nostalgilisest tundest, mis hämaratel tänavatel jalutades südamesse poeb.

Kui Tallinna vanalinnas saab lihtsalt aimu, et tegemist on paksu kultuurikihiga, siis Tartus tekib ajalooliste tänavate ja hoonetega seletamatu vaimne side. Selline tunne on, et võid omaette mõtiskledes kõndida seintest läbi, muutuda nähtamatuks raekoja platsil ja välja ilmuda kuskil teisel pool Toomemäge.

Tartus on midagi müstilist.