Pekske Kadasikku, Kadastik oli päälik!

Mart Kadastik

Nüüd ma siis kirjutan

ELUTÖÖRAAMAT

Kirjastus Varrak, 2016

Poleks iial arvanud, et Postimehe endist peatoimetajat ja endist Eesti Meedia juhti Mart Kadastikku tabab pärast mälestusteraamatu avaldamist laviinina suhteliselt räme kriitika ja osati suisa mahategemine.

Vastased on Kadastiku suhtes olnud kohati nii armutud, et mulle kerkis võrdlusena silme ette 1881. aastal ajalehe „Oleviku“ asutanud ajakirjanik Ado Grenzstein, keda materdati täiega selle eest, et ta justkui loobus rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Grenszteinile läksid süüdistused omal ajal nii hinge, et ta asus elama Prantsusmaale, kus temast sai väidetavalt antisemiit, kelle meelest Eesti esijuut olevat Postimehe peatoimetaja ja hilisem omanik Jaan Tõnisson (sic!).

Ajalugu justkui korduks. Vähemalt osaliselt.

Mina kuulsin esimest korda elus Mart Kadastiku nime Tartus, ühes Liiva tänava eramaja köögis. Õppisin siis vist kaheksandas klassis.

Vanaonu Julius, keda olin külastamas vanaisa Leopoldiga ja kes oli varjanud end peale sõda nõukogude võimu eest Laeva kandi metsades, kasutas Staadioni tänava hullumaja – nii seda rahva suus kutsuti – et imbuda tagasi inimeste sekka ja normaalse elu juurde. Ta töötas seal sanitarina, et nõukogude organitele mitte silma torgata.

Juliuse kõige tähtsam ülemus oli Mart kadastiku isa Heiti Kadastik, kellesse vanaonu suhtus suure aupaklikkusega – sõda näinud Julius ei olnud lömitaja, sellel aupaklikkusel oli muu põhjus. Ja vanaonu käest ma siis kuulsingi, et tema ülemuse poeg on „Edasi“ toimetaja.

Aga nüüd raamatu juurde!

Jah, õigus on neil, kes ütlevad, et raamat kubiseb kibestumisest. Võib-olla oleks pidanud autor kogetud sündmustega pisut suuremat ajalist distantsi hoidma ja laskma mälestustel ning emotsioonidel settida, sest suur osa inimesi, keda Kadastik raamatus esile toob on hea tervise juures ja jätkuvalt meediamaastikku kündmas. Nii mõnigi neist võib tunda end solvatuna.

Pealegi ei ole usutav, et ajakirjandustegelase elutöö lõppes käesoleva raamatuga. Või on see ühtlasi ka hüvastijätukiri?

Teisalt on tegemist väga otsekohese ja kirgliku teosega, mida lugedes võib aru saada, et autor tõesti armastab ajakirjandust ja on teinud selle arendamiseks rasket tööd.

Kibestumist ja kirge saadab aga tume minevikuvari, võiks isegi öelda Kadastiku teine mina, nimega Jaak Kaljo – naiivsevõitu ajakirjanik, nõukogude propagandamasina tööriist.

(Milline suurepärane näidendi teema selles paaris kätkeb!)

Mina ei tea, kui paljudele Kadastik oma artiklitega liiga on teinud, aga tundes meedia omapära, siis on ikkagi nii, et ajakirjanik loob artiklitega avalikkusele oma subjektist mingisuguse kuvandi ja Kadastik on loonud päris mitmele dissidendile vinge kuvandi ajal, kui ühiskonda suukorvistas totaalne tsensuur ja teisitimõtlejail oli leheveergudele peaaegu võimatu saada.

Aga see väike pluss ei rahusta kindlasti südametunnistust ja nii püüabki autor raamatus leida põhjendusi ja õigustusi, miks just nii läks, et tema KGB-ga seotud minevik on kõigil hambus. Liiga segased selgitused! Meie ühiskond, kus paljude inimeste peamiseks emakeelseks sõnaks on saanud „jep“, ei vaja keerulist mis-miks-kuidas psühhoanalüüsi, vaid selget ülestunnistust ja vabandust.

Elu jagab meile igal hommikul uued kaardid välja ja alati ei ole need võidukaardid.

Autor on üsna värvikalt kirjeldanud Eesti meediamaastiku telgitaguseid – väljaannete arengut, müüke, ülevõtmisi. Väga põnev on raamatus jälgida Postimehe muutumisi ja selles osas aitab kirglik kirjeldusviis muidugi kaasa – kohati on tegemist lausa põnevikuga!

Raamatu nõrkuseks, aga samas heaks õppetunniks pean seda, et kunagi ei tohi taolisi tekste kirjutama asuda nii-öelda kibestunud peaga ja kättemaksuhimus.

Aga Kadastik on kahtlemata vastuoluline isiksus ja töötamine juhtpositsioonil kahe erineva riigikorra ajal on aidanud sellele tublisti kaasa. Sellepärast saab tema elutööle hinnangu anda ainult aeg, kaasteelised saavad praegu vaid osatada, parastada või moka otsast ka kiitust avaldada, nagu paljud ka häbelikult on teinud.

Muide, Ado Grenzteini vaadatakse nüüd, rohkem kui sada aastat hiljem hoopsi positiivsemas valguses. Arvan, et nii läheb ka Mart Kadastikuga.