Eestis on isikuandmete kaitsega nii kehvad lood, et
Riigikogu õiguskomisjon peab hakkama isegi peaprokuröri üle kuulama, et aimu
saada, miks või kelle kaudu tundlikud andmed avalikkusesse lekivad.
Ja see pole ju sugugi esimene kord, kui prokuratuuri
menetluses olevate kriminaal- või haldusasjadega seotud isikute terviseandmed
jms avalikuks saavad, enne kui isikud kohtusse jõuavad ja seal kas õigeks või siis
süüdi mõistetakse.
Mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kas kellelgi kurikaeltest
on hemorroidid, kusepeetus või lihtsalt vinnid. Murelikuks teeb hoopis see, et
ühiskonnas on karjade kaupa tüüpe, kes on valmis kohtusüsteemile sülitades au-
ja häbitundeta igast asendist ligimestele käkki keerama. Kahjuks puudutab see
ka osasid ajakirjanikke.
Väita, et delikaatsete isikuandmete avaldamine on vajalik
korruptsiooni jms protsesside tausta mõistmiseks on pehmelt öeldes perversne.
Teine murekoht on see, et isikuandmete avaldamise ja
paljundamisega püütakse hukkamõist saavutada enne kohtuotsust või siis vähemalt
manipuleerida avaliku arvamusega kas siis kättemaksuks või omale materiaalsete hüvede
saamiseks.
Lekitajad ei ole alati õigel poolel, väga paljud neist on
lihtsalt lurjused või siis Rein Raua sõnu kasutades – moraalsed värdjad.
üle pika aja lugesin asjalikku arvamuslugu Postimehest, mis haakub kirjutatuga: http://arvamus.postimees.ee/3939849/eerik-kergandberg-ajakirjandusvabadus-ja-oigusemoistmise-kohustus
VastaKustutaMinu viimaste aastate sage mõtteaine: mis toimub inimeste peades?