Kes lekitavad isikuandmeid?

Eestis on isikuandmete kaitsega nii kehvad lood, et Riigikogu õiguskomisjon peab hakkama isegi peaprokuröri üle kuulama, et aimu saada, miks või kelle kaudu tundlikud andmed avalikkusesse lekivad.

Ja see pole ju sugugi esimene kord, kui prokuratuuri menetluses olevate kriminaal- või haldusasjadega seotud isikute terviseandmed jms avalikuks saavad, enne kui isikud kohtusse jõuavad ja seal kas õigeks või siis süüdi mõistetakse.

Mind ausalt öeldes üldse ei huvita, kas kellelgi kurikaeltest on hemorroidid, kusepeetus või lihtsalt vinnid. Murelikuks teeb hoopis see, et ühiskonnas on karjade kaupa tüüpe, kes on valmis kohtusüsteemile sülitades au- ja häbitundeta igast asendist ligimestele käkki keerama. Kahjuks puudutab see ka osasid ajakirjanikke.

Väita, et delikaatsete isikuandmete avaldamine on vajalik korruptsiooni jms protsesside tausta mõistmiseks on pehmelt öeldes perversne.

Teine murekoht on see, et isikuandmete avaldamise ja paljundamisega püütakse hukkamõist saavutada enne kohtuotsust või siis vähemalt manipuleerida avaliku arvamusega kas siis kättemaksuks või omale materiaalsete hüvede saamiseks.

Lekitajad ei ole alati õigel poolel, väga paljud neist on lihtsalt lurjused või siis Rein Raua sõnu kasutades – moraalsed värdjad.