Ootamatult tulnud talv kukub nagu Eesti valitsus

Põnevate poliitiliste mängude vahel kipub ununema see päris reaalne elu. Talveilmad, mis meie riigis paar nädalat laiutasid, saavad järgmise nädalaga ümber ja kaerahelbed võtavad taas võimu lumehelvestelt üle.

Kiire, kuid põhjaliku uurimistöö tulemusena selgus, et kõik veebist kättesaadavad ilmaprognoosijad pakuvad novembri teiseks pooleks plusskraade ja mitte vähe – Tallinnas mõneks päevaks isegi kaheksa soojakraadi.

Kuuse-taadi andmeid mul ei ole kahjuks käepärast, aga vaevalt ta nüüd midagi muud pakub.

Tulemus on see, et lumi sulab ära ja rehvijärjekorrad hajuvad nagu nõiaväel. Pole välistatud, et meil on jõulude ajal jälle sama palju sooja kui oli jaaniööl.

Teadlaste ennustused peavad paika – meie kliimas on korralikule talvele globaalse soojenemise tulemusena vähe lootust ja iga päev võib tuua ilmaüllatusi. Kuidas see pikas perspektiivis mõjutab meie loodust, saab olema huvitav. Šaakalid on ju juba ammu kohal, oodata on sookilpkonni – neil läheb Lätist tulemisega lihtsalt aega.

Aga kuidas kliimamuutused mõjutavad eestlaste iseloomu, ei oska öelda. Äkki meeleheitlikumaks?

Eliiti kummitab „asendamatute inimeste“ sündroom (Ka sind, Evelin!)

„Tänaste sündmuste valguses vajab Eesti ja ilmsesti kogu Euroopa president Ilvest rohkem kui kunagi varem. Kedagi, kes hoomab sügavuti ameeriklase hinge, tunnebkeelt ja kônepruuki. Haridust tôendavast dokumendist ja heast lastetoast jääb uutes oludes kardetavasti väheseks... Mida aga teeme meie ajaloo pöördelistel hetkedel? Peksame omasid muidugi! Vôiksime kord ära ôppida, et sellest saab käputäis roppsuuröökureid pisikese mônu ja ylejäänud rahvas pika piina. Ehk saame seekord siiski paremini hakkama...“

Nii kirjutas täna president Toomas Hendrik Ilvese endine abikaasa ja TV 3 saatejuht Evelin Ilves oma Facebooki kontol, saades ilmselt innustust USA presidendivalimiste tulemustest.

Mina tahaks küsida, et mis jama see on meie poliitilise eliidiga? Istuvad mingid aastad oma ametites ära ja hakkavad end pidama ei tea kelleks. Mõtlevad, et kui juba nemad on olnud kord väljavalitud, siis on nad ühtlasi ka asendamatud. Paraku ei ole! Kõik siin ilmas möödub ja kõik on asendatavad. Ja ajad ei ole praegu nii pöördelised, et rahvas peaks elama ühe inimese armust.

Proua Evelin, meie valijaid, ametnikud ja maksumaksjad ei ole lambakari ja meil leidub piisavalt tarku inimesi, kes saavad ka Washingtoniga suheldud.

Ja lõpetuseks – kui THI on kõva mees – suuremeelne ja isamaaline mees – ajab ta need Ärmaga seotud jamad korda ning kasutabki oma USA tausta Eesti ja Eesti rahva hüvanguks, mitte ei poe oma eksnaise selja taha.

Saame Keski, saame Trumpi ja saame Kremli?

„Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane, otse meie aknasse.“ – Katkend malevalaulust.

Kuigi Eesti arengu piduriks saanud Reformierakonna valitsus on peamiselt tänu reformarite oma naba imetlemisele, peaministri arrogantsusele ning kommunistidele sarnasele partokraatia kummardamisele viimaks kummuli, on raske olla kogu südamest rõõmus. Seisame valikute ees, mis esmapilgul ei tundu väga head ja piltlikult öeldes oleme kolistamas ühest solgipangest teise.

Oleme saamas riigi etteotsa Keskerakondlikku valitsust ja saime liitlaste presidendiks Donald Trumpi – mõlemad on Kremlile väga mokkamööda arengud.

Keski parketikõlbulikkus on tekkinud liiga kiiresti, lausa üleöö. Savisaar oli nagu karupunn, mis erakonna pärasoolest hooga välja lendas, paine all olnud organismi enesetunde heaks tegi ning naeratuse näole tõi. Sellest naeratusest lasevad end nüüd pimestada nii sotsid kui IRL, aga pidage hoogu! Kas Keskerakonna leping Venemaa võimuparteiga, isegi kui see on külmutatud, ei tähenda tõesti mitte midagi? Kas need loendamatud korruptsiooniskandaalid ja segased rahaasjad olid kõigest pullisitt? Kas meil üldse enam mitte mingisugused põhimõtted ei kehti?

Äsja USA presidendiks valitud Trump on aga teinud murelikuks välis- ja julgeolekupoliitiliste seiskohtade puudumise pärast, pannes siiski kahtluse alla NATO tuleviku praegusel kujul. Tema on vanakooli ärimees ja teeb diile ning kindlasti kibeleb ta Moskvaga käsi lööma, et maailm mõneks ajaks ära jagada.

Aga võib-olla on see hea, et Keskerakond just nüüd valitsuse moodustab – kui Trump Putiniga diili teeb ja meid koos Euroopaga Vene mõjusfääri jätab, siis on meil nii-öelda oma mehed Havannas.

Lõpuks võib kõike ka lihtsalt huumoriga võtta nagu säutsus sotsiaalmeedias Mart Juur: „Vaene Trump ei tea veel, et tal tuleb kohtuda Jüri Rattaga.“.

Mälestusi Keskerakonna laupäevasest kongressist

Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks, et linnarahva raha eest mingit nurgatelevisiooni tehakse, aga kuna kõhutunne ütles, et Keskerakonna kongressil saab kõvasti pulli, siis hoidsin teleka laupäeval Tallinna TV peal.

Kõik, mida ma sealt otseülekande vahendusel nägin, ületas tugevasti minu ootusi. Mingi „Heeringas Veenuse õlal“ ega näosaade ega ka kohalikud stand-up komödiandid ei saa vastu sellele, mida esitasid Yana Toom, Peeter Ernits ning õde-venda Heimar Lenk ja Marika Tuus-Laul. See tekst, mida ja millise miimikaga nad esitasid oli superaines, millest peaks õppima kõik meie näitlejad, kes tahavad rahvast naerutada.

Alljärgnevalt siis mõned pärlid:

Yana Toom luges ette venekeelse sms-i Reformierakonda pooldavalt vene rahvusest ärimehelt. "Ma ei hakka tõlkima (saalist kostub pahameelt) … ma oskan ka vilistada, vaja vä?"

„Panovil pandi käed raudu, viis aastat hiljem selgus, et kõik oli tühi puuks.“

Peeter Ernits

„Vaenlased ei suutnud Edgar Savisaart hävitada, aga paistab, et omad on suutnud. Nad on Edgar Savisaarele noa selga löönud!“

„Mina juhatusse ei soovi kandideerida, hääletage minu õe Marika Tuus-Lauli poolt.“

Heimar Lenk

„Nii ametivõimud kui erakonnakaaslased on Savisaare vastu - kogu kamp on ühe ratastoolimehe vastu. Tema kõrvaldamiseks on sobinud kõik vahendid. Kõigepealt kõrvaldame tema sõbrad – Priit Toobali ja Oudekki Loone, siis vallandame 16 aastat lehte juhtinud inimese.“

Marika Tuus-Laul

Kui lisame nendele tegelastele veel tervisesaatega pensionäre hullutava Viktor Vassiljevi, siis võime kokkuvõtvalt öelda, et kesikutel on Eesti huumorimaastikule väga tõsine mõju.

Bye Bye, Taavi-poiss!

Igal oinal on oma mihklipäev.

See vanasõna käib tegelikult meie kõigi kohta, sest inimene jõuab ikka ja jälle oma elus mingil ajahetkel mingis osas oma kompetentsuse tippu. Olgu tegemist siis töö, isiklike suhete, hobide või ka mõistusega. Ikka juhtub mõnikord nii, et ajad ja olud on sinust üle ja nõuavad suuremaid ohvreid kui suudad või oskad tuua.

Mõistlik inimene käitub sellises olukorras nii, et taandub mõneks ajaks positsioonilt, mõtleb järele, vabandab vajadusel, õpib midagi juurde ja proovib siis uuesti milleski tippu jõuda.

Poliitikud, kellest väga paljud kahjuks mõistusega ei hiilga, käituvad risti vastupidi ega taha tunnistada, et on ree pealt maas. Võim on ju magus ja suures eduerutuses tehtud võlad pankade ees tahavad maksta. Selle asemel, et peeglisse vaadata, asutakse süüdlasi otsima – erakonnakaaslased on halvad, koalitsioonipartnerid on sead ja rahvas on loll.

Aga ei ole! Me ju näeme, mis sünnib – toimub see, et Eesti majandus toppab, bürokraatia lokkab ja Rein Raua paar aastata tagasi arvamuspilti toodud väljendil „moraalne värdjas“ on tõepõhi all.

On aeg Eesti valitsus lahti rõivastada!