Grammatiliselt õige ja ladus ning omakeelseid mõisteid
sisaldav eesti keel on muutumas harulduseks, mida peatselt vaid väga kitsas
ringkond suudab omavahel rääkida.
Paarikümne aasta pärast väljuvad meie haridussüsteemist
lapsed, kelle jaoks on emakeele õppimine olnud vaid valikaineks. Seda
kinnitavad õppekavad, kus eesti keelele pühendatakse järjest vähem aega.
Põhiline teadmiste omandamine toimub aastal 2036 kas inglise
või siis pärast Brexitit rohkem ka saksa keeles. Kindlasti suureneb puhtpragmaatilistel
kaalutlustel ka vene keele ja araabia keele osakaal. Meie ülikoolides toimub
õppetöö lähitulevikus ainult enamlevinud võõrkeeltes.
Tekib olukord, kus eestlastest vanavanemad ei saa enam
lastelastest aru. Seda olukorda võimendab tehnoloogia areng.
Ometigi on maailma tuhandetest keeltest igas eluvaldkonnas
toimivaid kirjakeeli vaid paarsada ja eesti keel on nende hulgas. Milline
varandus!
Olen täheldanud, et kui tegemist on suure varandusega, siis
ei oska me seda hoida ega jätkusuutlikult kasutada. See puudutab lisaks keelele
ka inimesi, merd, maavarasid, metsa ja puhast keskkonda laiemalt.
Võib-olla olemegi siis muutumas haldjarahvaks, kelle
esindajaid võib tulevikus kohata koos lendoravatega veel raiumata metsades ja
kes räägivad mingit imelikku keelt, mis Hiinast saabunud turiste kangesti
naerma ajab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!