Koroonaaegne kõne maale

„Halloo! Ema? Mina jälle siin! Sinu poeg! Herbert! On sul kõik hästi?“
„Minu poeg ei ole Gert! Ärge valetage!“
„Herr-bert! Herbert, ema!“
„Ah sina! Su hääl on võõraks jäänud, nii harva helistad! Aga pangast helistavad iga päev. Küsitakse, et mis mu sünniaasta on ja kas mul parool on ja kui suur mu teine hammas on? Nagu ma oleks mingi luuraja või agent.
„Oi, ära sellistele kõnedele küll vasta!“
„Ikka, ikka vastan. Mis ma siin üksi igavusest siis peaksin tegema? Üks küsis veel, et kas mul on piim-koor käepärast?“
„Mis asi? PIN-kood? Ema, need on petukõned!“
„Vahet pole, sa ju tead, et mul ei ole ammu enam oma hambaid. Perearsti juurest helistatakse ka iga päev, kutsuvad praktiseerima. Pakuvad kaks moosi.“
„Vaktsineerima, ema. Süstima! Kaks doosi!“
„Mis seal vahet, mul seda parooli niikuinii ei ole ja moosid on ka otsas.“
„Vaktsiini saab paroolita. Peaksid kindlasti minema, oled riskigrupp.“
„Riisisupp???“
„Ris-kiii-grupp!“
„Ära mine ägedaks, ma kuulen küll!“
„Kuula siis, mine kindlasti vaktsineeri end viiruse vastu!“
„Kiiruse vastu? Mul ei ole enam ammu kuskile kiiret. Üheksakümmend on juba käes.“
„Eh, mis ma sinuga teen … Ma igaks juhuks ei hakka veel maale tulema, praegu on teine laine. Äkki toon sulle koroona.“
„Mis sa räägid? Sul on jälle teine naine? Ja mängib koroonat?“
„Teine laine. Viirusel on teine laine.“
„Sa oled kogu aeg teisel lainel. Millal sa maale tuled?“
„Ma ei hakka tulema enne suve.“
„Mis lollust sa suust välja ajad? Ega mina ei mune! Kanu pole ka enam ammu.“
„Ma räägin, et ei hakka enne tulema, kui suvel. Siis saab ehk mööda see nakkus.“
„Ja-jah, sul on kogu aeg tuli takkus.“
„Ema sulle on kuuldeaparaati vaja.“
„Millega ma siis praegu räägin, narr!“
„See on telefon!“
„Mis ma ikka seletan. Jää terveks, Gert!“
„Herbert!“
„Minu eas pole sel enam vahet. Näeme siis, kui näeme, too oma uut naist ka näha.“
„Ema!!!“