Peaminister helistab Pühajürile

 „Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik. Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest, mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk. Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta, panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“ ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei ikka Kaja oli, Vikerraadiost.