Vääriti mõistetud „Tõde ja õigus“ sai täna 90

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa ilmus 30. oktoob­ril 1926. aas­tal.

Pärastine on olnud juba tõlgendamise küsimus, kumb oli iseloomult rohkem eestlane, kas Andres või Pearu ja mida kirjanik oma raamatuga tegelikult öelda tahtis. Igatahes on tüviteksti tänaseks lahatud nii ja naapidi küll teatrites, kunstis, kirjanduskonverentsidel, aga metsikutes ühikutes ka koolide lõpukirjandite näol.

Täna teame, et Tammsaare üht tuntuimat lauset "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus", on meie rahvas valesti tõlgendanud ja uskuma jäänud, et see võib olla tõsi.

Selline kujutelm, et töörügamisega saab õndsaks, sobis hästi nõukogude võimule, sest rajati ju töörahva riiki. Seetõttu oli Tammsaare sallitud kirjanik ka okupatsiooni päevil ja kooliprogrammis tähtsal kohal.

Ajaga on „Tõe ja õiguse“ kuulsaima tsitaadi mõte moondunud. Praegu võiks öelda pigem, et „Kiida lolli ja too töötab end omaniku kasumi nimel miinimumpalga eest surnuks.“

Olgu, mis on, „Tõde ja õigus“ on meie kirjanduse verstapost ja ehk just täna oleks paslik mõelda töötegemise mõttekuse, töö- ja vaba aja tasakaalu või mammona kokkuajamise üle.

Vargamäele, ei tulnudki armastust. Olgu see kõigile rügajatele hoiatuseks.