„Enne meid oli veeuputus“
Esietendus 22. märtsil 2018.
Osades NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti
Kobin ja Liivika Hanstin jt.
Kaastegevad Tallinna Poistekoor, Tallinna Balletikool,
Kaie Kõrbi Balletistuudio.
Autorid ja lavastajad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma
Dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks
Kunstnik Liina Keevallik
Muusikajuht Lydia Rahula
Videokunstnik Alyona Movko
Valguskunstnik Priidu Adlas
Koreograaf Olga Privis
Filmikunstnik Katrin Sipelgas
Operaator Mait Mäekivi
Käisin Vaba Lava suures saalis vaatamas EV 100 teatrisarja
raames etenduvat kommunaaldraamat kaheksakümnendate Õismäest, mille olustikku
võib tinglikult üle kanda ka teistele Eesti linnade magalarajoonidele.
Kindlasti leiab etendusest midagi tuttavat nii lasnamäelane, mustamäelane kui Tartu
Annelinna kodanik. Seega, olustik oli hästi paigas ja toonased argielu nüansid
kontrastselt esile toodud. Samuti töötasid hästi visuaalsed efektid.
Etendus algas ühe peategelase kirjeldusega Õismäel
elamisest, seejärel esitasid oma lood teised tegelased. Algus venis. Ootasin,
kas peale mälestuste heietamise ja olukirjelduste ka mingi pinge laval tekib,
aga ei, heietused visuaalefektide saatel jätkusid lõpuni välja ning kogu aeg
oli tunne, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Muidugi! Kõik on seda tükki
näinud Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuumasõda“, „Tallinna kilud“ ja osaliselt
ka mängufilmis „Sangarid“.
Niisiis, üllatusi ei olnud ja minu jaoks ei pääsenud mõjule ka
võrdlus piiblist tuntud suure veeuputuse ning Õismäe tee 10 majas toimunud
kommunaalkatastroofiga, mis päädis korterite üleujutamisega. Noa laeva lugu on
lihtsalt nii võimas ja mitmekihiline, et ühe toru lõhkemisega seda võrrelda ei
saa, kuigi ma sain aru lavastajate taotlusest luua paralleele ja näidata, et
katastroofid muudavad maailma ja inimeste mõtlemist.
Meeldis Liivika Hanstini esitatud tegelaskuju lugu ja
tabasin end isegi mõttelt, et kirjeldamaks inimhinge kujunemist kaheksakümnendate magalarajooni oludes, oleks piisanud tema monoetendusest.
Kommunaalprobleemid saadavad inimesi igal ajastul. Praegu on
päevakorras lihtsalt teised teemad – kortermajade renoveerimine jms. Oleks kunagi
huvitav näha näidendit tänaste kortermajade elanike murdest, aga kardan korteriühistu
koosolekul nähtu põhjal, et selle nimeks oleks „Pärast meid tulgu või veeuputus“.
Mis oleks see lokaalne katastroof, mis muudaks tänaste egotrippijate ja tarbimishimurate
mõttemaailma?
Mida öelda kokkuvõtteks? Võtaks nähtu kokku sõnadega „hea
majapidamisteater“. Kindlasti soovitan viia seda vaatama õpilasi, et neile
ühest lühikesest ajalooetapist aimu anda ja noh, natuke saab ikka naerda ka!
PS.
Õismäe on muide tänase päevani üks õis magalate seas ja on
muutunud aastatega taristu arenedes üha nõutavamaks elupaigaks, mis annab nii mõnelegi uusarendusele silmad ette.
