Pildikesi veeuputusaegselt Õismäelt ehk läbilõige Jaak Kilmi filmograafiast

„Enne meid oli veeuputus“

Esietendus 22. märtsil 2018.

Osades NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin jt.

Kaastegevad Tallinna Poistekoor, Tallinna Balletikool, Kaie Kõrbi Balletistuudio.

Autorid ja lavastajad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma

Dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks

Kunstnik Liina Keevallik

Muusikajuht Lydia Rahula

Videokunstnik Alyona Movko

Valguskunstnik Priidu Adlas

Koreograaf Olga Privis

Filmikunstnik Katrin Sipelgas

Operaator Mait Mäekivi

Käisin Vaba Lava suures saalis vaatamas EV 100 teatrisarja raames etenduvat kommunaaldraamat kaheksakümnendate Õismäest, mille olustikku võib tinglikult üle kanda ka teistele Eesti linnade magalarajoonidele. Kindlasti leiab etendusest midagi tuttavat nii lasnamäelane, mustamäelane kui Tartu Annelinna kodanik. Seega, olustik oli hästi paigas ja toonased argielu nüansid kontrastselt esile toodud. Samuti töötasid hästi visuaalsed efektid.

Etendus algas ühe peategelase kirjeldusega Õismäel elamisest, seejärel esitasid oma lood teised tegelased. Algus venis. Ootasin, kas peale mälestuste heietamise ja olukirjelduste ka mingi pinge laval tekib, aga ei, heietused visuaalefektide saatel jätkusid lõpuni välja ning kogu aeg oli tunne, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Muidugi! Kõik on seda tükki näinud Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuumasõda“, „Tallinna kilud“ ja osaliselt ka mängufilmis „Sangarid“.

Niisiis, üllatusi ei olnud ja minu jaoks ei pääsenud mõjule ka võrdlus piiblist tuntud suure veeuputuse ning Õismäe tee 10 majas toimunud kommunaalkatastroofiga, mis päädis korterite üleujutamisega. Noa laeva lugu on lihtsalt nii võimas ja mitmekihiline, et ühe toru lõhkemisega seda võrrelda ei saa, kuigi ma sain aru lavastajate taotlusest luua paralleele ja näidata, et katastroofid muudavad maailma ja inimeste mõtlemist.

Meeldis Liivika Hanstini esitatud tegelaskuju lugu ja tabasin end isegi mõttelt,  et kirjeldamaks inimhinge kujunemist kaheksakümnendate magalarajooni oludes, oleks piisanud tema monoetendusest.

Kommunaalprobleemid saadavad inimesi igal ajastul. Praegu on päevakorras lihtsalt teised teemad – kortermajade renoveerimine jms. Oleks kunagi huvitav näha näidendit tänaste kortermajade elanike murdest, aga kardan korteriühistu koosolekul nähtu põhjal, et selle nimeks oleks „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Mis oleks see lokaalne katastroof, mis muudaks tänaste egotrippijate ja tarbimishimurate mõttemaailma?

Mida öelda kokkuvõtteks? Võtaks nähtu kokku sõnadega „hea majapidamisteater“. Kindlasti soovitan viia seda vaatama õpilasi, et neile ühest lühikesest ajalooetapist aimu anda ja noh, natuke saab ikka naerda ka!

PS.

Õismäe on muide tänase päevani üks õis magalate seas ja on muutunud aastatega taristu arenedes üha nõutavamaks elupaigaks, mis annab nii mõnelegi uusarendusele silmad ette.