Muinasjutt plagiaadist ja kuradist

Väikeses Läänemere riigis elas kord noormees, kes tahtis kangesti kõrgharidust omandada ja poliitikas kätt proovida. Kutseharidus talle ei sobinud, sest kes see ikka oma käsi tööga määrib.
Pealegi, pisukese riigi poliitilisel maastikul ei võetud neid inimesi, kes oma kätega midagi valmis suutsid teha, eriti tõsiselt. Olulisem oli endast lihtsalt tark mulje jätta.

„Saaks või bakagi tehtud, paistaks teiste seast intelligentsem välja,“ mõtles noormees.

Ühel kevadel, pärast aastate pikkust käänuliste akadeemiliste radade läbimist, jõudiski kätte saatuslik hetk, kust bakalaureusetöö kirjutamist ei olnud enam võimalik edasi lükata. See oli edasilükkamiste edasilükkamise kõige viimane minut.

Istus siis nooruk ohates laua taha.

Läks tund, läks teine, pastakal oli ots ära näritud, küüned hammastega ribadeks kistud, kukal paiste kratsitud. Mõistus täitsa viledaks kulunud. Tulemust ei mingisugust! 

Märkamatult saabus südaöö ja tudeng käratas: „Kurat! Kuradile see bakalaureusetöö!“

Äkitselt kukkus riidekapil uks eest ära ja sealt kargas välja vana sarviline ise.

„Kutsusid, peremees? Milles probleem, peremees?“

„Tahan bakalaureuse kraadi saada, aga mõistus on otsas ja aega ka pole,“ kogeles tudeng.

„See ka mõni mure! Hakka kirjutama!“

„Midagi ei tule välja ja ma ei viitsi ka!“

„Proovi!“

„Ma ei jõua!“

„Mis siin jõuda, ega see pole mingi „Kalevipoja“ loomine. Kui sa oleksid kuulnud, kuidas Kreutzwald ägises ja Jumalat appi kutsus, saaksid aru, et sinu bakatöö on kukepea.“

„Ma ikka ei saa, tüdruksõber ootab.“

„On sul veel vabandusi?“

„Kõht on tühi!“

„Ütle veel, et tahaks hoopis sõpradega pidu panna.“

„Jaa!“

Kurat vaatas noormeest ja tema silmist peegeldus põrgutuli.

„Tead, ma saaksin sind aidata, kui loovutad minu geenipanka kolm tilka verd.“

„Kuidas sa mind aitad?“

„Põrgu raamatukogus on tuhandeid bakalaureusetöid, mille vastu on väga vähe huvi tuntud. Valid sealt ühe välja, vahetad tiitellehe ära ja juba homme on su mured murtud.“

„Ma ikka päris nii ei saa. Äkki keegi saab teada?“

„Ainult kolm tilka verd …“

„Ja iPhone?“

„Diil!“

Kurat pigistas noormehe parema käe keskmisest sõrmest välja kolm tilka verd, limpsas need keelega ära ja kadus riidekappi. Minuti pärast seisis ta uuesti tudengi ees ja surus tollele bakalaureusetöö ning uue telefoni pihku.

„Helista, kui omadega jälle p..... oled!“

Vana tõde: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.