reede, 8. veebruar 2019

Valija valimismootor on rikkis

Poliitikud tirivad valijaid kui mänguautomaate käisest ja loodavad nende pööritavais silmis näha peavõitu, kas kahte oravat või kahte ristikulehte või rukkilillepaari – parteilasi rahuldab vaid täispangale minek.
Eesti valijad, kes ei usu Jumalat, aga veel vähem poliitikuid ja kelle hulgast vähestel on väljakujunenud maailmavaade, on segaduses. Oma riigist hooliva ja osavõtliku kodanikuna peaks nagu hääletama minema, aga kelle poolt hääletada?
Meie erakondade programmid on nagu pudru ja kapsad, mis on vürtsitatud valede ning lubadustega, mis kunagi ei täitu. Valetamine on valimiste loomulik osa, sest erakondade tagatubades teatakse – valija mälu on lühike, keegi ei mäleta, mis toimus või milliseid lubadusi jagati neli aastat tagasi.
Tõsi, mõni eriti suur ja terav vale nagu „Viie aastaga viie rikkaima riigi sekka!“ ei lähe kunagi meelest, aga tänaseid demagoogia musternäidiseid nagu „Õiglane riik kõigile“, „Igaüks loeb!“ või „Terve Eesti heaks“, ei mäleta juba aasta pärast mitte keegi.
Seejuures on paljud parteilased nagu limukad, kes enne valimisi roomavad eri suundades, tehes näo, et koostöö pole võimalik, kuid võimu nimel kleepuvad peale valimistulemuste selgumist kokku, nii et isegi DNA-test ei suuda ühtesid teistest eristada.
Kahtlemata on suurele osale valijale väga häiriv ka Riigikogu valimistel kasutatav kinniste nimekirjade süsteem*, mis ei lase valituks saada paljudel kandidaatidel, kellest tõeliselt lugu peetakse, vaid lennutab tippu erakondade tagatubadele kasulikke poliitbroilereid.
Valijad näevad, kuidas võim ja erakondlikusse toiduahelasse sattumine juhuslikult Riigikokku sattunud inimesi muudab – kes liisib maksumaksja raha eest unistuste veoauto, kes minestab palganumbrit nähes, kes lutsib lihtsalt majoneesi.
Võiks veel palju häirivat välja tuua, mis valija valimismootori on tuksi keeranud, aga küsimus ikkagi jääb – kelle poolt siis hääletada, et Eesti riik kestaks?
Mul on sellele väga lihtne vastus. Kui on suuri kõhklusi erakondade või valimissüsteemi suhtes üldiselt, tuleb valima minnes oma südametunnistuse rahustamiseks anda hääl inimesele, kellest sa tead, et ta on oma ametis tubli, lähedaste ja sõprade hulgas lugupeetud ja kellele võib rasketel aegadel kindel olla. Erakondlik kuuluvus ei oma taolises valikus kõige suuremat tähtsust.

*Kinnine nimekiri (ka suletud nimekiri) on valimiste reegel, mille puhul määrab kandidaatide järjekorra partei nimekirjas kindlaks partei ning pärast valimisi jagatakse valimisnimekirjapoolt saadud mandaadid vastavalt sellele nimekirja järjestusele. Allikas: Vikipeedia

1 kommentaar:

  1. Soovitus inimestele nende tubliduse alusel hääl anda ei lähe kuidagi kokku eelneva jutuga suletud nimekirjade kohta. Just nii ju parteid korjavadki hääli erinevaid "tublisid" häältemagnetiks värvates ja nende häälte arvel partei tagatubade kandidaate riigikokku upitades. Minu arvamuse kohaselt tuleks valida siiski partei alusel sõltuvalt sellest kuidas nad poliitika ja majanduse põhiküsimustesse suhtuvad (mitte mis plakatite all välja lähevad). Tunnistan, et momendil pole ühtegi kelle vaated täiesti ühtivad. On parketikõlbmatud ja üks kaks, kes aja jooksul tõestanud, et vaatamata mõningatele vigadele on suutnud Eestit keskmisest kõvasti edukamalt edasi viia.

    VastaKustuta

Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!