Kiri peaministrile: Kallis Jürikene!

Nagu Sa ilmselt juba tead, ei ole Eesti rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu – raha tuleb otse seinast, toitu saab poest ainult piiksu eest ja krõpsu jagub kõigile.

Ometigi oled sa osa inimestest suutnud üles ärritada, sest valmistud ühte heitma isamaaliste meestega, kellel sookollide pesakond rihma otsas.

Kannika-Uuno väitis alkoaktsiisi surnud poe kõrval asuvates postkontori varemetes eile külarahvale, et varsti ei saagi enam roostes poltide lahtileotamiseks Coca-Colat osta, vaid peab jälle „Kellukese“ peale üle minema.

Keegi teadis öelda, et kui ekre valitsusse pääseb, siis tuleb kohvi ja kakao asemel jahvatatud männikoore multši pruukima hakata.

Ja ekleeri nimeks pannakse „ekreel“. Jube!

Jah, rahval on hirmud suured.

Jüri, ma ei mõista hukka meeste armastust, kuigi see on inimsoo jätkamise mõistes üks tühipaljas paugutamine. Mina tean, et tegelikult tahad sa Eesti inimese elu veel paremaks muuta.

Soovin sulle seejuures head nõu anda: Ära nende ekre trollidega küll tegemist tee! Pooled neist on pärit siitsamast lauda tagant soost – seal on igasugu sortse ja kolle ning isegi üks vana kolhoosiesimees, kes juba mitukümmend aastat mülkast oma kadunud kummikut otsib.

Ekre naised, muide, polegi päris naised, vaid virvatulukesed – meelitavad su laukasse ja siis marineerivad sind seal nagu kurki ning lõpuks panevad Kaitseliidu õppustel supi sisse.

Ära saa minust valesti aru – Eesti elu tärkaski soodes ja rabades, aga sealt ei kõlba otse Toompeale marssida, sorts peab vahepeal inimeseks saama. Selleks on vaja teda kasida ja talutööle sundida. Sa oled ju meie tüvifilmi „Nukitsamees“ kindlasti näinud.

Lõpuks, kui sortsil on tekkinud tööharjumus ja alfabeet selge, alles siis võib ta pürgida valitsusse.

Nii et mõtle, Jüri! Pane pea tööle! Meie küla eided seisavad sinu selja taga nagu puuriit või piiritara – ei karda me preksitit ega artriiti, ei pagulasi ega pensionisaammaste ümberkukkumist.

MAALI

PS.

Sa oled raadiumis rääkinud mingitest punastest joontest, mis justkui igal sammul silme ees virvendavad. Kardan, et Kihnu Virve on su südamesse pugenud, aga armukade ma ei ole.

Vaata seda pilti silmi pilgutamata - 

kui puud roheliseks muutuvad, on kevad käes.