Postkastiajastu lõpp

Ühel varahommikul ärkasin maakodus kõva prõmmimise peale. Välisuks värises ja vanad puitaknad pidid seinast välja kukkuma. Mõtlesin, et nii võib ukse taga lõhkuda üksnes kohtutäitur või naabrinaise armukade mees, aga ei olnud kumbki. Oli hoopis Omniva pakiautomaat, mis vilgutas tulesid ja sülgas mulle jalge ette värske ajalehe.

„Miks sa seda postkasti ei torganud?“ küsisin automaadilt. „Ma oleks veel tunnikese maganud!“

Masin urises midagi vastuseks, kuid ära ei läinud. Mõtlesin, et ilmselt ootab jootraha, aga asi tundus imelik, sest postiljon ei küsinud ajalehe toomise eest kunagi meelehead. Ükskord andsin ise vabatahtlikult ühe lihava tomati, sest olin parajasti kasvuhoonest tulnud, kui postitooja värava taha sattus.

„Aitäh, aga hakka nüüd astuma!“ käratasin pakiautomaadile.

See justkui kõikus natuke, aga jäi siis vait.

„Eks sa istu siin trepil, ega ma kade ei ole!“ lõin ukse kinni ja siirdusin kohvi keetma.

Möödus mõni minut ja taas prõmmiti uksele.

Rebisin ukse lahti, selle taga kükitas ikka veel Omniva pakiautomaat, aga veelgi agressiivsema olemisega – midagi surises ja ragises, ühest sahtlist tuli auru, kuni see äkki avanes ja sealt kohvitops välja ilmus.

„Kas sa loed mu mõtteid?“ küsisin automaadilt. Olin meelitatud, sest ei pidanud ise kohvi keetma. Ütlesin siiski tehnikaimele, et jooki pole ma tellinud, ega kavatse ka selle eest maksta. Masin vaikis.

„Ei noh, passi edasi!“ lõin jälle ukse kinni.

Kui olin hommikusöögi ära söönud, tahtsin minna aeda tööle, kuid välisust avades avastasin, et pakiautomaat püsib nagu naelutatult ukse taga ja ma ei saa majast välja.

„Tee ruumi, kolakas!“

Automaat ei liikunud paigast. Nügisin seda õlaga, aga jõudu jäi väheks. Ilmselt olid sahtlid kõik saadetisi täis.

Äkitselt pööras automaat küljega minu suunas ja rammis end ebaviisakalt uksest sisse, otse elutuppa.

„Pea hoogu, kuradi kapp!“ Üritasin sissetungijat tagasi tirida, kuid me mõlemad kaotasime tasakaalu ja automaat vajus mulle peale, nii et kondid ragisesid. Jõudsin karjatada vaid „Appi, Omnivaaaaaaa …“ ja kaotasin meelemärkuse.

Mõni aeg hiljem, kui silmad avasin ja seletamatut kergentustunnet tajusin, meenus mulle, et president kutsus hiljuti üles arutlema ja mõtlema robotitega seksimise teemal.

Seejärel kobasin hirmunult kätega alakeha.

Omniva pakiautomaat veeres samal ajal vaikselt surisedes majast välja ja tema kõige väiksemas sahtlis oli pakike Geenivaramu jaoks, minu nime ja triipkoodiga etikett peal ja puha.