„Tere õhtust, Jüri, ma võtsin nüüd lõpuks
julguse kokku ja helistan sulle!““
„Noh? Mis sa tahad?“
„Mis kuradi pühameest sa mängid?“
„Mis pühameest? Ma söön praegu. Õigemini
puhastan lipsu, majonees tilkus rinna peale.“
„Nii hilja ja ebatervislikult sööd ja lips
ees? Oled ka kadakasakslane või see … ee … kadakaeurooplane?
„Keskmine eurooplane. Mis sa must ikkagist
tahtsid?“
„Miks sinu ministrid sellised jobud on, et nad
vallandada tuli?“
„Ma vabandan.“
„Nüüd on koalitsioon lõhki …“
„Veelkord vabandan.“
„Ja ma ei tea, mida teha.“
„Minu vabandused.“
„Kõik, mis me kokku leppisime, on nüüd vastu
taevast.“
„Suured vabandused.“
„Idioot!“
„Ka selle pärast vabandan.“
„Tead, sa oled üks pagana salakaval räpane mõmmik.
Valijate ja koalitsioonipartnerite ees nunnutad ja vabandad, aga tagatoas mõtled
ilgeid sigadusi välja.“
„Ei ole nii.“
„Kuidas siis on?“
„Vaata nii on, et pean lipsu keemilisse viima.“
„Poo end üles selle lipsuga! Minu Eesti riigi
saatus on kaalul!“
„Minu Eesti riigis on kõik juba kaalutud, pool
mulle, pool ülejäänutele.“
„Aga minu osa? Ma ei jõudnud õigesti midagi
veel kõrvale panna.“
„Khmm, sinu osa määrab aeg, ajalugu, pead paar-kolmkümmend
aastat ootama.“
„Ma olen siis juba väga vana, ei jõua seda
aega ära oodata.“
„Mina ka, aga ära muretse, nii kaua, kui mina
võimul olen, saavad pensionärid erakorralist toetust.“
„Ma tahtsin tegelikult vabandada kõige eest,
mis ma olen teinud.“
„Ära hakka! Vabandamine on minu kaubamärk.
Sina oled meil ju nüüd see raudne leedi from Estonia.“
„Mis Estonia?“
„Mitte miss Estonia, vaid raudne leedi, kes on
natuke rooste läinud.“
„Jüri, sa ei pea …“
„Ma vabandan.“
„Nii et meil ei ole enam ühtegi võimalust?“
„Vabandust, aga ei ole. Teistele tuleb ka
võimalusi anda. Tallinna transpordiametis jäi üks kalliltharitud poiss tööta,
panen tema peaministriks.“
„Kas tõesti? Kas kindlasti? Ma ei saanud öö
läbi magada, kartsin, et paned selle jubeda ....“
„Kelle?“
„Tead küll, keda ma mõtlen?“
„Sa mõtled neid, kelle perekonnanimi algab h-haššiga?“
„Just!“
„Nende pärast ma eelmises koalitsioonis juba
vabandasin. Aga aitäh helistamast, ma sööksin nüüd oma lõhe ja tar-tar kastet
edasi.“
…
„Jüri, kes helistas?“
„Ah? Kas mulle? Keegi helistas jaa. Vist mingi „Postimehe“
ajakirjanik – Eeva või Eevi või oli see hoopis Kaja? Vot ei saanudki aru … Ei
ikka Kaja oli, Vikerraadiost.
