„Meil on seda raudteed
kindlasti vaja.“ – Kersti Kaljulaid
Uus Eesti Vabariigi president teab, milleks meile Rail
Balticut kindlasti vaja on, aga enamik meist ei saa üldse pihta, milleks ja
kelle huvides mäng käib.
Tegemist oleks nagu mõne vana vesterni haleda uuslavastusega,
kus raudteekompanii tüübid üritavad iga hinna eest farmeritelt maa kätte saada
ja tüütud pärismaalastest punanahad lastakse lihtsalt maha.
Selge on see, et juba ootavad hingevärinal ja hüppevalmis
oma noosi teatud kitsad informeeritud ringkonnad, kes näevad projektist
harukordset majanduslikku tulu tõusvat. Lauale käiakse ju miljardid ja
ootamatuteks kuludeks veel mõni miljard lisaks. Ahnuse aururull hakkab veerema Tallinnast
Varssavi poole – hävineb maa, hävineb loodus, hävinevad inimeste eluasemed,
nende harjumuspärane elustiil ja elud.
„See on progressi hind,“ tahaks mõni kindlasti vastukaaluks
öelda.
„Kas sina siis ei tahagi kiiresti Euroopasse? Või Riiga?“
küsib teine.
„Majanduskasv! Majanduskasv! Majanduskasv!“ skandeerib
kolmas.
„Uued rongid on ägedad …“
Täna ei ole olemas ühtegi vettpidavat põhjendust, miks me
peame väikese Eesti pooleks jagama ja armistama. Miks me peame niigi
ääremaastuva Ida- ja Lõuna-Eesti koos Tartuga ülejäänud riigist eraldama
raudteetammiga, kust ei pääse normaalsel moel üle ei loomad ega inimesed?
„Transiit, kaupade liikumine ja jälle majanduskasv,“
väidavad magnaadid.
No kuulge! Kui Eesti oleks nii vinge transiidimaa, siis meil
oleks ammu kõik sadamad kaupade alla maetud, aga ei ole.
Reisijaid meil ka ei jagu, isegi kui viimane Lapimaa ukki koos
oma mummiga tahaks rongiga Varssavisse sõita.
Tõde on ilmselt kusagil olemas ja fakt on see, et Euroopa
kurnatud põllud ja hiigelkasvuhooned vajavad meie fosforiiti nagu
hingeõnnistust. See teeb rahutuks.
Seni, kuni pole selgeid vastuseid, miks Rail Balticut rajada
soovitakse ja just taolisele trassile rajada soovitakse, ütlen kindla EI.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!