Laura Pintsel lõõtsutas viimaseid meetreid läbides nagu mõne
Skandinaavia panga jooksuürituse hapnikuvõlas harrastussportlane, kes on võtnud
eesmärgiks iga hinna eest tasuta Tallinn - Helsingi laevapiletid võita. Ta jõudis
moodsa ärikvartali merepoolsel serval laiutava büroohoone juurde täpselt kolmveerand
üheksa ja peatus hiigelpeeglit meenutavasse fassaadi peidetud sissepääsu ees,
et võtta paar hetke rahunemiseks – hilinemise hirmus värskest lumest läbi kahlamine
oli naise põsed õhetama ajanud ja pulsi üles löönud.
„Issand, Issand, Issand, tee nii, et ma ei hakkaks
higistama!“
Siin, kõigest kümneminutilise kiirkõnni kaugusel kesklinnast,
asuski tema uus töökoht, mille saamiseks oli vaja läbida poolteist kuud vältav värbamiskadalipp.
Sada kakskümmend kuus inimest ühele kohale ei jätnud esmapilgul palju läbilöögivõimalusi,
kuid ootusärevate päevade möödudes, vestluste ja testide järel, muutus kandideerijate
ring üha ahtamaks, kuni ühel päeval saabus meilile suurepärane teade: „Olete
osutunud valituks.“.
Laura oli uut väljakutset väikeriigi mõistes kaunis pirakas,
põhjamaiste välisomanikega ning paarisaja töötajaga meediakontsernis ihaldanud
juba pikemat aega, vähemalt paar viimast aastat.
Liikusid jutud, et tegemist oli töötajasõbraliku käitisega,
kus hinnati igaühe personaalset panust ja kus valitses üksteist igati toetav,
sõbralikult töine õhkkond.
Räägiti sedagi, et palgad olid selles firmas keskmisest
kõrgemad ja lisatasud ning boonused tulemusliku töö eest laienesid kõigile,
alates koristajast ja lõpetades peadirektoriga.
Ja mis peamine, Laura vajas kindlapiirilist stabiilset tööd
peresõbralikus ettevõttes, sest tal oli saanud karjääri tegemisest kõrini – ametialane
rühkimine ja bioloogilise kella üha valjenev tiksumine olid asendunud selge
otsusega võtta tempot maha, luua perekond või leida vähemalt lähedane sõber,
kellega oleks võimalik rõõme ja muresid jagada.
Suurtes kontorites võis isegi magavale kassile mõni hiir kompu
poisi näol suhu joosta. Nõnda vähemasti oli juhtunud sõbranna Katiga pangas ja Signega
rahandusministeeriumis.
Uus tööandja müügiosakonna juhi Ester Kilu esindatud isikus
oli palunud tulla kella üheksaks, koosoleku alguseks, aga Laural läks uni
vastsele töökohale mõeldes kaunis varakult ära ja nii pidas ta igaks juhuks
targemaks jätta väike ajavaru. Korrektsust hindava ja veidi ebauskliku
inimesena ei soovinud ta kohe esimesel tööpäeval kontorisse hilineda, pidades
seda halvaks endeks, mis võis tulevikku negatiivselt mõjutada.
Naine hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, trampis
jalgadega suurema lume saabaste küljest lahti ning kadus hetk hiljem büroohoone
pöördukse vahele.
Pikk, brünett, pisut täidlane ja silmipimestavalt valgete,
sajaprotsendiliselt hambuvate hammastega sekretärineiu tervitas uustulnukat laua
tagant. Õpitud naeratusega palus ta hetke oodata, kuni proua Kilu ülakorruselt
peadirektori juurest nõupidamiselt naaseb.
„Härra Kotovil oli temaga üks väga pakiline asi arutada. Võib-olla
kohvi? Või teed?“ küsis sekretär.
„Tänan, ei! Mul on hommikukohvi juba joodud.“
„Ehk soovite siis lugeda värskeid ajalehti-ajakirju?“
„Ma parem istun ja ootan niisama.“
Laural oli allpool rindu veidi õõnes, pisut iiveldama ajav
tunne. Ilmselt ärevusest. Ta nööpis mantli lahti, harutas salli kaelast ja
toetas end sirgeselgselt diivaninurgale, kust temast mõne minuti jooksul terve
salk uudishimulikke nägusid möödus – naistel pilk nagu kriminaalpolitsei
uurijatel, meestel nagu kaupa hindavatel ostujuhtidel.
Viimaks saabus juuksejuurteni õhetav Ester Kilu, lükkas
klaasukse hooga pärani ja prahvatas sekretäri suunas: „Vana kuradi sokk! Jälle
pole rahul! Või tema ei näe sädet müügimeeste silmis! Ora tagumikus ja säde
silmis – see pole võimalik!“
Nähes uut töötajat, kohmetus Kilu silmnähtavalt, manas viivuks
näole virila naeratuse ja paristas kiirelt: „Tere Laura, sind ma ootasingi, jõudsid
just õigeks ajaks, pane mantel garderoobi puu peale, ma tutvustan sind
koosolekul tulevastele kolleegidele ja siis näitan, kus sinu töökoht saab
olema.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!