Inimesed, kes töötavad palehigis viis päeva nädalas, ootavad
reedet pikisilmi, sest sellele järgneb lühike, ainult kahepäevane nädalavahetus,
mil on viimaks aega oma isiklike asjadega tegeleda – kodule ja lastele pühenduda,
poes käia, looduses ning kultuuriüritustel viibida, sõpru külastada või lihtsalt välja magada jne.
Kindlasti on olemas ka persoone, kes mängleva kergusega käivad
nädala sees tööaja arvelt läbi kõik osturallid ja hullud päevad ning vaatavad
isegi kinos uusi filme. Ühesõnaga oskavad oma asju sättida nii, et tööandja on
rahul ja ise ei pea ka pingutama. Selliste jaoks ei pruugi reede muidugi midagi
erilist tähendada, sest elu on niigi lill.
Aga enamik inimesi, kes ägavad protestantliku töökultuuri
käes, ootavad reedet ja nii võib sellel päeval kuulda mitmelt poolt õhkamist „Täna
on reede, jeeee!!!“
Maalimas liigutakse vaikselt paindlikuma tööaja kasutuse
juurde, sest leitakse, et töötajad on siis palju rahulolevamad, produktiivsemad
ja võivad ettevõtte jaoks luua suuremat väärtust.
Usun, et paljud on tundnud omal nahal sellist olukorda, et
mõni isiklik probleem tahaks kiiret lahendamist ja see närib hinge kallal, aga
töölt pole võimalik ära käia, kuna seda peetakse üldiselt halvaks tooniks. Ja
vaba päeva võtta ju ei raatsi, sest puhkused on niigi lühikesed ja meie
suveilmad ettearvamatud.
Mis on siis tööandjale parem, kas iga nädal oma SUURT reedet
ootav stressis töötaja või rahulik ja rõõmus kolleeg?
Kardan, et meie kultuuris eelistatakse veel aastaid esimest
varianti.
Alati võib ju ka end palgatöölt lahti võtta ja oma aja peremeheks
hakata, soovitavad mõned tarkpead, aga mul on neile küsimus – kes siis
palgatööd teeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!