„Viikingiaja aarded Eestist“
Idateest, rauast ja hõbedast
Autor: Mauri Kiudsoo
Kirjastus Äripäev, 2016
Kuna mul viikingivaimustus vaikselt kuskil taustal kogu aeg tiksub,
siis lugesin mõnda aega unejutuks Mauri Kiudsoo raamatut Eesti pinnalt leitud
viikingiaja aaretest. Unejutuks sobis see teos hästi, sest on kirjutatud sellises
akadeemilises vormis ja nõudis kohati pingutust, et teemaga süviti minna ja nii
tuli uni tavaliselt enne kui järgmine peatükk.
Natuke tekkis mul lugejana kahtlus, et tegemist on mingi
kraadi kaitsmiseks mõeldud teadustöö mugandatud variandina. Igatahes on sisu
selles raamatus pisut raskepärasemalt esitatud, kui üks laiematele massidele
suunatud populaarteaduslik raamat eeldaks. Selles mõttes oli samuti Äripeva
välja antud John Haywoodi „Viiking.
Põhjala sõdalase mitteametlik käsiraamat“ palju muhedam teos.
Tegelikult on autor kõvasti vaeva näinud ja pigem viskaksin
kivi toimetaja kapsaaeda, kes võinuks akadeemilisust veidi rohkem lahustada,
seda enam, et raamatu kujundus on väga kena.
See, et meie riigi territooriumil omal ajal viikingid
möllasid, pole mingi uudis, aga nimetatud teose suurim üllatus oli leitud
aarete rohkus. Tekkis kohe mõte, et palju seda karmide meeste hõbedat veel meil
maa sees võib olla?
Huvitavad olid ka muistsete asulapaikade ja aardeleidude
kaardid ning tore tõdeda, kui avatud maailm juba tegelikult viikingiajal oli.
Leitud aarded sisaldavad münte, mis on pärist müstilistest kohtadest, kuhu
esmapilgul poleks Läänemere ümbruse asukail nagu mingit asja olnud.
Kokkuvõttes on „Viikingiaja aarded Eestist“ põnev lugemine
meestele ja tore muinasehete uudistamise album naistele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!