PANK – üheksakümnendad, mis ei ajanud segadusse

"Pank"

Teleseriaal

Autorid: Eero Epner ja Tarmo Jüristo

Produtsent: Paul Aguraiuja

Osades: Sergo Vares, Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Gert Raudsep jt.

Teleesilinastus ETV-s 18. oktoobril 2018

Uut teleseriaali „Pank“ hakati tutvustama varakult ja loomulikult sõnumiga, et tegemist on millegi enneolematuga Eesti telemaastikul. Kahtlemata kergitasid huvi ka teated, et seriaali ostsid näitamiseks põhjanaabrid ja see jõuab USA televaatajateni. Ühesõnaga, turundusõhupall puhuti korralikult täis ja seetõttu oleks eeldanud, et seriaali esimene osa on tõeline avapauk, mis paneb isuga järgmist ootama, nagu see nii mõnegi Põhjamaade või Suurbritannia seriaalide puhul on olnud.

Paraku on mul millegipärast selline tunne, et kui ma järgmisi osasid ei näe, siis ma midagi ei kaota. Siin võib muidugi tegemist olla ealise iseärasusega, sest üheksakümnendad oli minu põlvkonna jaoks suhteliselt raju aeg ja seepärast on „Panka“ vaadates raske on üllatuda. Kui mõelda sellele ajale tagasi, siis võiks vabalt teha sarmase seriaali nimega „Toimetus“ või „Paberivabrik“ või „Kaubamaja“ – ühiskonnas toimusid tohutud muutused ju igal alal.

Seega loodan ma, et vähemalt nooremal põlvkonnal on põnev vaadata, kuidas nende vanemad kapitalismiga kiirkohanesid või siis ei kohanenud. Nii mõnigi kaotas selles segaduses ja seadusetuses orientiiri ning tagatipuks veel elugi.

Kuigi seriaali loojad on öelnud, et reaalse elu ja reaalsete tegelastega pole seriaalil mingit pistmist, tundsin Toomas Pisukese näol ära Erkki Raasukese ja Gert Raudsepa mängitud Mati Iisaku tegelaskuju matkis väga täpselt Olari Taali – seega võis teadlik televaataja noppida ridamisi vihjeid Hansapanga algusaastatele. Gert Raudsepalt muide suurepärane esitus!

Pildikeeles häiris natuke see vahepalade kasutamine – Toomas Pisuke paadis oma Valhalla poole liikumas ja siis kiiresti vilksatavad dokumentaalkaadrid toonasest elust, mis manas silme ette ühe teise seriaali, nimelt „ENSV“. Minu arvates oleks piisanud Pisukese „meditatsioonist“, dokumentaalkaadrid jätsid mulje tegijate ebakindlusest – igal juhul oleks nagu vaja tõestada, et tegemist on üheksakümnendatega.

Kõige rohkem tekitas minus küsimusi Eesti Panga tegelaste kujutamine kivinägudena – olustik meenutas pigem pätsiaegset keskpanka, mitte üheksakümnendate Eesti rahanduseliidi kogunemiskohta. Emotsioone oli ebareaalselt vähe, arvestades, et üheksakümnendatel oli keskpanka ja selle ümber kogunenud palju elukunstnikke, rehepappe ja lihtsalt odava laenu ning muude hüvede nautijaid. Tuletagem meelde – 10 miljoni dollari afäär ja Siim Kallas, VEB fond, ridamisi väikepankade moratooriume – kõike seda ei tehtud kindlasti kivistunud nägudega, mõnele tõi see susserdamine palju tulu ning rõõmu.

Seriaali loojate sõnul tahtsid nad kohe algusest peale teha „välismaa seriaali“. Ma ei tea, mida nad täpselt selle mõiste all mõtlesid, aga püüaks ikka teha väga head seriaali. Esimene osa selleks lootust ei anna ja Triin Ruumeti debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ üheksakümnendate esteetikat see seriaal ilmselt ei ületa.

Aga pangandus pakub iga päev uut ainest, nii et alati on võimalik paremini teha - seriaalid "Eesti Pank" ja "Danske" ootavad tegemist.

Ahjaa, Nordpank on ka tegelikult aastatel 1992-1993 tegutsenud finantsasutus.

Vaata ka:

Pankade kadumine Eesti pangandusturult.

Kaader seriaalist "Pank": Sergo Vares alias toomas Pisuke alias Erkki Raasuke.

Kus saab Kärdlas kõige paremat kohvi?

Kärdlast kaovad turistid suve lõpuks koos sääskedega ja tundub, et toitlustuskohtades käib maha ka soov klientidele tasemel teenust pakkuda. Nii on mõni toitlustuskoht end augusti lõpuks kas kevadeni või ajutiselt sulgenud nagu näiteks peaväljaku kõrval asuv pitsarestoran Mamma Mia, mille uksel ilutses silt, et tegijad on sügiseni puhkusel.

On ka selliseid kohti, kus lahtiolekuaegu lühendatakse ja nii on väikelinna külalised suure dilemma ees, et kust saaks ühe korraliku kõhutäie ja tassi head kohvi.

Korduvalt Kärdlat väisanuna pean kahjuks tunnistama, et mõnusat kõhutäit, sooja toitu, mis paitaks maitse- ja ilumeelt, ei ole mina selles linnas kunagi saanud. Ilmselt on paremad kokad leidnud tööd saare muudes osades või olen ma olnud valel ajal vales kohas.

Küll aga on lohutuseks võimalik hilisejatel ärkajatel leida täitsa korralikku kohvi kesklinnas asuvast kohvikust Gahwa ja varajastel tõusjatel ööpäevaringselt linna servas asuvast Olerex Kärdla tanklast.

Tervitus siinkohal kütusemüüjatele, kes ei lase saartel ja ääremaadel elu päris välja surra.

Gurmeetäpp Läti maastikul

Restorans Terase

Pūre, Pūre vald, Läti

Peakokk Nauris Hauka

Hiljuti õnnestus mul ühe seltskonnaga külastada Lätis Pūres asuvat restorani Terase, mis on nädalas harva avatud ja mille road valmivad Riia ühe tuntuima koka Nauris Hauka valvsa pilgu all.

Kõigepeal üllatas restorani asukoht – ühel pool kõpitsemist vajavad tööstushooned, teisel pool aga avar vaade Läti põllumajandusmaastikule, mida õhtusel ajal kuldas päikeseloojang. Kui keegi küsiks minu käest, et kas tasub sellisesse kohta eliitsöögikohta teha, siis oleksin väga kõhklev. Peakokk Nauris Hauka aga tegi ja kuuldavasti läheb tal selle projektiga väga hästi.

Mida siis süüa pakuti? Õhtusöök oli viiekäiguline. 

Esimeseks eelroaks serveeriti merekarbis sojakastmes marineeritud tuunikala merevetika ja wasabi aioli kastmega – see oli super!

Teisena pakuti veiseliha tartari traditsiooniliste lisanditega – kõik see oli pakendatud konservikarpi, mis tuli igal sööjal enda avada. Tartar üllatust ei pakkunud, aga kvaliteet oli priima.

Pearoogadest saime maitsta tuunisteiki ja pardirinda. Steik serveeriti pastinaagipüree ja metsiku broccoli ning soja-koriandri kastmega. Kala ei olnud üleküpsetatud ja maitsekooslus sobis.

Pardirinnale olid lisanditeks asparaagus, kukeseened, aedoad ja viigimarjapüree.

Tuleb öelda, et pearoad olid väga maitsvad ja korrektselt valmistatud, kuid erilisi üllatusi ei pakkunud. Aga eks kindel kvaliteetki ole suur asi!

Desserdiks pakuti suvemarjadega Pavlovat. Kui arvestada eelnenud menüüd, siis tundus see olevat liiga lihtne valik, aga jällegi kindla peale minek. Samas oleks eestlasena, kes võib Pavlovat nautida pea igas teises Pärnu kohvikus, soovinud i-le täpi panna millegi ainulaadsemaga.

Aga nagu öeldakse, et kes toidu kallal vingub, saab nälga näha, nii et paneme siia punkti.

Toit *****
Klienditeenindus ****
Hinnatase ****
Asukoht ***
Vaatamisväärsused ***

Muuseas, sealsamas Pūres Terase restorani kõrval asub ka väike šokolaadivabrik koos vabrikupoe ja šokolaadimuuseumiga, nii et kokku saab täiesti külastamist vääriva turismiobjekti.

Restorans Terase menüü

Kuidas Ülemiste vanake viimase lootuse kaotas

Ülemiste vanake läheb Taavi Aasa juurde: „Taavi, kas Tallinna linnavalitsusest on korruptsioon lõpuks välja juuritud?“

„Ei, ei ole veel, austatud vanake!“

„Millal see siis juhtub?“

„Ma ei tea … Kui korruptsioon linnavalitsusest välja juurida, võib Tallinn viimaks valmis saada ja siis ujutad sa ju kõik tänavad üle.“

„Selge,“ jäi Ülemiste vanake mõtlikuks. „Tasuta ühistransport loodi siis ka selleks, et Tallinn kunagi valmis ei saaks?“

„Muidugi,“ lausus linnapea.

„Ja parteilised töökohad spordihoonetes?“

„Ikka selleks.“

„Te olete väga kavalad,“ nentis Ülemiste vanake, aga ühe asja olete kahe silma vahele jätnud.“

„Millise?“ küsis linnapea kohkunult.

„Vana Toomas raekoja torni tipus kuuleb ja näeb kõiki teie sahkerdamisi.“

„Ah tema!“ naeratas linnapea. „Vana Toomas soovis hiljuti, et ta üle kullataks, aga meie kuldame ainult omasid. Kirjutasin just alla määrusele asendada ta kiiremas korras Jüri Kuuskemaaga.“

„Teile pole enam midagi püha!“

„Pühad, kulla papi, on meie riigis vaid mõned korrad aastas. Ülejäänud aeg on lihtsalt äri. Kui teil nüüd midagi reaalselt pakkuda ei ole, minge võtke oma järv ja leidke endale uus omavalitsus!“

Nii kaotas Ülemiste vanake viimase lootuse, et Tallinn valmis saaks.

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Rail Baltic

Rästikuile meeldib tammidel peesitada.

Nemad on raudpolt Rail Balticu poolt,

mis siis, et ei sõida isegi Kapa-Kohilasse

ega Riiga,

Varssavist rääkimata.

Mis siis, et raudrattad lõikavad uimasemad pooleks –

mürk ühele, saba teisele poole –

ja poolitavad kogu maa,

ikka pool ühele ja pool teisele,

pool ühele ja pool teisele,

pool ühele ja pool teisele,

pool ühele ja pool teisele,

lõka-lõka

lõka-lõka

mööda poolikuid rästikuid

ja poolikuid elusid

aegunud tehnoloogiaga Euroopasse.

Pildikesi veeuputusaegselt Õismäelt ehk läbilõige Jaak Kilmi filmograafiast

„Enne meid oli veeuputus“

Esietendus 22. märtsil 2018.

Osades NUKU teatri näitlejad Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin ja Liivika Hanstin jt.

Kaastegevad Tallinna Poistekoor, Tallinna Balletikool, Kaie Kõrbi Balletistuudio.

Autorid ja lavastajad Jaak Kilmi ja Kiur Aarma

Dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks

Kunstnik Liina Keevallik

Muusikajuht Lydia Rahula

Videokunstnik Alyona Movko

Valguskunstnik Priidu Adlas

Koreograaf Olga Privis

Filmikunstnik Katrin Sipelgas

Operaator Mait Mäekivi

Käisin Vaba Lava suures saalis vaatamas EV 100 teatrisarja raames etenduvat kommunaaldraamat kaheksakümnendate Õismäest, mille olustikku võib tinglikult üle kanda ka teistele Eesti linnade magalarajoonidele. Kindlasti leiab etendusest midagi tuttavat nii lasnamäelane, mustamäelane kui Tartu Annelinna kodanik. Seega, olustik oli hästi paigas ja toonased argielu nüansid kontrastselt esile toodud. Samuti töötasid hästi visuaalsed efektid.

Etendus algas ühe peategelase kirjeldusega Õismäel elamisest, seejärel esitasid oma lood teised tegelased. Algus venis. Ootasin, kas peale mälestuste heietamise ja olukirjelduste ka mingi pinge laval tekib, aga ei, heietused visuaalefektide saatel jätkusid lõpuni välja ning kogu aeg oli tunne, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Muidugi! Kõik on seda tükki näinud Jaak Kilmi filmides „Disko ja tuumasõda“, „Tallinna kilud“ ja osaliselt ka mängufilmis „Sangarid“.

Niisiis, üllatusi ei olnud ja minu jaoks ei pääsenud mõjule ka võrdlus piiblist tuntud suure veeuputuse ning Õismäe tee 10 majas toimunud kommunaalkatastroofiga, mis päädis korterite üleujutamisega. Noa laeva lugu on lihtsalt nii võimas ja mitmekihiline, et ühe toru lõhkemisega seda võrrelda ei saa, kuigi ma sain aru lavastajate taotlusest luua paralleele ja näidata, et katastroofid muudavad maailma ja inimeste mõtlemist.

Meeldis Liivika Hanstini esitatud tegelaskuju lugu ja tabasin end isegi mõttelt,  et kirjeldamaks inimhinge kujunemist kaheksakümnendate magalarajooni oludes, oleks piisanud tema monoetendusest.

Kommunaalprobleemid saadavad inimesi igal ajastul. Praegu on päevakorras lihtsalt teised teemad – kortermajade renoveerimine jms. Oleks kunagi huvitav näha näidendit tänaste kortermajade elanike murdest, aga kardan korteriühistu koosolekul nähtu põhjal, et selle nimeks oleks „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Mis oleks see lokaalne katastroof, mis muudaks tänaste egotrippijate ja tarbimishimurate mõttemaailma?

Mida öelda kokkuvõtteks? Võtaks nähtu kokku sõnadega „hea majapidamisteater“. Kindlasti soovitan viia seda vaatama õpilasi, et neile ühest lühikesest ajalooetapist aimu anda ja noh, natuke saab ikka naerda ka!

PS.

Õismäe on muide tänase päevani üks õis magalate seas ja on muutunud aastatega taristu arenedes üha nõutavamaks elupaigaks, mis annab nii mõnelegi uusarendusele silmad ette.

Kuidas parvlaev Estonia Rootsit hukutas

"Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk"

Autor: Stefan Torssell

Tõlkija: Allar Sooneste

Kirjastus Tänapäev, 2018

Samal ööl ja umbes samal kellaajal, mil Estonia põhja läks, purunes mu korteri vannitoas veetoru. Uudis suurest laevahukust fikseeris paljude jaoks mälus terve rea mingeid konkreetseid sündmusi, millest osadele on üritatud anda müstilisi tähendusi. Ma ei usu, et ootamatud kommunaalprobleemid võiksid midagi ennustada, aga mul on Estoniaga seotud ka reisimeenutusi ja üks niiöelda väga isiklik südameasi, mis on tänaseks muutunud aeg-ajalt hinge kriipivaks mälestuseks.
Nii ongi vist tõsi, et me oleme peaaegu kõik siin Eestis kuidagi selle juba aastakümnete taguse katastroofiga seotud ja otsime alateadlikult vastuseid, et mis siis ikkagi tegelikult juhtus. Seepärast loen alati läbi Estonia kohta avaldatud materjale, kuigi neis on väga palju vandenõuteoreetikute püstitatud vastamata küsimusi.

Stefan Torsselli „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk“ on õnneks vastand odava populaarsuse püüdmisele, mida teema võimaldab. Kes otsib raamatust südantlõhestavaid reisijate kannatusi, siis neid sealt palju ei leia. Raamat püüab pigem näidata, et süsteem, alates Rootsi laevandusinspektsioonist ja lõpetades valitsusega, oli läbinisti mäda.

Minu jaoks on raamat väga huvitav selle poolest, et avab Rootsi poolse vaate õnnetusele – oli ju hukkunute seas kõige rohkem just rootslasi. Torssell analüüsib toonaste ametnike käitumist ja tegemisi, tehes seda autorina üllatavalt ausalt ning otsekoheselt. Tabasin end isegi mõttelt, kas Eestis julgeks keegi niimoodi sellest sündmusest kirjutada.

„Selles raamatus kirjeldatakse iseäralikku laevahukku ja seda, kuidas 852 inimese surm kinni mätsiti. Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud,“ öeldakse raamatu tutvustuses. Vastuseid oma kõigile Estoniaga seotud küsimustele ma ei saanud, aga vaade katastroofi põhjustele avardus küll. Soovitan lugeda.

Parvlaev Estonia hukku ei ole mitte kunagi juriidiliselt analüüsitud.

Suletuse õõv ja valu

„Vaik“

Autor: Ane Riel

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus Eesti Raamat, 2017

Ühel päeval sai kõrgete mõtete lugemisest ja mõtlemisest villand ning otsustasin pisut krimikirjanduse või mõne ulmepõnevikuga meelt lahutada. Väga raske oli raamatupoest midagi meelepärast valida, sest riiulid on põnevusromaanidest lookas ja head kontsentreeritud ülevaadet pakutavast kuskilt ei saa. Nii otsustasingi hetke ajel, et usaldan oma valiku Taani parimaks põnevusromaaniks valitud ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti pälvinud teose „Vaik“ kasuks. Ja ei pidanud pettuma!

Siinkohal pean ütlema, et austusest nende vastu, kes pole raamatut veel lugenud, ei ava ma loo detailseid telgitaguseid, aga mõni sõna siiski.

Romaan räägib väikesel saarel elavast perekonnast, keda tabavad saatuselöögid, mis mõjutavad pereisa psüühikat sedavõrd, et ta valib enesesse sulgumise tee ja sunnib seda teed käima ka oma pereliikmetel. Kõik väline on ohtlik ja võib perekonda kahjustada – sagenevad paranoilised kujutelmad, kasvab julmus ja toimub maailma avastama asunud lapse kasvatamine ning kohtlemine väga iseäralikul viisil.

Romaanis on mõned päris šokeerivad pöördepunktid, alates … Stopp! Ma ei pidanud ju sisu reetma! Raske ongi midagi ümber jutustada, sest autor on suurepäraselt üksikasju ja olusid kirjeldades suutnud õõva esile kutsuda ning terve raamatu vältel põnevust üleval hoida.

Pisut tundus siiski konstrueerituna, et nii palju muret ja õudu ühte perekonda kokku satub, aga mine sa tea, inimeseloomadest võib kõike oodata.

Lõpetuseks tahan esile tõsta tõlkija Eva Velskeri töö – põnevus ja pinge on selles raamatus suurepäraselt eestindatud.

Ane Rieli romaani "Vaik" eesti keelse väljaande esikaas.