See oli kaugel nõuka aal,
kui naisi peeti meie maal
vaid meeles aastas korra.
Ei hinnatud siis emadust,
ei naiselikku kaunidust,
vaid lugu peeti korrast,
kus naine elas nagu mees
– ta metsas ehitas raudteed
või oli tegev traktorist või
hoopis lüpsimasinist
ehk pehmelt öeldes oma
vunts, kes mehed jättis jäiseks,
sest reeglites ei eksitud
ja sõbraga ei seksitud,
vaid jäädi jäärapäiseks.
Siis naise elu valdavalt
meil kulges kittelkleidis
ja Kommunaari kingadega
enamik õnne leidis.
Ei tulnud seepi telekast,
vaid seda tõid talongid,
Ja korterid – need olid
justkui väiksed vangikongid,
kus sooja vett ei olnud
suvel, külma aga talvel,
kus naaber rahvamalevast
võis olla tihti valvel.
Seal naabrimehestki ei
olnud kuigi palju tolku,
kui selgus tõsiasi, et
oma mees on molkus.
Siis naise ridikülis oli
üsna vähe keemiat,
sest bodyshoppe ju ei
olnud ja harva anti preemiat.
Ent ühte sorti
kurginäovett leidus peeglil alati
ja Orto kreemi
krohvimiseks kilodega valati.
Ja huulepuna sügiseti
keldritesse veeti –
kui häda käes, siis
loomulikult kasutati peeti.
Eks muret oli kõigega,
mis pääl- ja allpool vööd.
Ei olnud saada sisepesu
enam peale tööd,
Ei olnud miskit toppida
ka sisepesu alla,
kui kuu tuli ihu
puhastuseks taevaservalt alla.
Siis hädaorust pääsemiseks
kasutati vatti,
ja riidest
taskurätikuisse puristati tatti.
Eks olnud nõuka ajal
sekski kindel tabu,
see paljudele koju jõudis
avameelses raamatus,
kuid tollal lihtsalt
nautimine tundus täitsa jabur
ja kõikjal võimust võttis
üleriiklik saamatus.
Kui siiski vahel
õnnestuski voodis teha pulli,
siis enne juustest tuli
eemaldada rullid.
Kuid polnud halba ilma
heata meil ka siis
kui defitsiidi saabumine
öösel une viis.
Ei olnud vaja nõnda
kramplikult raseerida,
kui säärtel taeva poole
turritasid karvad
või ujukate vahelt
paistis puhmakaid –
see oli loomulik ja silma
häiris harva.
Ei olnud kuskil
kaanepildil näha pornostaare,
vaid noorte naiste
unelmates püsis Juhan Aare
ja vanematel alatihti
tundus üsna küütlev
üks hallipäine kommunist,
kel nimeks Arnold Rüütel.
Jah, nõukaaja naise elu
oli päris võigas,
see vahel nutma ajas nagu
mädarõigas,
kuid ärgem unustagem –
hullem oli meestel,
kes pidid nõukaajal
täitma naiste soove –
see oli olukord, mis
külvas suisa õudu,
seepärast mehed, naistepäeval,
soovin teile jõudu!
Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"
Loe ka "Eesti meeste kadunud rüütellikkus ehk kõik mehed on endiselt sead ja midagi pole selga panna"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Enne mõtle, siis ütle! Aitäh!