„Alistumine“
Michel Houellebecq
Kirjastus Varrak, 2016
Michel Houellebecqi skandaalne romaan „Alistumine“ ilmus Prantsusmaal
juba möödunud aasta alguses ja tekitas kohe olukorra, mille
tulemusena süüdistatakse autorit siiani islamofoobia õhutamises.
Kuna ma prantsuse keelt ei oska, siis ootasin kannatlikult
ära raamatu eesti keelse tõlke ja lugesin selle ilmudes joonelt läbi.
Tulemuseks rida meelelisi vapustusi ja depressioon, mille osaliselt tekitasid
samastumine peategelasega (sarnased ealised iseärasused) ja mure Euroopa saatuse
pärast. Kuigi jah, ma tean, et ei saa nii naiivne olla, et uskuda praeguse
Euroopa väärtuste ja status quo püsimisse.
Raamat algab valge mehe keskeakriisiga ja lõpeb Prantsuse
ühiskonna alistumisega islamiideedele ning lõpuks ka peategelase mugandumisega.
Romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus
presidendivalimiste järel saab vanade parteide jaoks täieliku šokina võimule Islamiliit ja riigis algab uus ajastu. Ühiskonnas
hakatakse uusi norme kehtestama, mille tulemusena viiakse koolisüsteem vastavusse
koraani õpetusega. Lubatud on mitmenaisepidamine, naised ei käi enam tööl ja ei
tohi saada haridust, vaid pühenduvad perele.
Autor on väga täpselt suutnud sõnastada kristliku Euroopa suurimad hirmud, andes need hästi pingestatult edasi peategelase, prantsuse 19. sajandi kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija professor François kaudu, kes on üksik, vaevleb läheduse puuduses ja pole kunagi varem arvestanud võimalusega surra vägivaldset surma.
Autor on väga täpselt suutnud sõnastada kristliku Euroopa suurimad hirmud, andes need hästi pingestatult edasi peategelase, prantsuse 19. sajandi kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija professor François kaudu, kes on üksik, vaevleb läheduse puuduses ja pole kunagi varem arvestanud võimalusega surra vägivaldset surma.
Peategelase suurte muutuste tuules tekkivat frustratsiooni kirjeldavad
romaanis ka mitmed naturalistlikud seksistseenid, mille kohta enamik meie kombekamaid
lugejaid ütleksid ilmselt porno.
Aga see pole muidugi peamine, tegelikult tahab autor öelda,
et suurte kristlike ja islamistlike väärtuste vahel on ainult õhkõrn joon, mida
on poliitikutel kompromisse tehes väga lihtne ületada. Tulemuseks võib olla
see, et juba üsna lähimas tulevikus elame vägagi teistsuguses maailmas.
No mis mõttes hääbub? Loobub mõnest moodast mõttemallist nagu inimõigused ja liberalism, aga Euroopa saab seeläbi ikka tugevamaks, mitte ei hääbu. Meie kohalik demograafiline antikriis (laste vähesus) läheb üle ja koos tugevate põhja-aafrika lähiriikidega moodustame me uue tugeva üksuse, mis jääb uues jõhkras maailmas ellu.
VastaKustutaLisaks pane tähele, et uus ühiskonnakord on Houellebecqi ja sinu ja minu unistuste ühiskond. MH on igas raamatus halanud noorusekultuse ja vanadusega seotud jamade üle. Nüüd on ta konstrueerinud maailma, kus targad vanamehed on A&O, neil on naisi ja raha ja võimu. Pmst on ta fantaseerinud iseendale maise paradiisi.
Kõikidest MH raamatutest (mida ma tean) on see kõige positiivsem ja kõige vähem ropp. :)
Nii et mis mõttes hääbumine?
Ma tegelikult soovisin väljenduda nii, et hääbub senisel kujul nagu me seda teame, aga ei olnud veel kohvi joonud ja mõte jäi tömbiks. "Nüüd on ta konstrueerinud maailma, kus targad vanamehed on A&O, neil on naisi ja raha ja võimu." - see on hea point :-) Loodame parimat!
KustutaHouellebecq on troll, eks. Talle võib sajas põhimõttelises kohas vastu vaielda, aga pole mõtet, sest mis sa trolliga ikka võidu jooksed. Pigem tuleb talle hoogu takka anda, et kõigil lõbus oleks :)
Kustutahttp://kurinurm.blogspot.com.ee/2016/12/raamat-houellebecq-alistumine.html