Meie valitsuse alkoholipoliitika teeb Läti ja Eesti kuvandile halba

If you like Latvia, Latvia likes you!

Üks osa Eesti kuvandist soomlaste jaoks on kahtlemata odav alkohol. Soome keskmise palga eest kannatab siinsetes kõrtsides kõvasti puristada ja poodidest veel joobnustavaid jooke koju kaasagi rebida. Aga kas me tahame, et Eestit külastatakse peamiselt selleks, et oma joomahimu rahuldada? Ilmselt ei taha. Turismiettevõtjad sooviks hoopis väga, et raha, mille põhjanaabrid meie pealinna viinapoodidesse jätavad, jõuaks hoopis maakondadesse ja elavdaks kohalikku ettevõtlust.

Nüüd on meie valitsuse aktsiisipoliitika tinginud selle, et oleme nagu soomlased. Eestis levib hoogsalt müüt Lätist kui odavast alkomaast, mis siis, et arvutused näitavad, et sinna ekstra viina ja õlle järele sõitmine ei tasu end ära. Kuid asi on psühholoogias – „odav“ müüb ja paljud teevad sisseoste Lätis protesti pärast, näidates sedasi Rõivase valitsusele sümboolselt keskmist näppu.

Piirile kerkivad järjest alkoholitootjate ja -müüjate kauplused, kuhu iga meie alkosõber on oodatud oma rahakotti tühjendama. Eestlaste raha võetakse rõõmsalt vastu, sest see elavdab lõunanaabrite majandust ja täidab eelarvet. Kuid see on ainult mündi säravaim pool.

Palju tõsisem küsimus on, kas lätlased tahavad end eestlastele ja lõpuks ka soomlastele presenteerida kui alkohoolikute paradiisi? Ja kas meie tahame olla lätlastele „väike joodikrahvas põhjapiiril“? Paraku sinnapoole vanker veereb.

„If you like Latvia, Latvia likes you!“ ei ole enam pelgalt Koiva ürgorg, Riia loomaaed ja Jurmala veepark, vaid sellel on ka tugev hundijalavee maik küljes. Põhjustanud on selle ennekõike meie valitsuse aktsiisipoliitika.

Mulle on Läti iseenesest väga sümpaatne ja ma ei tahaks, et sellest riigist saaks ametlikult joomatuuride sihtpunkt. Äkki annaks valitsuste tasemel siiski midagi kokku leppida?

Tahaks ka sakslast armastada

„Ma armastasin sakslast“

A. H. Tammsaare

Lavastaja Elmo Nüganen

Osades Külli Teetamm, Priit Võigemast ja Aleksander Eeelmaa

Tallinna Linnateater 2009

Ei tea, kuidas see nii läks, aga rändasin eile taas juhuslikult Tammsaare radadel. Sattusin kogemata vaatama ETV 2 kanalilt Tallinna Linnateatri etendust „Ma armastasin sakslast“.

Teadsin muidugi ennegi, mis teemaga on tegemist. Tammsaare 1935. aastal ilmunud romaan, mis toonastele ametnikele ja poliitbrolieritele julge teemakäsitluse tõttu närvidele käis, on Eesti psühholoogilise realismi meistriteos.

Tegevustik leiab aset 1920. aastatel, kui parunid ja vonnid peavad leppima uue reaalsusega, aga eestlased ei suuda kuidagi sakstekummardamisest loobuda. Peategelaseks on Oskar (Priit Võigemast), kes järgib korporandi elustiili, on katkestanud õpingud ülikoolis ja töötab ebakindlal ametikohal ametnikuna. Linnas tuba üürides armub ta vaesunud paruni tütresse Erikasse (Külli Teetamm). Loo lõpp on muidugi traagiline.

Vaatasin seda näidendit, mille Nüganen oli siis nüüd juba 7 aastat tagasi väga hästi lavastanud ja leidsin terve hulga paralleele tänapäevaga – armastus on ju igavikuline teema.

Peamine moraal on see, et me ei oska armastust ära tunda ja kui oskame, siis ei julge oma tundeid näidata. Vabandame oma armastust argipäeva ja kohustustega välja, aga tegelikult peaks tegutsema, haarama oma kohvrid ja põgenema kas või korrakski selle maailma reaalsuse ning kohustuste eest, et anda oma hingele vabadust ja südamele rõõmu.

Natuke hakkas kahju, et mul ei õnnestunud seda etendust Linnateatris omal ajal näha, aga samas oleksin kindlasti teatrisaalist lahkunud märgade silmadega ja see oleks olnud piinlik. Mees peab oma tunded kontrolli all hoidma!

Kohalikul poliitpõllul alustatakse külmunud maasse talivilja külvamist

Küllap on kõik poliitikahuvilised põnevil sellest, mis homme Keskerakonna kongressil juhtub ja kuidas möödub esmaspäevane peaministri umbusaldamine. Sotsialist Rainer Vakra rääkis eile ETV saates „Ringvaade“ nendest sündmustest nii õhinal nagu oleks tegemist epohhiloova perioodiga Eesti poliitikas.

Jah, eks paljud mõtlevad inimesed on tüdinenud Keski korruptsioonilõhnalisest seisuveest pealinnas ja stagneerunud Reformist – mõlemad erakonnad on üritanud iga hinna eest võimul olla, üks Tallinnas, teine Eestis. Selle tulemusena oleme saanud kaks riiki – ühe erakonnastatud rehepapliku ametnikkonnaga linnriigi ja ühe väikeriigi, kus võim on rahvast valgusaastate kaugusele eemaldunud. Võiks küsida, et kas me kahte Eestit tahtsimegi?

Muutused on toredad ja väga vajalikud, aga sisetunne ütleb, et korruptsioon, onupojapoliitika ja saamahimu on meie eliiti juba nii sügavale sisse juurdunud, et mõlemad lähipäevade poliitsündmused ei too endaga kaasa mingit paradigma muutust. Kohad lihtsalt mängitakse ümber ja kõik läheb vanaviisi edasi. Peatselt kuuleme jälle tagatubade kokkulepetest ja sellest, kuidas keegi on meepotist miljoneid kõrvale kühveldanud.

Tõsi, kui Ratas valitakse Keski esimeheks, jääb see erakond mõneks ajaks halvatuks – ei toimu ei head ega halba. Savisaare toiduahelas figureerijad jäävad passima, mis edasi saab – nad ei usu, et see on lõpp, kuna riskijulgust Rattal pole ja kõik oma seisukohad on ta viisaka inimesena nii roosaks nämmutanud, et vahel tekib küsimus, kas tal üldse ongi mingeid põhimõtteid. Seega, tema ei ole mees, kes platsi puhtaks lööb.

Midagi märkimisväärset ei juhtu ka peale peaminister Taavi Rõivase umbusaldamist, kuna opositsioon ei saa umbusaldamiseks vajalikke hääli kokku ja koalitsioonierakondadest pole lisa oodata. IRL sööb Reformi peost, kuna Parts on ju vaja ikkagi kontrollikotta saata ja sotsid ärplevad viimasel ajal lihtsalt niisama.

Kohalikul poliitpõllul alustatakse homme talivilja külvamist, aga paraku on maa juba külmunud ja lumega kaetud. Seega on vähe tõenäoline, et mõni seeme veel idanema läheb ja enne suurt talve võrsuda jõuab. Aga uut saaki oleks väga vaja. Väga. Eesti rahval terendab muidu ees näljaaeg, mida meie jonnakas vaim ei pruugi enam üle elada.

Saabunud on linnusöögimajade hooaeg

„ … neil õhtul akna taha panen pekki, las loomad näevad, siin on rikas mees.“ („Miljuneer“  E. Taube / J. Tätte)

Lumi on katnud maa ja nii on paljudel tiivulistel toidu hankimine raskendatud. Suure loodusesõbrana soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, alustada lindude söötmisega. Pean silmas eriti inimesi, kes elavad linnas eramajades või suisa maakodus.

Lindude talvine toitmine on sama tänuväärt kui puude istutamine. See on heategu.

Esiteks pakub see toreda võimaluse linde jälgida ja annab eriti väikestele lastele põhjuse pärisloodusega tutvust teha.

Teiseks on linde, kellele meie talvises karmis kliimas on lisatoidu saamine elu ja surma küsimus. Linnuteadlaste sõnul on lindude järjekindel toitmine eriti vajalik lumerohketel pakaselistel talvedel, aga samuti sulailmade järel, kui pid ja lumepinda katab jääkoorik.

Lindude söötmiseks on kõige parem paigaldada kas isetehtud või poest ostetud söögimaja. Söötma peab tiivulisi regulaaselt ehk kui te nad söögimajas käima harjutate ja keset talve toitmise lõpetate, saab see paljudele hukatuseks.

Head linnusöögimajade hooaega!

Hingedepäeva lumi

Hingedepäev saabus seekord tuisu ja libedusega ning üle Eesti katab maad valge lumevaip, mis viib mõtted talvele ja jõuludele. Tegemist on siis täiesti vastupidise ilmaga sellele, mida hingedepäeva tähistamine eeldaks – rõskust, vaikust, udu, kolletanud lehti.

Nii mõneski paigas tuleb haudadele küünlaid viima minna läbi lume sumbates.

Aga kui paljud üldse hingedepäevale enam tähelepanu pööravad või selle tähendusele mõtlevad? Traditsioonid muutuvad, Halloween võtab meie surnute austamise kombed agressiivselt üle – on ju ägedam mõelda, et esivanemad pigem zombidena hõõguvate silmade ja fosforist helendavate hammastega välja ilmuvad kui vaiksete vaimudena kuskil põlispuude all ringi hiilivad.

Surm ja surnud pole meie kiirel ajal enam teema, mille suhtes aukartust üles näidata ja mille üle mõtiskleda. Surma isegi häbenetakse. Oleme leiutanud tehnoloogiad, mille abil saab unustada argipäeva ja mis teevad meid justkui surematuks, aga tegelikult on see väga suur enesepettus.

Me oleme surelikud.

Sellepärast tasub täna õhtul süüdata küünal nende inimeste mälestuseks, kes on meie hulgast lahkunud – mälestades neid lahkunuid, kes tegid head ja andes andeks neile, kes tegid halba.